Õpetaja arvab| Lasen edaspidi vahepeal robotil puhata ja annan ikka ise ka mõne tunni


Ott Kilusk
Ott KiluskFoto: Erakogu, Ott Kilusk

Täna siis esimene päris koolipäev! Tunnid klassides, söögivahetunnid, esimene plaaster ühe väikese näpu ümber ja akna taga ulguv koer, keda me võiks koolikellana kasutada. Päris täpne ta ei ole, aga üle paari minuti ka eksi.

Uus tunniplaan, uute õpilaste nimed ja stuudiumi korrastamine algavaks õppeaastaks- kõik need tegevused kisuvad sind vägisi masinavärki, mis hirmsa mürinaga käima on läinud. Jällegi piinavad õpilased koridoris seisvat klaverit, mis nägi viimati häälestajat siis, kui kroonid eurode vastu vahetati. „Krokodill Gena lauluke", mida sellel juba tuhandetat korda esitatakse, on vaevu äratuntav ja läbib painajalikult koolikoridori niigi kärarikast õhku.

Ja siis tuleb see igasügisene tunne, et kuidas ma saan õpetaja olla, kui ma midagi ei oska! Lehitsen õpikut ja hinge täidab paanika, sest kõik on ununenud, justkui kuhugi suvetolmu alla mattunud. Klassiruumi jõudes olen juba üsna ärevil, aga siis juhtub ime! Avan suu ja minu sees käivituks justkui robot, kes kõik teab ja korraldab: juba on koostatud lugemisnimekiri, juba on sõnastatud järgmise tunni ülesanne, ilma et minul sellega mingit pistmist oleks olnud. Ise vaatan lihtsalt aknast välja ja mõtlen omi mõtteid. On see professionaalsus või automatism? Mina ei tea ja las see täna jäädagi nii! Luban, et lasen edaspidi vahepeal robotil puhata ja annan ikka ise ka mõne tunni.

Podcastid