Miks mõned vanemad saavad oma lastega väga hästi läbi ja teised ainult tülitsevad?
Tihtipeale pole sõprussuhtele oluliselt tähelepanu pööratud. Sõpruse olulisteks komponentideks on austus teineteise vastu, võrdsus, ausus, usaldus, kuulamisoskus ja avatud suhtlus. Paraku jäävad vanema ja lapse suhtluses need üliolulised faktorid liigagi tihti tähelepanuta ning vanem paneb rõhku hoopis kasvatamisele ja õpetamisele, arvates, et lapsega saab sõprussuhte luua alles siis, kui ta on täiskasvanuks saanud. See ei ole õige ja kuigi lapsest võib sel moel kasvada korralik ja tubli inimene, ei suhtu ta vanemasse täiskasvanuna kui heasse ja võrdsesse kaaslasesse, kellega tahaks oma elu muresid ja rõõme jagada.
Vanemad peaksid mõistma, et last saab kasvatada ka vitsavabalt, teda hoopis rahulikult, sõbralikult ning temaga arvestavalt läbi elu juhtides. Sõjaväekord, millega meid üles kasvatati, jäägu minevikku, sest tegelikult ei vaja lapsed nii karmi kätt ja autoritaarseid juhte. Keelates ja käskides kasvatad sa oma lapsest roboti, kes annab sulle emotsioonituid automaatvastuseid, mille puhul ta teab, et neile ei järgne karistust või pikka loengut. Paraku ei ole sellises suhtes sõprusele ruumi. Laps ei usalda sind, ta ei julge ega taha sulle oma elus toimuvast rääkida ning tegelikult oled sa omast arust head soovides oma lapse endast hoopis kaugele eemale lükanud.
See muidugi ei tähenda, et distsipliini ei ole lapsele tarvis. Esimestel eluaastatel on distsipliin väga oluline, sest vanema ülesanne on eelkõige oma last elusa ja tervena hoida. Kui laps on peamised ohutusreeglid selgeks saanud ning mõistab, et kuum pliit teeb põletab ja autoteele ei tohi joosta, saab ta enda elus hoidmisega ise hakkama ning sina võid lapsevanemana hakata kujundama ka teievahelist sõprussuhet.
Vanema suhtes, kes on aastaid lapse peale karjunud ning iga pisiasja pärast temaga näägutanud ja õiendanud, ei ole lapsel mingit austust. Tal on täiesti ükskõik, mida vanem ütleb või arvab, ka siis, kui tegelikult annab vanem talle informatsiooni, mis on hädavajalik, oluline või väärtuslik. See ei jõua lapsele kohale, sest ta on juba enne jutu alustamist ennast „lukku keeranud“ ega võta midagi vastu.
Sõprussuhe põhineb vastastikusel austusel, aususel ja viisakal suhtlemisel. Kui laps tunneb, et tema soovid, mõtted ja tunded on vanema jaoks vähetähtsad ning vanem ei tunnista neid või veel hullem – naeruvääristab, siis peegeldab laps sedasama vanemale tagasi. Ta ei hooli vanema mõtetest ega tunnetest ning näitab seda alati välja.
Seetõttu peab vanem alati meeles pidama, et kuigi igas suhtes on alati kaks poolt, on lapsega suheldes tema see, kes peab rohkem pingutama ja tööd tegema selleks, et suhe oleks rahulik, õnnelik ja meeldiv. Sest laps on hoolimata kõigest AINULT LAPS.
See ei tähenda, et peaksid heaks kiitma kõik, mida laps teeb või plaksutama käsi iga tema hullumeelse mõttevälgatuse peale. Ta mõtted ja teod võivad sind närvi ajada ja sa ei pruugi neid mõista, kuid kuni need pole eluohtlikud või majanduslikult hävitavad, ei ole vaja neid maha teha või pahandada. Laps peab tundma ja teadma, et ta võib sulle rääkida ka neist asjust, mis sulle tõenäoliselt ei meeldi, aga mis on tema jaoks tähtsad. Ära lükka last eemale, kui ta tuleb oma järjekordse fantastilise ideega lagedale. Kuula ta ära ja ütle, kui see sulle ei meeldi, kuid ära halvusta, õienda ega pahanda. Ainult sel moel kasvab tema usaldus sinu vastu – ta tunneb, et teda aktsepteeritakse igal juhul, ka siis, kui sa pole temaga ühel nõul.
