Diana lapsepõlv möödus Eesti väikelinnas. Talle meeldis väga joonistada, lugeda ja kirjutada. Juba viieaastaselt kirjutas ja vormistas ta väikseid raamatuid. 

Esmakordselt tõrjuti Dianat juba lasteaias. “Mängudes oli mul kindel roll, alati madalama staatusega,” pihib ta. “Kui teised olid printsessid, siis ei saanud mina seda olla." Esimeses klassis kiusasid teda paljud kaaslased, tüdrukud keeldusid temaga suhtlemast. Teises klassis olukord muutus. Mõnikord astusid klassiõed Diana eest välja, sest moodustus poistekamp, kes tüdrukut absoluutselt rahule ei jätnud.

Diana sõnul seostus kiusamine enamasti tema välimusega. “Mulle sisendati pidevalt, et olen mõttetu, loll ja väärtusetu, sest olen paks ja kole. 11aastaselt ütles klassivend, et ma olen nii kole, et jään elu lõpuni üksikuks,” kirjeldab Diana. “Kiusamisest korjasin üles, et minu väärtus seisneb minu välimuses, mitte võimetes, teadmistes, oskustes, mille poolest olin klassi parimate seas.”

“Kõige kummalisem, et osa õpetajaid nägi seda pealt ja teadis sellest, aga ei teinud midagi. Kiusati ka tunni ajal,” räägib Diana. “Õpetajad nagu ei näinud ega kuulnud mitte midagi. Mulle tegi haiget, et mu probleem oli nende jaoks justkui tähtsusetu.”