Mis aitaks lapsel õppida?

Millest see tuleb, et üks laps haarab õpitavat lennult ja mõtleb välja ühe idee teise järel, teine aga ei taha õppida ja ootab passiivselt, kuni talle tegutsemiseks käsk antakse?

Kui lähtuda meie füsioloogiast ning uskuda 50 aastat aju tööd uurinud professorit Matti Bergströmi, siis sõltub see sellest, kuivõrd on vanemad ja õpetajad soodustanud lapse sügavaimas aju osas ehk ajutüves asuvate jõuvarude säilimist ja kasutamist. Need, looduse poolt antud jõuvarud on loovus, fantaasiarikkus ning võime näha võimalusi ja teha valikuid.

Ajutüvi ja ajukoor

Levinud käsitluse järgi on aju sügavaim osa – ajutüvi – oluline ellujäämise seisukohalt ja jääb kogu elu kõige vähem arenenud aju osaks. Siin on meie instinktide, reflekside ja ürgseimate reaktsioonide, näiteks allaandmise ja agressiooni asukoht. Keskmises ehk limbilises osas tekivad emotsioonid ning aju pealmist kihti ehk ajukoort seostatakse mõtlemisega.

Aju kasvab seestpoolt väljapoole ehk aju­tüvi on lootel olemas kõige varem ning ajukoor areneb kõige hiljem. Levinud arusaama kohaselt kasutab laps õppides üldjuhul ajukoort. Just sinna salvestatakse uus info ja töödeldakse seda endale sobivateks “infopakikesteks”.

Kuid Bergström väidab, et ajukoor ei saa info salvestamise ja ümbertöötlemisega hästi hakkama, kui talle ei tule appi ajutüves asuvad jõud. “Ajutüvi võtab meie sisemusest vastu kaootilisi signaale, närvivõrgustikud on aju­tüves segamini ja neis puudub kord,” selgitab ta. “Seevastu ajukoore kaudu võtame vastu korrastatud info, mis tuleb väljastpoolt.”
Väga lihtsustatult öeldes saavad väline korrastatus ja sisemine kaos kokku aju keskmises osas. Seal on korra ja kaose võitlusväli, kokkupõrkekoht, kus ajutüvest lähtuv kaootiline jõud purustab ajukoorest saabuva korrastatud info. See kokkupõrge on väga hea, kuna seeläbi saavad tekkida uued infokillud.

Muuseas, aju keskmine osa on koht, kus kujuneb mina. “Mina on piir inimese siseilma ja välise teadmistemaailma vahel,” ütleb Berg­ström. “Ajuimpulsside uurimine on selgesti näidanud, et kui inimesel puudub ajutüvest lähtuv tõukejõud, siis ei saa ka ajukoor teadmisi vastu võtta. Ajutüve jõud on kui liim – kui see puudub, ei saa väljast saabuv info ajukoore külge kinni jääda ega liigu sealt ka edasi minasse. Seega ei saa toimuda info töötlemist ega sündida uusi ideid.”

Loovus aitab valida väärtusi

Sügavas ajutüves alguse saavatest oskustest ja võimetest nimetab Bergström esimesena loovust. “Minas toimuva kokkupõrke tagajärjel tekkivate infokildude töötlemisel saab alguse midagi uut – see ongi loovus,” seletab ta neurofüsioloogilist poolt. “Loovuses pole midagi kindlat, on vaid pidevas liikumises ja muutumises olevad ideed.”

Loovuse soosimise vastandiks võib pidada olukorda, kus lastelt eeldatakse valmis vastuste päheõppimist. Olles huvitatud lastele antava õppetöö olemusest, vaatas Bergström 1980. aastatel ringi Soome koolide tundides. “Ma olin kogetust segaduses – lapsed ei saanud tunnis oma arvamust avaldada, ei saanud reageerida õpetaja jutule! Kui keegi ütles, mida ta arvab, siis naerdi tema üle. Laps ei saanud ka õpetajalt oma arvamusele pooldavat tagasisidet.”

Julgus oma seisukohti väljendada kuulub valiku tegemise oskuse kujunemise juurde. Kui laps ei saa võimalust oma ja teiste arvamusi kuulda, hinnata ja võrrelda, ei saa ta nende hulgast ka valida, mis omakorda viib selleni, et lapsel on ebasoodsad tingimused väärtushinnangute kujunemiseks. Noorte väärtushinnangute vildakus on saanud aga üleilmseks probleemiks, Bergström nimetab praegust olukorda lausa “väärtuspuudeks”.

Seega kutsub Bergström üles toetama ajutüves asuvate jõudude säilimist ja mitte suhtuma ajutüvesse kui millessegi mittevajalikku. “Meie oma uurimisrühmas nimetame ajutüve lapse ajuks, kuna seda kasutab inimene sünnist saati,” ütleb ta.

