Need mõistatuslikud teismelised — mida nad tahavad?
Kasvuhoone kupli all
Teismelise iga on isiksuse kujunemise, enda täiskasvanuna teadvustamise iga. Esimesi „kellukesi“ on võimalik kergesti märgata — muutub „väikese ime“ iseloom, teda hakkavad erutama täiskasvanute probleemid, poiste hääl muutub, tüdrukutel suureneb huvi oma välimuse vastu.
Sel perioodil toimub lapse elus suur hulk muutusi. Algab elu eesmärkide kujunemine, laps tunneb end vabana, ta ei taha enam sõltuda vanematest, ta tunnetab end täiskasvanud inimesena, koos kõikide sellega kaasnevate raskuste ja probleemidega.
Peaaegu kõigil ilmutab end individuaalse ja kollektiivse vastutuse tunne, kuid seda vaid tingimusel, et laps pole kasvanud „kasvuhoone kupli all väljaspool sootsiumit“.
Tekib soov rohkem suhelda oma eakaaslaste ja teiste täiskasvanutega väljaspool perekonda.
Teismelise eas tunnetavad paljud lapsed oma isiksuse ebastabiilsust, nad püüavad ilmutada oma unikaalsust, eralduda eakaaslaste massist, et teenida austust enda vastu. Lapse arengu kiire intellektuaalne areng võimaldab tal iseennast tunda ja kasvatada.
Kui kõigele sellele reageerida rahulikult, mitte karjuda ega tugevdada vaikivat kontrolli, siis mõne aja pärast unustab laps ise oma emotsioonide puhangud. Eriti veel siis, kui ta sel ajal õpib tundma „õigeid teid“ raamatutest, filmidest, suhtlemisest huvitavate inimestega, vestlustest oma vanematega asjade üle, millest varem kunagi ei räägitud. Ning just vanemad on need, kes peavad esimestena lapsele teada andma, et ta on astunud sisse järgmisest enesetundmise ja sirgumise uksest. Talle peab andma infot ümbritsevast maailmast ilma varjamise ja ilustamiseta.
Hiljem räägivad noorukid sellest perioodist naeratades: „Olin väike ja rumal, kuid mulle näis, et olin suur kõiketeadja“.
Suguline küpsemine kaasneb sageli suurema väsimuse, liigse ärrituvuse, tasakaalutuse ja impulsiivsusega. Paljudel noorukitel võib tekkida depressioon. Kurtmist tuleb kõikjalt — ei ole rahul vanemad ning protestivad teismelised.
Mille üle kurdavad kõige sagedamini teismeliste vanemad?
• Lapse järsult muutunud iseloomu üle (oli viisakas, nüüd on jäme; oli hea suhtleja — nüüd on enesessetõmbunud; oli korralik — nüüd on lohakas, pidas kõiges emaga nõu– nüüd võtab otsuseid ainuisikuliselt vastu; õppis huviga — nüüd ei taha õppida).
• Räägin temaga, tema aga ei kuule mind või ignoreerib täiesti.
• Suhtub kriitiliselt oma välimusse, vanemate ellu, õpetajatesse jne.
• Muudab pidevalt oma riietumisstiili, soengut ja kõnemaneeri.
• Ei luba vanemaid oma tuppa.
• On hakanud suitsetama, tuleb aina hiljem koju — võib olla alkoholi tarbinud. Ei mingit vastutustunnet oma sõnade ja tegude eest…
• Jäljendab teisi, on kaotanud oma „mina“.
• Tarbijalik suhtumine täiskasvanutesse.
Mille üle kurdavad teismelised?
• Vanemate pideva kontrolli ja ülihoolitsuse üle.
• Selle üle, et vanemad „kui palju ka ei seleta, ei saa ikkagi millestki aru“.
• Vanemad ei luba „täiskasvanu elu elada“.
• Vanemad ei taha muuta oma ellusuhtumist, nad on vanamoelised jne.
• Vanemad keelavad neil sõbrustamast nendega, kellega nad tahavad.
• Vanemate ja kogu maailma ebaõigluse üle.
