Vanemat poega Martinit iseloo­mustab ema kui tasakaalukat, rahulikku ja pigem kinnist. Tõsi, tubliks noormeheks sirgunud, IT-huviga poiss on ka muret toonud. Umbes aasta pärast kaksikute sündi avastas ta hoo ja kirega arvutimängude võlu. Perekond aga valu. “Asi kiskus käest ära. Tuli kogu aeg jälgida, et ta lõpmatuseni ei mängiks. Ka koolist puudumisi tuli ette,” meenutab ema. “Olime päris mures, tegime südamlikke jutuõhtuid, aina kuulasin ja rääkisin. Hiljem on poiss öelnud, et kui me poleks toona tegutsenud ja jätnuks ta üksi, läinuks halvasti. Teisalt, joomist või laaberdamist, kambaskäimist pole meil olnud.”

Pere meesperele on tuttavad kõik tunded: nii rõõm ja naer kui ka mure ja nutt. “Mehed ikka nutavad, kui on kurb,” leiab Anu. “Teine asi, mida olen vanemale poisile üritanud õpetada – ei ole nii, et naised teevad süüa ja mehed sõidavad autoga, kõike läheb vaja.”

Üks-kahes-semud

1. klassis käivad kaksikud Marko ja Marek on kõige proovimise ja katsetamise eas. Marko on rahutu, kärsitu, füüsilist pingutust armastav tüüp, kes tahab kihutada autodega, mängida arvutimänge ja möllata džuudos. Marek aga vaimne tüüp, kes loeb palju ja huviga, on lahtise mõistusega.

“Koolis on mõlemale tähtis tulemus. Nad on kohusetundlikud, kuid ehk pisut lohakad, eriti kirjatehnikas,” analüüsib ema. “Ega nad midagi ümber teha ei taha. Neil on kindel veendumus, et asi käib just nii. Palju on “tehtud-mõeldud” käitumist: nad ei mõtle tagajärgedele, lihtsalt teevad ära ja – vups, läks nii. Poistele peab nagu vunki juurde andma, eriti kui tekib tõrge. Nende elu peab olema huvitav.”

Anu kinnitab aga, et üldiselt on nende poisid rahumeelsed. Ei kakle, väheke vaid maadlevad ja madistavad. Ei riski ega tee hulljulgeid tükke. “Hea meelega panevad salli kaela, mütsi pähe ja kindad kätte.”

14aastase vanusevahega sündinud poegade ema leiab, et poistega on lihtsam igas eas. “Nendega pole suuri hirme, eeldad, et nad saavad hakkama. Aeg käib neil justkui vinnaga, eluline areng on aeglasem. Puberteet tuleb ka hiljem ja siis pole see nii tormiline, sest on juba ka muud hobid ja tegevused.”

Kas õrnem sugupool?

Arengupsühholoog Susan Pinker tõdeb raamatus “Sugudevaheline paradoks”, et meessugu esindab siiski ka hulka bioloogilist päritolu nõrkusi, mis muudavad ühed neist etteaimamatuks, teised hapraks ja kolmandad hulljulgeks.

Poisid sõltuvad keskkonnast rohkem kui tüdrukud, nad on sünnieel­setest nädalatest kuni 18 aasta vanuseni haavatavamad. Arvatakse, et üks põhjus võib olla testosteroon, mis muudab juba emaüsas aju “mehelikuks”. See suurendab agressiivsust, riskijanu, elavust, jõudu jm. Just seetõttu esineb poistel ka tüdrukutest 4–10 korda rohkem hüperaktiivsust, autismi, kõne aeglasemat arengut, kogelemist jt muresid.

Jah, psühholoogid kinnitavad, et poiste psühholoogiline areng jääb lapse­põlves tüdrukute omast maha, kuid tasakaal taastub noorukiea saabudes. Verbaalses ja akadeemilises võimekuses jõuavad poisid tüdrukutele järele teismeeas.

Poisid on hilised õitsejad. Usutakse, et võitlusjanu ja hulljulgus viivad nad hiljem ka tähelepanuväärsete saavutusteni. Paljudel noormeestel on kindlad huvid ja julgus, mis tagavad lennuka karjääri. Meeste puhul toob edu seegi, et nad suudavad paremini ette kujutada, kuidas näevad ruumis välja kolmemõõtmelised objektid, ja kasutavad seda strateegiat ära probleeme lahendades. Lisaks on neil kaasasündinud huvi süsteemide vastu, nagu tähed, autod, arvutid.

