Mul on kahju, aga vastus on EI
Uurin oma 13aastaselt pojalt: "Joosep, milline on sinu meelest üks hea ema?"
"Minu meelest võiksid emad olla sellised nagu professor McGonacall. No et oleks hästi range, aga samas armastaks last."Teate ju küll, Minerva McGonacall on see range pilguga muundamise õpetajanna Sigatüüka Võlukunstikoolist. See karm, napisõnaline ja kõikenägeva pilguga tark naine. Samas ka õpilasi austav ja mõistev õpetajanna, kes jagas vajadusel õiglasi karistusi ning kelle suur armastus õpilaste vastu selgus vaat et alles neile, kes olid Harry Potteri lugudega jõudnud viimase osani.
Mulle avas sümbol sellest rangest õpetajannast mõistliku distsipliini möödapääsmatuse paremini kui mis tahes kasvatusalane raamat piiride seadmise vajalikkusest. Aga ma olen muidugi ka potteriaanat lugenud.
Liigse lapsesõbralikkuse viljad käes
Tuttavate algklassiõpetajate sõnul on nad pidanud selle õppeaasta esimesel poolel tegelema laste käitumisprobleemidega, mis varem tulid teemaks alles 5.-6. klassis. Tasub vaid meenutada koolitulistamisi või lasteaiakasvatajate jutte sõnakuulmatutest põngerjatest, ja me veendume, et liigne lapsekesksus pole loodetud vilju kandnud. Vastupidi, kõikelubava lapsesõbralikkuse tulemuseks on segaduses laps, kes on sunnitud vastutust võtma seikade eest, mis pole tema vastutada, ja hoidma oma rabedat-rahmeldavat juhirolli ka seal, kus liigleebe täiskasvanu seda enda kanda ei võta. Ka lastepsühholoog Katrin Pruulmann näeb oma töös liigse lapsesõbralikkuse vilju. Need ilmnevad näiteks siis, kui tema juurde jõudnud 10-11aastased väljendavad suhtumist "mitte keegi ei tohi mulle midagi öelda ja mina tohin kõike, mida tahan".
Jari Sinkkonen rõhutab oma raamatus "Kasvamine poisina", et poisid vajavad hädasti autoriteetide lähedalolu. Autoriteetse täiskasvanu kõrval saab laps olla laps, tohib näidata oma tundeid ega pea võtma vastutust, mis käib talle üle jõu. Katrin Pruulmann ütleb, et selles mõttes ei erine poisid tüdrukutest. Mõlemad vajavad piire. Sest eks kehtesta ka tüdrukud end samamoodi kui poisid ja vajavad seega samuti ranget piiripanijat.
Loomulik hierarhia vabastab
Piiride seadmine tähendab, et laps teab, mis on talle lubatud ja mis mitte. Nii ei pea ta ka vastutama asjade eest, mis on vanema rida. Kui näiteks 1. klassi õpilane venitab hommikul ülestõusmisega, on vanema tagada see, et laps siiski kooli jõuaks, kui ta pole just haige. Ema-isa kohus on kindlustada järglase kooliminek ning teha selle vajalikkus selgeks ka lapsele.
Distsipliin peab olema, kuid see olgu mõistlik. Ja selleks, et lapsele mõistlikke piire seada, peab vanemal endal olema ettekujutus, mis ja miks on arukas. Järelikult mõelgu ema-isa enne läbi, miks nad midagi keelavad või käsivad. Enesekindlus saadab lapsele esimese sõnumi, et vanem käitub õiglaselt.
Lapsele reeglit sõnastades tasub olla pigem napisõnaline. "Hiljuti seletasin ühe hüperaktiivse lapse vanemale: lapsele pole vaja pikki-pikki põhjendusi, miks üks asi peab just nii olema," toob Pruulmann näite. "Piisab teatest, et see peab nii olema. Seda on vaja sellepärast, et... ja seletad kolme lühikese lausega põhjuse."
Muidugi võib selgitada ka oma kogemuse või näite varal, miks mõni reegel on vajalik. Aga ühest korrast piisab. Kui alustada selle meeldetuletamist iga päev sõnadega "kas ma ei ole sulle rääkinud sada korda", mõjub see näägutamisena ja on mõttetu. Kui korrata tõsimeeli üht ja sama põhjendust, kulutab vanem oma autoriteeti. Laps teab reeglit, ta tahab vaid näha, kuidas tema käitumisele reageeritakse.
Ja loomulikult on olukordi, mil seletama ei peagi. Lapsele piisab teadmisest, et lapsevanem on vanem ja targem, tema teab ning vastutab.
