Ninatargad nähvitsad

“Aa, kas sina oledki siis see Pipi Pikksukk?” küsisid politseinikud Kill ja Koll Segasummasuvila õuele astudes.
“Kes ma teie arust siis olema peaks, kas apelsinide keisrinna või?” küsis Pipi nipsakalt vastu.
(Katkend filmist “Pipi Pikksukk”)

“Külli, JÄLLE on nõud pesemata!” kostab köögist. “Külli, kui sina võid tita sipukad voodile laiali jätta, siis ei pea ka mina oma tuba koristama,” võib kuulda väikevenna toast. “Kas sa oskad nimetada helirea seitse astet ja nende kõrgendused?” kõlab õhtul söögilaua tagant.

Mitte küll sellise sagedusega ja samas sõnastuses, aga päevas vähemalt korra ikka kuuleb Külli (34) taolisi märkusi. Mitte kurjalt vaenlaselt, kes naist iga hinna eest paika panna püüab, vaid omaenda armsalt pojalt Kristjanilt (9). “Eesnimepidi kutsub ta mind hästi ammu, selles pole midagi uut,” jagab naine. “Küll on uus see, et umbes teises klassis hakkas ta mind kritiseerima ja korrale kutsuma. Vahel tundub, et tema on ema, mitte mina.”

Lisaks paneb muusikaklassis õppiv poiss ema aina sagedamini proovile küsimustega, mille kohta võib aimata, et solfedžot mitte õppinud inimene neile vastata ei oska. Justkui tahaks ta saada kinnitust, et vähemalt mõnes asjas on ema temast kaugel maas… Seni pole ema poja märkustest numbrit teinud, käitub ju laps muul ajal täitsa kenasti. Aga siiski – millest taoline käitumine alguse saab?

Kontrollib tegelikkust

Lastepsühholoog Katrin Pruulmann ütleb, et laste ninatargad märkused on seotud üldise arenguga. “Tegelikult algab tähelepanekute tegemine selle kohta, kuidas asjad maailmas käivad, üsna varakult,” räägib ta. “Minu kaheaastane lapselaps tuletab vanematele aeg-ajalt ikka meelde, et “niimoodi ei tehta”. Ühes Pere ja Kodu numbris oli pilt, kus laps laseb lumehelvestel keele peale langeda – tema teatas selle peale, et lund ei tohi süüa. Taolised laused vihjavad lapse arusaamale, et käsud-keelud käivad kõigi, mitte ainult tema kohta.”

See, kuidas lasteaiaealine laps teisi suunab, näitab, kuidas teda ennast on varases eas suunatud. Lapsed võtavad vanemate käitumise kergesti omaks – ja kuigi nad ise ei pruugi ümbritseva maailma reegleid alati täita, teavad nad neid väga hästi eakaaslastele meelde tuletada! Selles mõttes kontrollib laps taolisi märkusi tehes tegelikkust: kas see norm ikka kehtib.

Ja otse loomulikult oskab selles eas laps ka ema keelud sõnaosavalt kahtluse alla seada. Kui mu poeg oli nelja-aastane, panin talle kord jalga uued kevadkingad. Jalutasime tänaval ja poissi kiskus järelejätmatult varakevadiste lompide poole. Keelasin teda, et ära astu lompi, muidu saavad jalad märjaks. Tema aga vastu: “Kui üks ema on oma lapsele juba kingad ostnud, peab ta lubama nendega ka lompides käia!” Ja astus otse vette.

Kontrollib ennast ja teisi

Mida vanemaks saab laps, seda enam vanemate mõistes “ninatarklust” tekib. “See on teine kritiseerimise põhjus,” avab Katrin Pruulmann. “Mida lähemale teismeeale, seda suuremaks kasvab lapses soov ja vajadus saavutada kontroll enda üle. Kuid enesekontrolli eelduseks on kontroll teiste üle.”

Kuni laps käib lasteaias, ei kipu ta oma ema-isa kaaslaste vanematega võrdlema. Ta ei näegi teisi täiskasvanuid nii palju. Kooli läinud, hakkab lapse enesehinnang väga palju sõltuma eakaaslaste arvamusest. Nüüd võivad hakata toimuma kummalised asjad – näiteks räägib sõber, et tema ema käib toidupoes iga päev, lapse ema teeb seda aga ülepäeviti. Ja laps võib hakata ema painama: miks sina iga päev poes ei käi, kas me oleme vaesed või?

Varases koolieas on lapsele väga oluline see, kuidas täidavad väliseid norme teised. Eriti lapsevanemad ja tema pere. “See on aeg, mil laps võib järsku keelduda näiteks vanemaga poodi minemast,” toob psühholoog näite, “sest viimane kord, kui nad koos poes olid, läks emal kassas kotist raha kättesaamisega kauem aega kui lapse meelest sünnis. Ja mida teeb sellises olukorras laps? Müksab ema kannatamatult ja sisistab: “Mis sa kohmitsed, kõik vaatavad!” Laps ei tea, et täiskasvanud ei reageeri kaaskodaniku aeglasemale käitumisele nii teravalt kui tema, tunneb häbi ning otsustab järgmine kord enam mitte emaga kaasa minna.”