Kuidas kasvatada?

Poiste kooliaegsed probleemid – halb käitumine, vähene õpihuvi ja sagedasem pahuksisseminek seadustega – on tingitud vanemate teadmatusest poiste arenguetappide kohta ja õigete inimeste puudumisest nende elus õigel ajal, ütleb Steve Biddulph, raamatu “Poiste kasvatamine” autor.
Biddulph jaotab poisiea kolmeks. Sünnist kuuenda eluaastani on etapp, mil on tähtis jagada poisile armastust, turvatunnet, et ta mõistaks, et elu on soe ja meeldiv. Poisid vajavad palju hellust, et õppida selle kaudu ar­mastust.

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar räägib, et poisid ei saa meilt alati sellist tuge, nagu neil vaja. “Stereotüüpselt on tüdrukud õrnad, hellad, väljendavad tundeid ning leiavad seetõttu rohkem toetust, lohutust ja julgustust. Poisid on rahmeldajad, rabelejad, tugevad. Öeldakse, et mehed ei nuta, siiski võiksid nad olla tundlikumad. See on igati hea, kui mees väljendab tundeid, isegi kui ta teeb seda vihaga. Lihtsalt tuleb lapsele õpetada, kuidas seda teha – võid olla vihane, kuid ei tohi kellelegi haiget teha. Täiskasvanul tuleb näha, et selle rahmeldaja, isegi agressiivse “tugeva poisi” taga on ikka see väike, haavatav laps,” õpetab ta.

Just sotsiaalsete oskuste, enese­valitsuse ja ühiskonnas kehtivate reeglite mitteõpetamine on põhjused, miks saabub osal poistest enne kooli agressiivsuse tipp, leiab teadlane Ri­chard Tremblay. Pärast seda muutub 96% poistest järk-järgult rahuli­kumaks ja koostööaltimaks.

Meheksoleku õpe

Poisiea teine etapp on Steve Bid­dulphi järgi kooliiga, kus 6–14aastased poisid õpivad meheks olemist. Poiss võtab eeskujuks isa, kes käituks arukalt, kui ta õpetaks lapsele kohuse­tunnet, erinevaid oskusi, heasüdamlikkust ja mängulisust. Isad peaksid poegade saavutustele kaasa elama ja austama neid sellena, kes nad on. Tähtis on, et poisid kogevad sellist füüsilist õrnust, mida nad saavad hiljem ise edasi anda.

Biddulph nendib, et emotsionaalse eraldatuse tunnet saavad poistel aidata ületada eelkõige isad. “Ainu­üksi tahe proovida on uue suhtlusviisi aluseks, mis võib asendada tavapärast pettumuste, emotsionaalse kauguse ning väljendamata jäänud armastuse põhjus-tagajärg seoste ahelat.” Sel perioodil teevad poisid tema sõnul pahandusi ennekõike selleks, et isa tähelepanu pälvida.

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Lääne­saar meenutab üht isadus­teemalist seminari, kus Taani pereterapeut Jesper Juul jutustas, kuidas just isa saab kasvatada pojast mehe. “Rääkides agressiivsusest, soovitas Juul, et isa ja poeg palju müraksid. Poeg vajab võimalust end füüsiliselt välja elada ja kogemust, et isa on temast tugevam. Juul soovitab meestel mitte alla anda, sest selles müramises peabki olema natuke koertekarja kommet. Kui poiss tunneb, et isa on füüsiliselt temast üle, on see väga toetav, andes turvalise raami, mille sees põtkida, proovida, katsetada ja õppida.”

Kui laps kasvab isata, soovitab Juul sama rolli täita vanaisal või onul. Või kui see ei õnnestu, võib äärmisel juhul mürajaks olla ka ema.

Biddulphi järgi hõlmab kolmas poisiea etapp vanust 14 aastat kuni täisiga. Siin räägib ta meessoost mentori ja poisi juhendamise vajalikkusest. Mõistagi arendab ka sport mehelikkust, kujundab iseloomu ja aitab omandada elukogemusi.