Usalda, aga kontrolli
Lapsed pole meiega sugugi alati ühte meelt, ja hea ongi. Reeglite rikkumises oleksid nad ilmselt olümpiavõitjad. On kuldne tõde, et kui vanem on kodureegli kehtestanud ja ära seletanud, peab ta ka jälgima, kuidas väänikud seda täidavad.
Sinkkoneni järgi on kõige keerulisemas olukorras laps, kelle vanem vahel jälgib reegli täitmist ja karistab üleastumise eest ning vahel lööb käega. Et lapse segadust ära hoida, on vaja olla järjekindel. Laps peaks saama pidevalt kinnitust, et see, mida vanem ütleb, on põhjendatud, ja vanem ise tuleb oma asjadega toime. Mis autoriteedist me räägime, kui ema kehtestab reegli ja unustab sellest kinnipidamist jälgida?
Et vältida igapäevast kemplust, võiks kodureeglid koos kirja panna. Hästi sobib selleks näiteks kooliaasta algus, ja lapse kasvades tuleb neid muuta. Muidugi on reegleid seinale riputada mõtet vaid juhul, kui kõik pere lapsed on juba kirjaoskajad, kui kirjasõnal on neile kaalu. Kooliealised lapsed võtavad perekonna reeglid üldiselt hästi omaks, kui need just totaalselt ei erine ülejäänud maailma nõuetest.
Loomulikult tuleb kodureegleid ja muid, kirjutamata juhiseid täita ka suurtel. Ei tasu oodata lastelt lauakombeid, kui endal neid pole! Kui laps teatab, et täna ta ei söö, sest tal pole kõht tühi, siis on ehk emagi mõnikord õhtusöögist loobunud, sest näksis toidukordade vahel. Lapsed ju matkivad seda, mida me teeme, ja on meid vaadeldes üsna terased tegelased.
Kui jutust ei piisa, tegutse!
On olukordi, kus sõnalistest kokkulepetest ja reeglite meeldetuletamisest ei piisa. Me kõik teame neid... Näiteks on ema pojale öelnud, et arvutiga täna enam mängida ei saa, kuid kuuleb protesti: "Saan küll!" ja näeb silmanurgast, kuidas laps end masina ligi libistab. Kui lapse närv tõepoolest lubab tal kompuutri taha istuda, on ilmselt parem sõnadeta tegutseda. Tõsta ta lihtsalt ära.
Sinkkonen eelistab tegutsemist sõnadele eriti poiste puhul. "Näiteks on teismeline võtnud ilma loata teie jalgratta ja teeb sellega ohtlikku sõitu," kirjeldab ta. "Siis ei tasu enam paluda, et ärgu rohkem nii tehku." Sinkkoneni meelest on poisil hoopis lihtsam, kui isa paneb ratta luku taha. Nii ei pea laps heitlema ka piinlikkusega, kui on vaja sõpradele öelda: "Lubasin issile, et ma rohkem ta ratast ei võta."
Ka Pruulmanni meelest on konkreetsel tegutsemisel jumet. Niikuinii peab ju täiskasvanu otsustama, ja pole mingit mõtet lapsele öelda: "Näe, ma pean sult nüüd ratta ära võtma. Kas oled sellega nõus?" Muidugi pole laps nõus! Konkreetsus, kuigi võib-olla karm, on lapsele samas ka vabastav - tema ei pea enam tegema otsuseid.
Ähvardada pole ilus, aga kui mingi ähvardus või võimalik karistus on vanema suust välja libisenud, tuleb seda raudselt täita. Ükskõik, kui kahju endal on. Muidu kaob autoriteet ja edaspidi on veel raskem. Pole mõtet ka lapsele öelda, et kui too ei tegutse vanema sõnade järgi, tuleb politsei. Lapsele piisaku vanema suhtumisest.
Aga range olles ei tohi unustada, et lapsed on ikkagi meile kallid inimesed. Sestap näidake oma armastust ka keelates ja karistades. Alati saab öelda: "Mul on kahju, et asi on nii kaugele läinud. Ma pean sind targaks lapseks ja poleks uskunud, et sa nii rumalasti käitud... aga midagi pole parata, meie reegel on selline ja ma pean sellest kinni pidama."
Nii nagu tegi Minerva McGonacall. Uurin oma 13aastaselt pojalt:
"Joosep, olin ma täna su meelest liiga range?"
"Ema, sa olid vinge - tegid tõelist McGonacalli!"