Eeldades, et laps käitub alati kukupailt ning järgib kõiki karme reegleid, oled sa ise endale augu kaevanud. Ühel hetkel (tavaliselt murdeeas, aga ka juba varem) hakkavad kõik lapsed piire katsetama ja mässama. See on täiesti loomulik arenguetapp, mille käigus nad õpivad otsuseid langetama ja harjutavad iseseisvust. Mida vähem on neil ebamõistlikke reegleid, mille vastu mässata, seda lihtsam on teil omavahel hästi läbi saada.
Taaskord ei ürita me siinkohal vähendada reeglite tähtsust lapse ja vanema omavahelises suhtes. Reeglid on koduse harmoonia ja austuse aluseks ning aitavad lapsel end turvaliselt tunda ning maailmas hakkama saada. Kuid reeglid peaksid olema kehtestatud väga targalt ning nendesse tuleks vajadusel suhtuda paindlikult. Samuti peaks lapsele jääma õigus mõne reegli kohta, mis talle tundub ebaõiglane, küsimusi küsida ning sinul vanemana võiks olla tarkust ka mõnikord reegleid üle vaadata ja järeleandmisi teha. Mõnikord piisab ainult avatud dialoogist, et laps oma õppetunni kätte saaks.
Lapsed ei sünni siia maailma valmis isiksustena, kes kõike lennult mõistavad ning igas situatsioonis perfektselt käituda oskavad. Seetõttu pole vanema poolt õige seda lastelt eeldada. Kui laps käitub tema jaoks uues olukorras vanema jaoks kohatult, ei ole õige pahandada või häält tõsta. Pahandamine tekitab ainult trotsi. Kui suhtud tema eksimusse rahulikult ning selgitad lugupidavalt ja viisakalt, kuidas järgmine kord mõistlikum oleks, kuulab ta sind suurema huviga ning tõenäoliselt kasutab sinult saadud teadmist edaspidises elus. Selline taktika (rahulik selgitamine, mitte arutu karjumine) tuleks sisse juurutada juba varajases lapsepõlves, sest see on alus ka sõprussuhtele ja sõbra nõuannet tahab laps alati kuulda.
Veel üks põhjus väga rangest „sõjaväekorrast“ hoidumiseks on see, et karmid käsud ja keelud sunnivad last tõenäoliselt valetama. Ta ei julge sulle rääkida nii, nagu asi tegelikult on, sest teab, et ta saab karistada. Tõe rääkimise asemel mõtleb ta välja mingi vale, millega ta teab, et sa tõenäoliselt rahule jääd, et ennast kaitsta. See juhtub tõenäolisemalt just siis, kui talle on kehtestatud reeglid, mille vajalikkusest ta aru ei saa või millega ta absoluutselt nõus ei ole.
Lapsed, kes usaldavad oma vanemaid, julgevad neile kõigest rääkida ega näegi vajadust valetamiseks. Tundes, et nad on vanematega võrdsed, avavad nad ennast rohkem, suhtlevad julgemalt ja avatumalt. Vanem ei pea kartma, et talle valetatakse ning laps ei pea elama pidevas vitsahirmus.
Hea uudis on see, et oma lapsega tõeliselt sooja ja armastava suhte loomiseks ei ole kunagi liiga hilja. Selleks läheb vaja ainult vanemapoolset siirast soovi (sest laps tahab nagunii oma vanematega hästi läbi saada), vastastikust austust, avatud suhtlemist, aktiivset kuulamist, kompromisside tegemise oskust ja eelkõige tingimusteta armastust. Kui vanem suudab oma last võtta just sellisena nagu ta on ning armastada teda koos tema mõningate vigadega,saab suhtes kõik korda. Ja nagu igas teiseski suhtes tuleb meeles pidada ühte kuldreeglit: ära tee teistele seda, mida sa ei sooviks, et sulle tehtaks!
Allikas: http://www.elephantjournal.com
