Milline on hea isa?
Sinkkonenil on roosa kampsun seljas. Ma ei tea, kas sellest peaks midagi erilist välja lugema. Aga miskipärast tuleb just niisugune mõte esimesena pähe, kui silman Tallinnas Viru keskuse šokolaadikohvikus Soome tuntuimat lastepsühhiaatrit, poiste ja isade eestkõnelejat.
Jari Sinkkonen (55) pole võõras eestlastelegi. Viis aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamat “Koos isaga” seisab paljude lastevanemate riiulil. See teos kuulub isade ja laste suhetest kirjutatud teoste raudvarasse.
Muud märkimisväärsed sidemed Sinkkoneni Eestiga ei seo. Kui välja jätta kahetsusväärne seik, et mõned aastad tagasi meelitas üks Soome libaärimees ta Tallinnasse ja üritas raha välja petta. Ei läinud õnneks, aga paha maitse jäi suhu.
Nüüd oli Sinkkonen jälle Eestis, ainult üheks päevaks. Ta tuli Soome Instituudi kutsel, et pidada paar loengut meie lapsevanematele ja anda üks väike intervjuu.
Kas kasvatusel on mõju?
“Soomes uuriti hiljuti 7–12aastaste laste kodust elu ja tulemus ehmatas,” räägib Sinkkonen. “Tuli välja, et iga viies laps läks kolmel või enamal õhtul nädalas magama alles pärast ühtteist. Kes vähe magab, on järgmisel päeval rahutu. Ja siis räägitakse, et meil on palju hüperaktiivseid lapsi.”
Kasvatuse mõjust rääkides jagab Sinkkonen selle kolme kategooriasse. Kõigepealt tulevad asjad, millest me vanemana ei pääse. Kohustused, mis tuleb täita. Need on üllatavalt lihtsad, aga väga olulised asjad. Peame hoolitsema, et lapsed saaksid piisavalt magada, et nad on puhtad ja korralikult söönud. Seesama uurimus näitas Sinkkoneni kurvastuseks, et Soomes saavad paljud lapsed sooja sööki ainult üks kord päevas – koolis.
Selles esimeses, lapse põhivajaduste tagamise kategoorias tuleb isal-emal olla vahel ka kamandaja rollis. “Tänapäeva vanemad arvavad, et kuna lapsed oskavad hästi osavalt arvutit ja telefoni kasutada, muudkui MSNivad ja SMSivad, siis nad ongi väga küpsed. See ei vasta tõele. Lapsed vajavad endiselt meie hoolt ja nõudlikkust.”
Niisiis, kõigepealt on asjad, mida tuleb teha igal juhul. Edasi tulevad ülesanded, mis mõnel vanemal õnnestuvad paremini, mõnel halvemini. Aga kindlasti tasub anda endast parim. See tähendab lapse arengu ja annete toetamist. Vanem võiks aidata lapsel leida ja arendada oma andeid.
Ja lõpuks asjad, millega peame leppima. Teatud külgedele lapse arengus meil lihtsalt pole mõju. Näiteks tema temperamenti ei saa me muuta.
“Me usume, et teatud moel last kasvatades tuleb temast selline inimene, nagu soovime. See mõte ei tööta. Inimese kujunemine on segu bioloogiast, geenidest, ümbritsevatest mõjudest ja kasvatamisest. Lõpptulemust pole võimalik ennustada.”
KAS LAPS PEAKS VASTAMA VANEMA OOTUSTELE?
Jari Sinkkonen, mis on see, mida te olete oma lastele tahtnud ellu kaasa anda?
Olen üritanud õpetada neid mõistma, et nad kõik on erinevad isiksused. Mul võib olla ootusi nende suhtes, aga ma pean leppima, et nad ei pruugi teha seda, mida mina olen soovinud. Eriti isadel on sageli kinnisidee, et pojast peab saama üks või teine. See on ju igivana romaanide ja näidendite teema. Isad nõuavad ja käsivad.
Muidugi, vanemal võib olla unistusi. Ent ta peab soostuma, et laps ei pruugi neid täita. Isa võib tahta, et pojast saaks kuulus sportlane. Kui aga poiss armastab hoopis lugeda ja on rohkem tundeinimene, siis nii see on.
Kas teil oli ka mõni niisugune ootus või unistus?
