Minu @rmas toanaaber

Üks arvuti peres
Isa Laur Sibold räägib, kuidas Gloria (6) ja Gregor (11) arvutit kasutavad. Nende peres on ihaldatud masin elutoas. Pere arvab, et laste arvutiaja piiramine kasu ei too, pigem kahju.

Siboldite peres juhtus nii, et esimene koduarvuti pandi sinna, kus isal kui kõige aktiivsemal arvutikasutajal oli võimalik sellega toimetada, segamata teiste und.

Arvutikasutusaeg jaguneb peres loomulikul viisil – vanemad on arvuti taga siis, kui süda lustib, ja lastel kehtib džungliseadus. Vahel jäävad peale väikese õe kõva kisa, kaebamine ja pisarad, vahel aga suure venna musklid. “Kui tüli liiga suureks paisub, pakun alati valida, kas nad saavad omavahel kokkuleppele või ei saa kumbki arvuti taha. Hämmastavalt kiiresti leitakse lahendus,” on Laur Sibold rahul.

Poeg Gregor hakkas arvuti vastu huvi tundma siis, kui kooli läks. Tütar Gloria kippus aga venna eeskujul juba varem kompuutri taha.

Probleem pole arvutis

“Praegu mängib Gloria mängukoopa ja lasteka lihtsaid mängukesi või siis vajutab katse-eksituse meetodil kõikidele nuppudele, mis ette satuvad. Seetõttu on mõistlik teha lastele arvutimängudeks ilma administraatoriõiguseta kasutaja,” soovitab isa Laur.

Gregor mängib ka online-strateegiamänge, kuid põhiliselt kasutab arvutit siiski infoallikana. Nn pärismänge eriti ei mängigi. “Kui mõni selline arvutisse satub, siis otsib internetist vajalikud koodid ja trambib ühe jutiga viimase tasemeni välja. Olen üritanud seletada, et ilma kõikvõimsate koodideta on mäng huvitavam, aga mida mina, vanamees, elust tean,” muheleb Laur.

Arvuti on muutunud lastele tähtsaks, aga mitte teistest asjadest tähtsamaks. Või siiski – tähtsamaks kui raamatud, sest need ei ole veel oluliseks osutunud.
Et arvuti liigkasutamine pereelu pärssima hakkaks, seda Laur eriti ei usu. “Pole ju suurt vahet, kas laps põgeneb arvutisse, raamatusse või hoopis televiisorisse. Kui lastele piisavalt värskeid ja huvitavaid tegevusi võimaldada, ei kao nad kuskile.”

Mees on veendunud: “Ühegi probleemi allikas pole arvuti kui niisugune, vaid ikka selle väärkasutus. Sama edukalt võiksin süüdistada autot selles, et kiirust ületan.”

Keelatud vili on magus

Laur arvab, et kui peres on ühiselt kasutatav arvuti, võiks see olla kohas, kus kõik saavad rahulikult oma asju ajada, ilma et keegi selja tagant pilku kuvarisse puuriks. Mõne aasta pärast on nagunii igal lapsel oma veebiühendusega arvuti püksitaskus. “Ilmselt kutsutakse seda pildistavat multimeediaarvutit endiselt telefoniks,” teab Laur.

Kuidas aga korraldada lapse arvutikasutust nii, et ta söömist ja magamist ei unustaks, Laur nimetada ei oska. Neil pole sellega probleemi olnud.
“Usun, et kui arvutikasutust mingi ajalimiidiga piirata, siis laps kindlasti need ettenähtud tunnid ka ära kasutab. Keelatud vili on magus,” on Laur kindel keeldude vastupidises toimes. Ajaline piirang on tema arvates üldse veidi jõhker. Aeg võib ootamatult otsa saada mängu kõige huvitavamal kohal.

“Enne, kui vanem arvutijuhtme seinast tõmbab, võiks mõelda, kas talle meeldiks, kui keegi teeks sama televiisorijuhtmega, kui sealt tuleb tema lemmiksaade.” Siboldite peres on olukord pigem vastupidine – kui isa teeb arvutiga palju kirjatööd, käsib tütreke arvuti ära panna ning hoopis temaga tegelda.

