Ema (nördinult ja murelikult): “Kohe homme lähen kooli ja räägin õpetajaga. Hea, et see müts nii paks oli, poiss oleks võinud peapõrutuse saada. Peaga vastu seina löömine on kindlasti mõnest märulifilmist nähtud. Need totud ei kujuta ju ette, et teisele võib niiviisi kehavigastusi tekitada. Ja veel kahekesi
ühe kallal!

Aga ma ei saa sugugi kindel olla, kas ja mida koolis ette võetakse. Ja mul on ainult oma lapse vaatenurk... Ega ta pole ju ka mingi illikuku.”

Kommentaar:

Poistevahelised kismad ei ole midagi väga haruldast ja enneolematut, kuid kergekäeliselt neisse suhtuda ka ei maksa. Et vaen ei kasvaks ega jätkuks, on täiskasvanute asi sellele piir panna. Ema toimib õigesti, kui kohe kooliga ühendust võtab. Klassijuhatajate juuresolekul tuleks ära kuulata kõik osapooled ja rahulikult arutleda, miks rusikatega suhete klaarimine mitte kunagi lahenduseni ei vii. Algklassilastele on oluline, et täiskasvanud võtaksid selge seisukoha.

Raini vanematel on nüüd sobiv koht pojaga arutleda, kas kahekesi ühe vastu astuda on aumehelik võitlus ning kuidas käituda, kui keegi ründab sind või sinu sõpra. Selles, kuhu arutlusega jõutakse, mängib kindlasti rolli ka vanemate maailmavaade. Oluline on, et vanemad jääksid poega toetavaks, kuid ei hoiaks vaenuleeki üleval.

Nõuanne:

  • Kui su laps on sattunud kiusamise või koolivägivalla ohvriks,
  • ära jää kõrvaltvaatajaks, vaid sekku.
  • Säilita rahu.
  • Püüa lapselt välja uurida, mis juhtus. Ole talle toeks.
  • Võta ühendust lapse õpetajatega ja räägi juhtunust.
  • Kui vägivallajuhtumid korduvad, palu klassijuhatajal korraldada kokkusaamine kiusajate vanematega. Teinekord piisab juba ühest kohtumisest, et olukord laheneks. Kui ka sellest pole kasu, otsi kontakti koolipsühholoogi ja/või sotsiaalpedagoogiga. Seisa oma lapse eest, kuni olukord laheneb.
  • Kui olukord siiski ei lahene, tasub kaaluda koolivahetust.