Armastuse tarbijad
11-14aastased arvavad, et:
• huvitav koolielu sõltub üksnes klassijuhatajast, nii nagu ka head suhted klassikaaslaste vahel;
• et hoolitsemine nende eest (ilusad puhtad rõivad, söök ja kõik muu) on vanemate kohustus („meie ei palunud ju, et nad meid sünnitaksid — ise tahtsid, las siis nüüd hoolitsevad“);
• esmajärjekorras peavad täiskasvanud rahuldama nende huvid, alles seejärel — kui võimalusi jääb üle — enda omasid.
Võib lausa öelda, et peres, kus on kasvamas teismeline, käib pidev võimuvõitlus. Selle põhjustatud stress aga võib ilmneda abitusetundes, agressiivsuses või hüsteerias.
Kuidas hakkama saada? Üks variantidest on selgitused ja arutelud lastega teemal: täiskasvanutel on samasugused õigused kui nendelgi. Seega, kui on võrdsed õigused, siis vestelgemgi võrdsetena. Ei tasu end vastandada: ema ja tütar, mina tean paremini kui sina…
Vanematele tuleb kasuks meenutada iseennast teismeliseeas, üritada panna end lapse asemele ja mõista teda.
Teismelised aga võiksid võtta oma vanemaid sellistena, nagu need just on. Pöörata tähelepanu nende positiivsetele iseloomujoontele ja tunda nende üle uhkust.
Karmid kriitikud
Teismelised asuvad oma vanemate elu hindama. Omavahel arutatakse nende käitumist, tegusid ja välimust. Ning pidevalt võrreldakse neid teistega. Sellise võrdlemise tulemus võib osutuda meeldivaks, samas ka täiesti ootamatuks.
Oluline on, et laps võiks rääkida vanematele sellest, mis teda perekonnas häirib. Selleks peab teda ilma solvumiseta ära kuulama. Tema arvamusse tuleb suhtuda tähelepanelikult ja olema valmis midagi muutma, kuid seda üksnes tema osalusega.
Kuidas hakkama saada? Vanemate strateegiaks on kujundada lapses kindlusetunnet: „Kõik sõltub minust, ainuüksi minus on ebaõnnestumiste või edu põhjused. Ma suudan saavutada paljut ja kõike muuta, kui vaid muudan iseennast“.
Kui lapsevanem on mõistnud, et oli ebaõiglane ja ei arvestanud poja või tütre arvamusega mingites tolle jaoks tähtsates küsimustes, siis ei tohi karta seda tunnistada.
Murettekitavad ütlemata jätmised
Täiskasvanute soov vältida jutuajamisi lastega teatavatel teemadel viib mõttele, et need teemad on keelatud. Põiklev või moonutatud info tekitab lastes alusetut muret.
Kuidas hakkama saada? Teismelisi ei peaks liigselt ei psühholoogiliste ega ka materiaalsete pereprobleemide eest kaitsema, kuna nad vajavad nii häid kui ka halbu emotsioone.
Lapse parema arengu nimel on kasulik talle vahel milleski ära öelda, piirata ta soove, samaga valmistades teda ette taoliste olukordadega toimetulemiseks tulevikus.
Täiskasvanu peab olema lapsele abiks tema täiskasvanuks saamise teel. Ta peab õpetama teda vastu seisma tegelikkusele, mitte aga põgenema selle eest.
Samuti peab täiskasvanu teadma, mis huvitab tänaseid teismelisi, kuidas nad käituvad. Ilma selleta on oma last keeruline mõista. Nooruk teeb palju just nii, nagu eakaaslased temalt ootavad. Kui ta leiab vanematelt mõistmist, siis võib vältida veel üht ebameeldivat faktorit: laps ei hakka valetama ega keerutama, käitudes nagu eakaaslased, vaid räägib vanematele üksnes seda, mida need tahavad kuulda.
Peab meeles pidama, et iga laps sünnib oma iseloomuga. Teismelisel ilmneb see kõikides oma värvitoonides. Koos vanematega võib laps mitte üksnes ületada „ealist kriisi“, vaid ka näha oma tugevaid pooli, arendada annet ja õppida armastama — nii ennast kui ka oma lähedasi. Ta õpib nägema maailma kõikide selle rõõmude, murede ja raskustega. Nimelt noorukieas tekib oskus saavutada eesmärke, rõõmustada edu üle ning mitte heita meelt, kui ette tulevad raskused.
Allikas: Psihhologija