“Esimesel seitsmel eluaastal, kui küpsevad ajupoolkerad, on selle tähtsus eriti suur. Üldlevinud seisukoha järgi pole ajutüvi hilisemas eas nii oluline, kuid mina vaidlen sellele vastu. Esiteks ei ole loodus nõnda seadnud, et ajutüvi iseenesest kaoks, kui keskmine ja pealmine ajuosa valmivad. Teiseks saavad seal alguse meie instinktid ja refleksid ning viimased väljenduvad taas vananedes. Vanuril taastub imemisrefleks, kui ta ise enam süüa ei suuda, ja haaramisrefleks, mis päästab sageli muidu jõu poolest nõrku vanainimesi kukkumast. Ja kolmandaks – nagu öeldud, saavad ajutüves alguse jõud, mis mõjutavad meie loovust ja uute ideede teket, meie oskust teha valikuid, näha tervikpilti ning valida väärtusi.”

Kuidas õppimist toetada?

Kuidas oma lapseaju eest siis hoolt kanda? Ja kuidas taolise teadmise valguses lapsel koolis õppida aidata ehk mitte kaotada temas loova kaose jõudu?

1. Ülalt alla õpetuse asemel võiks laps saada osa nn nõustavast õpetamisest. See tähendab: selle asemel, et vanem ütleb lapsele, kuidas asjad on, küsib ta lapselt, mida tema arvab. Koos saab siis lapse arvamust analüüsida, seletades lahti iga valikuga kaasnevaid asjaolusid.

2. Toetada lapse joonistamis- ja maalimishuvi. Kunstis kasutab laps otseselt oma sisemise maailma jõude, on kontaktis loovusega.

3. Lasta lapsel palju mängida. Mäng lapseeas on Bergströmi sõnul sama mis loovus täiskasvanueas, ja siinkohal peab professor silmas just vaba, reegliteta, metsikut mängu. “Vabas mängus on palju jooksu ja rüselemist, kuid ka palju uue loomist,” ütleb ta.

Muidugi vajab laps ka reeglitega mänge, kuid ainult neid ei jaksa ta mängida. Siit tuleneb professori sõnul see, miks poiss, kes on korras lastetoas ehitanud kauni lego­klotsidest torni, selle järgmisel hetkel puruks lööb. Ta tahab kaost!

4. Kanda hoolt selle eest, et lapse ümber oleks vaba, liigselt korrastamata ruumi. Loodus on kõige parem, kuid loovuse arengut toetab ka oma vaba korra poolest looduslähedane ümbrus, näiteks Pipi Pikksuka segasummasuvila taoline keskkond.

Üks soovitus on aju-uurijal veel ja ta sõnastab selle nii: “Me peame kõigepealt näitama lapsele puu latva ja tekitama selle vastu huvi. Alles siis, kui see huvi on tekkinud, saame talle õpetada, mismoodi sinna tippu jõuda.”

Mis takistab õppimist?

Laps ei suuda tõhusalt õppida, kui:

ª aine või teema on talle üksluine
ª ta on väsinud
ª tal ei ole teema vastu huvi
ª antava info hulk ületab tema vastuvõtuvõime
ª tal ei teki õpitavaga seoses uusi, isiklikke ideid või ei lasta tal neid väljendada
ª distsipliin on liiga jäik ja nõutakse sõnakuulmist
ª õpetatakse vanu teadmisi, millega pole midagi peale hakata.

Kes on Matti Bergström?

Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Matti Bergstöm oli 1963.–1989. aastani ülikooli füsioloogiainstituudi juhataja. Üle 50 aasta on ta teinud uurimistöid aju ehituse, arengu ja toimimise kohta. Tema teooriad on leidnud teadlaste ja õpetajate seas nii vastaseid kui pooldajaid.
Esmakohtumisel üllatab professor kahe asjaoluga: ta on väga pikk ja tal on elatunud inimese käed.

Kui vana ta siis õieti on? “Olen vastanud, et olen 100aastane. Tegelikult on mu sünniaasta 1922.”
Nii palju aastaid ei oskaks talle küll pakkuda, eriti siis, kui näha seda meest rääkimas oma viimaste aastate uuest avastusest ehk matemaatilisest arvuteooriast. Just-just, reaalarvud, imaginaararvud ja nende kahe, füüsilise ja psüühilise ühendusest sündivad spirituaalsed arvud on tema praegune uurimiskirg. Need panevad tal silmad särama ja käed liikuma. Tunda on, et neist võib ta rääkida tunde.

“Jah, mulle on küll öeldud, et ära ole lapsik. Aga minu meelest peabki lapse­aju ehk lapsele omast entusiasmi säilitama kogu elu,” ütleb Matti Bergström.