Mul on kolm last. Elina (23) õppis hiina keelt ja läheb nüüd varsti Hiinasse. Tema on väga eesmärgikindel. Toa hoidis ta ka alati korras. Elina hakkas viiesena viiulit mängima.
Juhani (22) on unistaja, hästi sotsiaalne tüüp. Ta õppis muusikakoolis kitarri ja nüüd saab temast muusikaõpetaja.
Katariina (18) lõpetas tänavu gümnaasiumi. Katariina on segu Elinast ja Juhanist. Ühest küljest keskendub ta õpingutele, aga tema tuba... see on lihtsalt jube. Jube! Katariina mängib klaverit.
Mul oli selline mõte, et kui on kolm last, siis saab teha klaveritrio. Katariina mängiks klaverit, Elina viiulit ja Juhani tšellot. Aga ei mingit tšellot Juhanilt. Algul ei tundnud ta muusikakooli vastu üldse huvi ja sinnapaika see jäigi. Lõpuks ütles Juhani ise, et tahaks mängida kitarri. Nüüd mängib ta väga hästi, aga klassikaline muusika teda ei haara. Talle meeldib džäss.
Nii et vanem peaks õppima tundma oma lapse huvisid?
Just, ja aeg-ajalt võib talle midagi välja pakkuda, et las proovib, kas meeldib. Kuid oma nägemust ei saa peale suruda.
Küllap olete ka ise kasvatusvigu teinud?
Ma olen väga äkilise loomuga, ägestun kergesti. Eriti kui on palju tööd, siis võin hõlpsalt vihastuda. Aga lapsed ütlevad, et olen viimastel aastatel palju pehmemaks muutunud.
Muidugi teen vigu, aga arvan, et ei midagi hirmsat. Kasvatamine pole asi, kus igas olukorras on õige ja vale vastus. See on protsess, pidev vastastikune mõjutamine. Vahepeal mõtled järele ja muudad miskit, kui vaja.
Üksik tegu või viga polegi nii tähtis, eriti siis, kui pärast olukorra uuesti läbi võtad – kuidas see küll juhtus, et meil eile oli nii kole riid? Kuidas see olukord meil käest ära läks? Kui vaja, tuleb öelda, et mul on kahju, palun vabandust.
Paljud on minult küsinud, et kui vabandad, kas see siis õõnestab sinu autoriteeti kasvatajana. Vastupidi! Kui suudad ütelda, et mul polnud õigus, ma poleks pidanud selliseid sõnu kasutama, on see lapse meelest päris uhke asi. Tal on palju lihtsam samastuda vanemaga, kes ei ole täiuslik, eksib ja on vahel täitsa tobe.
Minu meelest parim kink lapsele pole “rohkem aega”. See kink võiks olla hoopis vanemate kriitiline aja maha võtmine üheks hetkeks. Hea kasvataja tunnus on, et ta küsib endalt aeg-ajalt, kuidas mu lapsel läheb. Kas ma tean, mis tema peas toimub? Kellega ta suhtleb jne. Tore, kui isad katsuksid mõista oma lapse eripära. Peatuksid korraks, et ka iseenda käitumise üle järele mõelda.
Meestel on vist raskem oma käitumist muuta ja tunnistada, et mul polnud õigus.
Igal juhul.
PEHME VÕI KÕVA ISA?
Eestis räägitakse, et Soomes on palju n-ö pehmeid isasid. Mida see pehme isadus tähendab?
Minule on see vastuoludega varjutatud nähtus. Pehme isadus tähendab, et vanemlus on nagu saiapäts, mis jagatakse võrdselt mehe ja naise vahel. Praegu on see sageli ebavõrdselt jagatud, s.t naised teevad suurema osa kasvatustööst. Pehme isa võtab võrdsemalt vastutust. Ta teeb süüa, hoolitseb lapse eest, vannitab, toidab. Niisugune isa on praegu tõstetud eeskujuks.
Tegelikult on lapse seisukohalt üllatavalt vähetähtis, kes need söögid ja kodutööd teeb. See on kahe täiskasvanu vahelise tööjaotuse küsimus. Kui kasvatustöö ja hoolitsemise raskus jääb peamiselt naise õlule, peavad mees ja naine omavahel rääkima, et nii pole õige, ja olukorda muutma.
Isadus või emadus lapse seisukohalt tähendab seda, kuidas laps ennast tunneb koos isaga või koos emaga. Kuidas ema või isa mind kuulab, kuidas ta mind mõistab, kas temaga on tore olla.
