Mõmmid – maailmaparandajad
Viieaastastel Triinul ja Miikaelil on juba poolteist aastat lasteaias oma väike sõber – lilla karuke. Kogu rühma 24 mõmmit pesitsevad ühe emme õmmeldud taskutega hoidikus. Iga laps tunneb oma karu ja saab temaga juttu ajada. “Kui keegi kiusab, võid võtta karu ja tema lohutab sind,” selgitab Miikael.
Samasuguseid karusid kohtab teisteski lasteaedades. Mõnes rühmas on emad oma lapse karule mütsi või salli kudunud või isegi riided selga õmmelnud, et laps armsa sõbra kaugelt ära tunneks. Osa lapsi käibki mitu korda päevas mõmmiga juttu ajamas – kas on kurb tunne peal või hoopis naljajutt, mida väga tahaks jagada. Karude koosolekul on aga tihtipeale nii, et kui laps ise hästi ei julge rääkida, laseb ta karul rääkida enda eest.
Mis karude koosolek?
Ahaa, siit algabki kõige tähtsam osa! Rühmades, kuhu on ilmunud karud, peetakse regulaarseid koosolekuid, kus lapsed koos karudega arutavad hea läbisaamise saladusi.
Näiteks Miikaeli ja Triinu rühmas oli varem hellaks teemaks üksteise sünnipäevale kutsumine. Lastel oli kombeks loetleda nimepidi, keda nad peole kutsuvad ja keda mitte, ehkki sünnipäev ise võis tulla alles poole aasta pärast. Kõrvalejäetud tundsid end kehvasti. Rühma õpetaja Gladi Sivard: “Arutasime sünnipäevateemat siis mitmel karude koosolekul ja probleem on peaaegu kadunud.”
Veel oli karude koosolekul põhjust rääkida sellest, kui tähtis on mängu reeglid kõigile selgeks teha. “Varem oli mõni laps väga nukker, sest ei saanud aru, mis mängus toimub. Pärast karude koosolekut on mul nii tore eemalt kuulata, kuidas enne mängu reegleid selgitatakse,” rõõmustab õpetaja Gladi, kes töötab Mustamäe Pallipõnni lasteaia Karlssonide rühmas.
Karlssonide rühm liitus karukeste programmiga 1,5 aastat tagasi, ent projekti “Kiusamisest vaba lasteaed” hakati lasteaias ellu viima juba 2010.
Gladi Sivard meenutab, et üks kahest esimesena liitunud rühmast asus just Karlssonide kõrval. “Oli huvitav vaadata, kuidas nad karudega tegutsesid. Käisin seal vanemate infokoosolekul ja mõistsin, et tahan oma rühma samuti programmiga liita.” Õpetaja lisab, et metoodika on andnud tallegi ideid, kuidas kiusamisolukordi lahendada.
Et kiusamist ei tekikski
Kas tõesti esineb kiusamist juba lasteaias? “Viimase aja uuringud näitavad, et esineb küll,” ütleb Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Kristina Nugin. Just sõnatut kiusamist, mis käib nii kiiresti, et õpetaja ei märka: keele näitamine, nägude tegemine, tõrjuvad liigutused, mis kõik võivad mõjuda lastele väga solvavalt. “Füüsilise kiusamisega on lihtsam: see on nähtav, lapsed reageerivad sellele häälega, õpetajad tegelevad sellega ja ka vanemad on tavaliselt nõus, et see on lubamatu,” lisab kasvatusteadlane.
Ka Gladi Sivard tunnistab, et õpetaja ei pruugi rühmas kõike märgata, kiusamine käibki ju salaja. Järjepidevat kiusamist tuleb tema hinnangul lasteaias harva ette, küll aga üksikjuhtumeid: võetakse ära teise mänguasi või ei jagata oma asju temaga; öeldakse halvasti teise riietuse kohta, kelgitakse oma sünnipäevaga, ei võeta mõnda kaaslast mängu. Kasvatajad on kuulnud sedagi, kuidas üks laps teatab teisele: ma ei ole sinu sõber, sest sina elad korteris.
“Ka vanemad ei teadvusta teinekord, et väiksest asjast võib välja kasvada suur. Suhtutakse pigem huumoriga, kui laps lõhub ära mingi väikese asja või võtab lasteaia mänguasja koju kaasa,” jätkab õpetaja. Sageli teevad vanemad ka selle vea, et arutavad lapse probleeme omavahel lapse kuuldes ja, mis veel halvem, teiste laste kuuldes.
Siin tulevadki appi karukesed. “Kiusamisest vaba lasteaia” mõte on luua laste vahel positiivsed grupisuhted ja õpetada lapsi ebameeldivates olukordades õigesti käituma.
