Mina tean, kuidas asjad tegelikult on!
Küsimus: Mulle teeb muret, et mu üheksa-aastane poeg käitub nagu väike ninatark. Kui ma midagi tema arvates sobimatut või valet ütlen, pööritab silmi ja ütleb: “Emmeeee…” Sellele järgneb üleoleval toonil seletus, kuidas asjad tegelikult on.
Mispeale teatan mina järjekindlalt, et ma olen su ema ja emaga sellisel toonil ei räägita. Ta justkui saab aru ja taandub, aga mõne aja pärast kordub sama.
Arusaamatuks teeb mulle asja see, et vahel saame väga hästi läbi, teinekord on ta aga trotslik, üleolev ja vaidlushimuline. Mõned mu tuttavad arvavad, et tegu on 8.–9. eluaasta kriisiga. Mida see endast kujutab?
Vastab Kadri Järv-Mändoja, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ning koolipsühholoog:
“Arengu verstaposte võib tõesti nimetada kriisideks, sest muutustega kohaneda on raske nii lapsel kui vanemal. Kirjeldatud käitumise põhjal tundub, et poisil on algamas teismeiga. Sageli mõjub see vanematele ehmatavalt – väikesest armsast lapsest saab äkitselt iseteadlik ja muutliku meelega võitleja, kes ühel hetkel prõmmib uksi, kuid järgmisel poeb ema-isa kaissu. Ka lapses tekib segadus, sest tasapisi muutuvad nii keha kui meel. Ta soovib järjest rohkem ise otsustada ja oma arvamuse eest seista ning on kriitilisem enda ja teiste suhtes. Vahel põhjustabki üleolevat käitumist hoopis ebakindlus ja hirm kriitika ees. Olukorra teeb keerulisemaks see, et võimet teiste arvamusega arvestada ja oma mõtteid väljendada jääb veel väheks.
Pahandamisest, karistamisest ja kordamisest, et nii ei räägita, pole enamasti kasu. Rohkem tõuseb tulu sellest, kui õpetada kasulikke suhtlusnippe, nii neist rääkides kui ka eeskuju andes. Mina-sõnumiga saate lapsele teada anda, milline käitumine on teile vastuvõetamatu ja kuidas te ennast tunnete. Näiteks: “Kui sa minuga halvustavalt ja silmi pööritades räägid, siis on mul piinlik ja ebamugav. See ei meeldi mulle.” Kui te end sel moel avate, on mõju suurem kui lihtsalt ilma põhjendusteta keelates. Tegelikult soovivad lapsed oma vanematele ju meeldida.
Kui keelate sina-sõnumi vormis (“Ära tee nii”), pole keelamise põhjus lapsele nii arusaadav. Ta võib vaid oletada, mis vanemat häirib.
Kaua ma jõuan!
Nii mõnegi vanema meelest tundub mina-sõnum liiga leebe. Pealegi – kaua ma ikka jõuan olla mõistev! Ühel hetkel tekib tunne, nagu oleksin tühi koht või katkiläinud grammofon. Laste vajadus piire katsetada on normaalne, eriti teravaks võib olukord muutuda murdeeas. Seetõttu arvestage, et ühekordsest enesekehtestamisest alati ei piisa. Järjepidevus nõudmistes on edu võti. Samuti jälgige, kuidas te oma sõnumi välja ütlete. Andke hääletooni ja kehakeelega selgelt mõista, et teil on tõsi taga. Lapsed loevad ju vanema kehakeelt väga usinasti.
Kui piirid paigas, võite mina-sõnumilt ümber lülituda aktiivsele kuulamisele. Sellega aitate lapsel ennast sobival moel väljendada. Jutuajamisele lisab hoogu see, kui teie huvi on siiras ja selgelt väljendatud. Näiteks: “Ma soovin tõesti teada, mis sa arvad.”
Lapse aktiivne kuulamine tähendab, et vanem peegeldab tagasi nii kuuldud jutu sisu kui ka vajadusel lapse tundeid. Näiteks: “Sinu meelest on asjad nii...”, “See on sulle huvitav, sest...”, “Sind ärritab, kui...”
Kindlasti tekib teil kiusatus kohe ka oma mõtteid jagama asuda, kuid stopp! Tõmmake pidur peale ja kuulake kõigepealt last. Küll te jõuate hiljem oma arvamuse või õpetussõnadega lagedale tulla. Nii õpib laps mõtteid väljendama ja saab aru, et teise inimese mõistmiseks tuleb esmalt kuulata.
Laps õpib kõige paremini täiskasvanuid jälgides, ta teeb nii nagu teie ees. Kui ütlete “Minuga nii ei räägita ja kõik”, õpib ta, et teiste arvamus ei ole kuulamist väärt. Tõhusam on lapsele selgitada, miks üleolev toon ei sobi, ja siis tema mõtteavaldusi edasi kuulata.
Medali teine pool
Teismeiga on vanemale väsitav aeg, kuna lapse meel on väga muutlik. Teil on raske ka näpunäiteid järgida, kui endal jaksu ei jätku. Seetõttu püüdke leida vahepeal võimalus tegelda enda ja partneriga, et akusid laadida.
Kuid ehkki teismeealine väsitab, pakub suhtlus temaga ka palju põnevat. Teie laps avab end täiesti uue nurga alt. Teda kuulates võite veeta mõnegi põneva hetke, mida hiljem on tore meenutada nii teil kui lapsel. Ja eks heade suhete aluseks olegi ju kuulamine ning lugupidamine.”
KUI LAPS KÄITUB ÜLEOLEVALT
• Anna hääletooni ja kehakeelega selgelt märku, et see ei meeldi sulle.
• Väljenda oma tundeid, rääkides endast: “Mulle teeb haiget, kui sa minuga üleoleval toonil räägid.”
• Võta aega, et last kuulata. Püüa mõista, mis on väljakutsuva käitumise taga.
• Olles last kuulanud, peegelda ta tundeid tagasi: “Ma saan aru, et sind ärritab, kui…”
• Hoidu õpetussõnadest, kui laps oma mõtteid jagab. Lihtsalt kuula teda. See loob usaldusliku suhte.
• Kui usaldus on tekkinud, on laps rohkem valmis ka sinu mõtteid kuulama.
• Et jaksaksid lapse algava murdeeaga toime tulla, hoolitse, et su „aku“ oleks laetud.
