Nutitelefoniga nutikaks? Oo ei.

Mida lapsed nende seadmetega teevad? Nii tahaks vastata, et koguvad juurde tarkust ja nutikust, kuid meie pere kogemus seda kahjuks ei kinnita. Lapsed eelistavad tarkuse asemel alla laadida mänge, Youtube-i videoid, suhelda netis veel kell 12 öösel.

Reaalsus jääb järjest kaugemale. Mängus ei ole vaja füüsiliselt pingutada selleks, et kuskile ronida. Mängus ei saa haiget, kui hüppad alla kolme meetri kõrguselt. Youtubes muusikavideotes on inimestel ilusad riided ja palju raha ning selle hankimiseks tehtavat tööd ei paista kuskilt. Tekib vaid rahulolematus: tahaks ju ka kõike seda, mis tundub teistel olemas olevat.

Kui 13aastane teismeline oma käitumise ja arvutikasutusega üle igasuguse piiri läks (14,5 GB kahe päeva jooksul), sai tehtud raske otsus ja kõik nutikad asjad temalt ära korjatud, kaasa arvatud Xbox. Paar nädalat pahurust ja üllatus-üllatus: koorus välja laps, kellel tulid tagasi huvid päris elu vastu. Ta harjutab trumme, mida muidu ei viitsinud teha, loeb raamatuid, käib õues, aitab kodutöödes (sest muidu võib uuesti telefonist ilma jääda).

Kuuajase pausi järel on telefon tagasi, kuid piiranguga: koolis kaasas, koju tulles laekub riiulile, helistada võib, õhtuti lühike aeg oma netisuhtluseks.

Mu laps on rõõmsam ja rahulolevam. Ka hinded on paranenud, ilma telefonita on kergem õppimisele keskenduda, nagu ta ise ütleb. "Tahan" ei ole sama mis "vajan". Mõelge, kas laps ikka vajab kõiki nutikaid vidinaid?