Tänapäeva poiste toetamine

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar nendib, et koolieas muutub poistele väga oluliseks elu sotsiaalne külg – kamp ja kambavaim. “Vanem peaks pojale õpetama, millised reeglid kambas kehtivad, kuidas seal ellu jääda, oma kohta tõestada. Lisaks selgitama, et ükskõik mida su kamp teeb, teatud asjad on sellised, millega ei minda kaasa. Ja isekeskis peab mõtlema, missugune on vanema suhtumine koolivägivalda ja kiusamisse: kas löö vastu, kõnni ära või mine kaebama?”

Teadupärast sekkuvad poisid rohkem füüsiliselt. Kasvatusteadlasest ema küsib provokatiivselt: “Võib-olla on see tegelikult okei? Meie ühiskonnas pole aktsepteeritud lahendada asju kätega. Ent kui sa oled 4-, 6- või 10aastane poiss, miks pead sa lahendama asju nagu tüdrukud või täiskasvanud? Laste puhul on sageli nii, et nad rabelevad ja kaklevad ära ning siis on asi korras.”
Läänesaare sõnul püütakse poistelt tihti maha kiskuda seda tugevust, mehist jõudu, ja siis ollakse hädas, et ümberringi on nannipunnid. “On keeruline küsimus: kuidas teha nii, et ühelt poolt saaks poiss kogu toe ja läheduse, mida ta vajab, ning teisalt jääks ta meessoost isikuks?”

Igatahes karmi distsipliini ei pea Dan Kindlon ja Michael Thompson oma raamatus “Kaini kasvatamine” lahenduseks. “Kus on karm distsipliin, seal näeme poisse, kes võitlevad häbi, enesevihkamise ja vihaga. Me loobume tegelikult “õpetavast momendist” – heast võimalusest aidata poistel mõtiskleda oma tegude üle ja leida õigem tee, me ei lase areneda poisi südametunnistusel.” Emotsionaalne haridus on nende arvates lähtekoht, mis ei lase poisil murduda.

Nad pakuvad välja viis lähte­kohta, mida poisslapsele rõhutada.

Elu ei ole alati õiglane – õpi sellega toime tulema.
Sa ei saa inimestele iga kord, kui sa vihastad, haiget teha.
Pead teadma, et oma viha talitsemine ei tee sind memmepojaks.
Ära näe ohtu seal, kus seda ei ole.
Arvesta sellega, kuidas su teod mõjuvad teistele.

Mida pidada silmas poisse kasvatades?

• Mõtle, milline mees võiks sirguda su pojast, ja vastavalt sellele kasvata.
• Ära karista ega kohtle poisse karmilt.
• Rääkige omavahel tunnetest. Las poiss olla julge ja otsusekindel, samas püüa rõhutada tundlikkust ning ligimesearmastust.
• Ära kritiseeri tundeid, kaasa arvatud viha.
• Õpeta poistele tagasihoidlikkust, vabandamist, teiste abistamist, kaas­inimeste austamist.
• Poisid on vaidlushimulisemad, rahutumad. See ei tähenda aga, et võiksid häält tõsta või rünnata. Lahenda konflikt rahumeelselt.
• Poistel on kalduvus tegutseda, alles siis mõelda. Arutlege, millised on võimalused probleem lahendada.
• Poisile on tähtis isa soosing, hiljem meessoost mentori olemasolu.
• Tutvusta poisile ka n-ö tüdrukute maailma – kokkamist, koristamist jne.
Igal poisil võiks lapsena olla nukk.
• Õpeta teda naisi austama. Aita tal eristada meeldivust, armastust ja liha­himu.
• Ja muidugi räägi lapsega, ning – mis veel tähtsam – kuula, kuidas tal läheb, mis teda huvitab, rõõmustab, kurvastab.
Allikad: Susan Pinkler “Sugudevaheline paradoks”, Steve Biddulph “Poiste kasvatamine”, kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar

Loe ka:
Dan Kindlon, Michael Thompson “Kaini kasvatamine”,
Jari Sinkkonen “Kasvamine poisina”,
Raisa Cacciatore, Samuli Koiso-Kanttila “Päästke poisid”.