Arvutiga suletud ukse taga

Emil-Joosepil (8) ja Patrikul (10) on võimalus arvutit kasutada oma toas. Isa Tarmo Virkus ütleb, et nii saavad poisid külla tulnud sõpradega aega veeta, ilma et ülejäänud pere toimetusi segaks.

Tarmo Virkuse pojad said arvutist aimu juba paariaastastena. Uskumatu, et väike laps, kelle peenmotoorika on veel vähearenenud, saab arvutihiire oskusliku käsitsemise mängeldes selgeks. “On omamoodi nauditav, et lapsel puudub igasugune kartus arvuti ees. Kui täiskasvanud jäävad sageli lahendust otsides hätta, siis laps jõuab ülinutikalt ning kõiki võimalikke lahendusteid järele proovides soovitud tulemuseni. Boonuseks on sageli uued huvitavad settingud arvutis,” naerab Tarmo.

Virkuste peres on olnud hinnas arendavad mängud, mille abil saab õppida nii värve, arve, tähti kui loomi. “Tuleb tunnistada, et interaktiivne õpe köitis last hoopis püsivamalt kui sama eesmärgiga raamatuülesannete lahendamine,” nendib isa Tarmo.

Raamat nõuab liialt süvenemist

Veidi ärevaks teeb Tarmo siiski see, et arvuti on muutunud käepäraseks vahendiks, millega igavust peletada. Muud tegevused tunduvad lastele juba üksluised. “Seetõttu on meil näiteks raskusi lugemisharjumuse tekkega. Aktiivselt suhtleva arvuti kõrval nõuab raamat liiga palju rahulikku süvenemist. Pärast paari lehekülge kiikavad nad jälle arvuti poole,” on Tarmo pisut kurb.

Samuti on juhtunud, et pere ühistele väljaskäikudele eelistavad poisid kodus arvutiga mängimist, mis vanematele loomulikult vastuvõetav pole. Vahel köidab mäng last ülemäära ning koolitööd jäävad tegemata. “Neil kordadel järgneb tõsisem jutuajamine ning vastavalt korraldatud jama suurusele ja raskusastmele mingiks ajaks arvutikeeld.

Oleme üsna ranged – tegemata jäänud kohustused tuleb kas või järgmise päeva varahommikul ära teha,” on Tarmo resoluutne.
Arvuti on poistel eelkõige seetõttu, et muidu oleksid nad kogu aeg külas naabrilastel, kellel on arvuti olemas. “Ja kuna kodune arvuti tundus vältimatu, siis sai see pandud laste tuppa, sest sageli kogunetakse mängima suurema sõprade kambaga ja eraldi toas olles tunnevad nad ennast kindlasti paremini,” arvab isa.

Periooditi tekib sõltuvus

Pere on märganud, et arvuti tekitab periooditi sõltuvust. Esineb aegu, mil lapsele muid mõtteid eriti pähe ei mahugi. Samas jälle võib laste endi vabast tahtest saabuda arvutivaba ajajärk – näiteks avastasid nad mõned nädalad tagasi lennukimudelite võlu ning kompuuter ununes päevadeks.

Arvuti negatiivseks mõjuks peab Tarmo sedagi, et kui laps unustab end terveks päevaks ekraani taha, ei suuda ta õhtul õieti suhelda. On närviline ja kuri teiste pereliikmete peale. “Kogunenud pinget laps ise maandada ei suuda,” räägib Tarmo.

Neil perioodidel on pere arvutiaega piiranud küll. Pikim arvutipaus kestis nädala – üsna kiiresti sai poiss uuesti sotsialiseeritud.

Tarmo proovib keskteed hoida. “Ühest küljest ei tahaks lastel ka pidevalt käsi väänata ja nende tegevusi reguleerida. Teisalt võib isevoolu teed minna laskmine lõppeda sellega, et lastega koos meisterdama asudes leiad ühel hetkel end üksinda lauast. Poisid on vaikselt arvuti taha hiilinud.”

Vaba valiku korral pere enam arvutit poiste tuppa ei paneks, aga teisalt – selle puudumise kompenseerivad lapsed kohe sellega, et viidavad rohkem aega sõprade juures. “Ma eelistan ikkagi seda, et lapsed oleksid kodus,” ütleb Tarmo Virkus veendunult.