Avatud käitumise võti
Me ei suuda last ette valmistada kõikideks olukordadeks, mis võivad elus ette tulla. Kuid saame harjutada teatud võtteid, et probleemi tekkides oleksid tal oskused sellega hakkama saada.
Kristina Nugin nägi oma kodus, kuidas see toimib. “Mu laps tuli jooksuga tuppa ja rääkis, kuidas õues tulid nende juurde suured poisid ja nõudsid: anna telefon siia! Lapsed ütlesid vastu: ei anna! Ja jooksid igaks juhuks veel ära ka. Kõige toredam oli see, et nad rääkisid toimunust uhkelt nagu võitjad: me saime hakkama!”
Lasteaias saab harjutada universaalset käitumist olukorraks, kus laps tajub ebaõiglust. Ja esimene samm ongi: ütle selgelt välja, et sulle see olukord ei meeldi. Piisab ühest-kahest sõnast: ei!, ära tee!, ma ei taha!.
Karude projekti juures on uudne see, et töö käib kogu rühmaga. Tavaliselt suhtlevad õpetajad ainult ohvri ja kiusajaga. “Siin aga on nii, et kui õpetaja fikseerib mingi käitumise – eelkõige positiivse, näiteks kellegi lohutamise, abipakkumise, mängu võtmise –, siis ta arutab seda terve rühmaga,” toob Kristina Nugin esile. “Kuidas tundis ennast see, kes tahtis mängu minna, kuidas tundsid ennast need, kes teda kutsusid, ja kuidas mäng pärast läks. Ka negatiivne olukord räägitakse läbi kõigiga, et kaoksid passiivsed pealtvaatajad.”
Karu õpetab, et sa ei pea olema sõber rühma kõigi 23 lapsega. Sa võid valida ühe või paar sõpra. Aga sa oled kohustatud olema kõigile hea kaaslane. Ja karu annab sulle võtme, kuidas hea kaaslane olla.
Lapsed – aktiivsed osalejad
“Kiusamisest vaba lasteaia” projektijuht Lastekaitse Liidust Liivia Tuvike näitab lõbusat piltidega kohvrit. Niisugune metoodiline kohver jääb igale projektiga liitunud rühmale. Lisaks õpetajatele mõeldud materjalile on seal suured pildid, mis pakuvad koosolekutel ainest arutusteks.
Näiteks kujutab üks pilt lapsi jooksmas. Üks laps juhib jooksu, üks jääb maha, keskel jookseb mitu jõnglast pundis. Pildi tagaküljel on abiküsimused õpetajale. Tema peaks karude koosolekul hoiduma tagaplaanile ja andma sõna lastele. “Mida aktiivsem on õpetaja, seda passiivsemad on lapsed,” märgib Kristina Nugin.
Kirjeldatud jooksmise-pildilt leiavad lapsed palju lugusid. Näiteks milles on keegi lastest hea. Üks laps on hea jooksja, ta on kõige kiirem. Teisel on palju sõpru, tema jookseb teiste seltsis. Kolmas on kõige lahkem, ta märkab mahajääjat. Pildi üle mõtteid vahetades õpivad lapsed, et teine inimene võib olukordi tõlgendada sinust hoopis erinevalt. Nad taipavad, et hea saab olla mitmes asjas, mitte ainult ühes.
Kohvrid ja pildid, nagu kogu metoodika, on välja töötatud Taanis. Kuid see ideestik sobib hästi Eesti konteksti ja siin saab kenasti kasutada eesti lastelaule ja lugusid. Ave Kumpas kirjutab karuprojektile ka päris uusi laule.
Eestlased on kurjad?
Tihti toovad võõrsile elama kolinud inimesed ettekäändeks, et inimesed on Eestis külmad ja hoolimatud. Võib-olla on viga hoopis selles, et meie, täiskasvanud, ei oska oma hoolivust välja näidata ja meie lastel ei ole seda kelleltki õppida? Äkki suudavad karukesed siin midagi muuta?
Meile on õpetatud, et vanainimest tuleks üle tee aidata. Aga kui tänavanurgal seisab reaalne vanainimene, kas siis läheme koputame talle õlale? Või läheme tema ette: tere ja vabandage? Või võtame tema koti enda kätte ja hakkame sellega üle tee kõndima? Niisuguse näitega illustreerib Kristina Nugin seda, et ainult teadmisest jääb väheks.
Projekt “Kiusamisest vaba” pakub käitumisjuhiseid olukorraks, kus sa näed ebaõiglust. Siis ei ole ehk Eestis 10–20 aasta pärast enam nii palju näilist hoolimatust ja külmust.