Tööjaotus on lapse jaoks kõrvaline asi. Näiteks mina teen kodus sageli süüa, aga mu poeg ei samastunud minuga üldse. Alles nüüd, kui ta elab omaette, on ta aru saanud, et süüa tuleb teha ja et see võib päris vahva olla.
Kas lapse seisukohalt on emal ja isal erinevad ülesanded?
Ma pole pidanud neid niivõrd ülesanneteks... Minu meelest on kaduma läinud mõte, et isa ja ema esindavad erinevaid sugupooli. Lapsele on suur õnn, kui ta tunneb, et teda armastavad nii naine kui ka mees. See on uskumatult suur asi.
Juba see annab lapsele tohutult infot, et ema ja isa näevad erinevad välja. Isa on kondisem, madalama häälega. Tal on teistsugused, võib-olla karvasemad käed. Lapsele on see kõik avastus.
Tõenäoliselt isa ka mängib teistmoodi, tema mängudes on enam tegutsemist. Ema jälle räägib rohkem. Võib ka niipidi olla, et ema peamiselt tegutseb ja isa räägib, vahet pole. Isal ei pea sobima mingisse vormi või rolli, et ole selline ja selline. Ta ei pea olema pehme isa ega ka macho-isa. Ta on just niisugune mees, nagu ta on. Lapsele on kõige tähtsam, et tema elus on mees, kes tunneb tema tegemiste ja kogemuste vastu huvi.
Rääkimata sellest, et lapsele on minu meelest erakordselt tähtis näha vanemate paarisuhet. Ta saab aru, et peres on hierarhiliselt erinevad tasandid. Mingil hetkel ta mõistab, et isa-ema suhe on pere ainus seksuaalsuhe. Lapse meelest on see vastik ja tülgastav ja öäk ja mitte minu vanemad... või vähemalt mitte ema. Aga siiski vajab ta sellist erinevate suhtetasandite mõistmise kogemust.
KAS ISATA KASVAB MEES?
Kuidas mõjub mehelikkusele see, kui kodus isa ei ole?
Soomes arutletakse isatuse teemal palju. Tänapäeval ei tea suur hulk lapsi, mida mees endast kujutab. Mehi pole kodus, lasteaias, koolis. Igal pool on naised!
Mehelikkuse kujunemine sõltub siiski mustmiljonist tegurist. Tegelikult pole poisi terve maskuliinsuse arenemiseks isa kohalolek tingimata vajalik. Eelkõige sõltub see sellest, kui küps ema ise on.
Olen palju teinud tööd isata lastega. Selgelt on näha, et probleemidesse sattunud isatud poisid suhtuvad šovinistlikult tüdrukutesse ja naistesse. Nii et – kui sul on isa, kes näitab välja oma armastust ja austust ema vastu, paneb see ka poisi naistesse hoolimise ning lugupidamisega suhtuma.
Veel olen pannud isata kasvanud poiste juures tähele sisemist ebakindlust, mida vahel rõhutatakse tobedate machotempudega. Mul on üks tuttav, ajalehe Helsingin Sanomat tipptoimetaja, kes kasvas isata. Ema tahtis ainult last, mitte meest. See toimetaja saab elus igapidi hästi hakkama ja on andekas, aga ta räägib ka seda, et pidevalt on mingi igatsus või segadus hinges. Et ei tea täpselt, kuidas meestega koos olla. Mida nad räägivad, mida ise rääkida, kuidas käituda?
Milline suhe teil oma isaga oli?
Olin 16aastane, kui isa suri. Ta oli metsatööline. Ema õpetas algkoolis ja mina olingi rohkem ema poeg. Selline õrnema hingega. Aga isa lasi mul olla niisugune, nagu tahtsin, ja selle eest olen ma talle tänulik. Ta ei sundinud mind olema enda moodi.
Mida üldse teie meelest tähendab maskuliinsus ehk mehelikkus?
(Sinkkonen mõtleb päris pikalt.) Minule tähendabki see paindlikku meest. Soomes on mehelikkusest levinud üpris ühekülgne pilt, et see on selline metsaskäimine ja kalapüük ja jalgpall... Ma soovin, et see oleks paindlikum ja et sellesse kuuluks ka tundlikkus, hellus. Kui isal endal seda pole, ärgu olgu. Aga ta võiks olla salliv: et kui poeg on teistsugune, kui isa soovib, siis las olla.