Sõnakus ja iseloom

Laps areneb kehaliselt eneseväljenduselt suulise eneseväljenduse poole. “Kasvades tajub laps, et sõnad on võimas vahend teise inimese mõjutamiseks ja oma tahtmise saavutamiseks,” ütleb Katrin Pruulmann. “Kes on verbaalselt osavamad, kasutavad tõesti rohkem sõnu teiste, sealhulgas vanemate paikapanemiseks. Teine asi – ninatarkluses süüdistatakse tavaliselt ikka ekstraverte. Põhjus on lihtne: nemad on need, kes endast kohe kõik välja purskavad. Introverdil võib ju sama arvamus olla, aga ta lihtsalt ei avalda seda.”

Võiks arvata, et kõige ekstravertsemad, sõnakamad ja muidugi ninatargemad lapsed elavad Põhjamaades. Ja kõigi ninatarkade pealiku kohta hoiab muidugi preili Pipilota Pikksukk kindlalt enda käes. Samas pole imestada, kui ninatarkade vägi üha suureneb – lapsel on infot aina varem ja aina rohkem käes, vanematel pole aega enda autoriteedi kasvatamise-säilitamisega tegelda ja nii võibki üks paljulugenud laps oma ületöötanud ema-isa ühel hetkel lihtsalt paika panna.

Kui asi väljub raamidest

Tegelikkuse ja enese kontrollimise kõrval võib nipsakuse taga peituda ka võimuvõitlus. “Kui laps tunneb enamiku aja oma elust, päevast päeva, et võim on tema käes, et mingil moel käitudes saab ta panna vanema tegutsema enda soovi järgi, võib siit alguse saada tõrges-trotslik käitumine,” rõhutab psühholoog. Kui protestides läheb lapsel korda allutada vanem oma tahtmistele, proovib laps seda kasvades üha enam ka sõnaliselt teha.

“Kui vanemate autoriteet liiga vara kaduma hakkab, võib välja kujuneda käitumishäire perekonnas – lasteaias või koolis ja sõpradega on laps tipp-topp, kuid kodus väljakutsuv, ei täida soove, lõhub asju. Loomuliku arengu hulka kuulub, et laps võib nii 12-13aastaselt kodus vanematele vastu jõriseda, kuid sealjuures ei talu ta väljaspool kodu, et tema ema-isa kohta midagi öeldakse.”
Kolmandaks võivad koolilapse äkki alanud liigse sõnavõtmise taga olla sõbrad. Kui nipsakus on semude seas normiks, võib laps seda ka kodus vanemate peal katsetama hakata.

Kuidas siis käituda?

Kõige lihtsam nõuanne vanemale, kelle laps targutab või tema teadmisi ja keelde kahtluse alla seab, kõlab: jää väärikaks! “Seisa enda eest, aga nii, et lapse väärikus kannatada ei saa,” soovitab psühholoog. Tuleta endale meelde, et lapse elukogemus on napp – vahest ta lihtsalt ei oska veel teha märkust teise inimese käitumise kohta, nii et teda ei solvaks.

Teine soovitus: ära reageeri üle, ent ära jäta ka reageerimata. Niisiis, mitte last vait käratades, vaid rahulikult ja kindlalt tuleb olukord lahendada. Laps saab vanematele tehtud märkustest kindlust, et ta on maailma toimimise asjades pädev – muidugi juhul, kui vanem pole reageerides lapse väärikust alla surunud. Külli on mõelnud, et kui muidu on Kristjanil olnud halb päev, siis tõstab poja enesehinnangut teadmine, et vähemalt emast on ta mõnes asjas üle.

“Intellektuaalse rahuldatuse tunne on lapsele kasulik,” ütleb Katrin Pruulmann, “aga selle andmise nimel ei maksa vanemal end väga lolliks ka teha. Kui 4–5aastase lapse teraste tähelepanekute üle võib veel imestust avaldada ja enda teadmatust välja näidata, siis suuremas lapses võib see hoopis ebakindlust tekitada, kui isa-ema tema enesetunde upitamiseks end pidevalt rumalamana näitavad. Kui ei tea, tuleb seda väärikalt tunnistada.”

Ja veel võiks kodus lapsele õpetada, et inimesed on erinevad ja kui kodus on kibeda tõe avaldamine normaalne, siis võõraste inimeste puhul ei pea kõike välja paiskama. Et täiskasvanute maailmas püütakse käituda nii, et teised inimesed ei peaks asjatult haiget saama.