Sallivuse ja usalduse poole juhib ka see osa metoodikast, kus õpetatakse teisi puudutama. Seda tehakse laulumängus massaaži kaudu. Lapsed istuvad ringis üksteise selja taga või paaris. Laps küsib teiselt luba, kas tohib teda masseerida, ja teine peab kindlasti vastama. “Kui lapsed on harjunud üksteist puudutama nii, et teine ei saa haiget, ei muutu konfliktid rühmas vägivaldseks,” ütleb Kristina Nugin.
Koos muudame maailma
Triinu ema Margit Härm on märganud, et tänu karukeste projektile on lapse sõnavarra ilmunud rohkem tundeid kirjeldavaid sõnu. Näiteks: “Poisid täna narrisid mind ja see oli ebameeldiv.” Või: “Ma jagasin täna oma mänguasja – ma olin sõbralik.”
Seegi on osa metoodikast: olukorrad ja tunded ei piirdu ainult hea, halva ja normaalsega, vaid nii sinul kui ka teistel on palju erinevaid emotsioone.
“Algul on lastel väga väike sõnavara oma tunnete kirjeldamiseks. Ajapikku tulevad sõnad ja siis ka julgus sõnadega nõrgema eest seista: ära tee niimoodi, tal on paha!” räägib Liivia Tuvike.
Projektis osalenud õpetajad on märganud ka sellist muutust, et lapsed tulevad vähem kaebama ja üritavad esmalt ise midagi ette võtta. “Võib-olla “õpetajale kaebamine” väljendabki sageli hoopis seda, et laps tunnetab ebaõiglust, aga ei oska ise midagi ette võtta,” arutleb Kristina Nugin. “Ta tuleb tegelikult abi otsima.”
Tulemuse annab muidugi järjepidevus. Võtab aega, et kõik lapsed hakkaksid karude koosolekul kaasa rääkima. Kulub palju koosolekuid, kuni lapsed hakkavad märkama ja aktiivselt sekkuma. Kokkuvõttes kasvab aga peale uus põlvkond oskuslikke suhtlejaid ja vägivalla ennetajaid. Nii muudame juba maailma, eks ole?
Kiusamisest vaba lasteaed
Karukeste programmi taga on MTÜ Lastekaitse Liit, kes koostöös partneritega selle
metoodika Eestisse tõi. Meetodit hakati rakendama 2010. aastal 10 lasteaias.
Aastatel 2013–2014 võivad kõik Eesti lasteaiad projektiga liituda. Samuti on Lastekaitse Liidul ja tema partneritel kindel plaan viia metoodikat edasi algklassidesse. Et projekt hõlmab ka lastevanemaid ning rühmade liitumine sellega on vabatahtlik, tasub ajakirja lugejail uurida, kas ja millal on teie lapse rühmal kavas karude projekti lülituda ning mida kasulikku on karudel öelda täiskasvanuile.
Loe lähemalt: www.kiusamisestvabaks.ee
Kaks ülesannet lapsevanemale
1. Lapsed on manipuleeritavad.
Ma annan kodust kaasa mõne popi mänguasja või kommi, mis meelitab teised lapsed temaga mängima.
2. Küsin lapselt, mis ta ise arvab, miks teda mängu ei võeta ja kes teda ei võta. Võib-olla leiab ta mõne teise sõbra, kes võtaks teda mängu. Suunan ja julgustan teda ise leidma 2–3 lahendust ja ära proovima, milline neist toimib, milline mitte.
3. Arutan lapsega, millisest mängust ta alati kõrvale jääb, ja mõtleme koos välja, mida ta võiks ise ette panna, et seda mängu rikastada.
4. …
(1. lahendus on meie lasteaedades väga sage ja tegelikult ka toimib, kuid parem oleks valida mõni muu variant.)
1. Soovitan lüüa vastu ja kohe kõvasti, et kasu oleks.
2. Soovitan, et laps kindlasti ütleks midagi lööjale ja annaks selgesti teada, et talle ei meeldi see, mis talle tehti.
3. Informeerin õpetajat, et ta räägiks juhtunust kogu rühmaga, kuid mitte lahates, kes lõi keda ja miks, vaid vägivallast üldiselt. Siis käivitub rühmas kontrollifunktsioon ja lapsed hakkavad edaspidi ise sekkuma.
4. …
(1. lahendus on lasteaedades kahjuks küllaltki sage. Meil võiks kehtida ühiskondlik kokkulepe, et käitumine, mis ohustab otseselt teist last või tema vara, on lubamatu.)
