Õpetaja arvab| Olen isegi alles uskumatult noor, kuigi õpilased seda alati ei usu


Õpetaja arvab| Olen isegi alles uskumatult noor, kuigi õpilased seda alati ei usu
Foto: Erakogu

Meie kooli esimene tundidega päev, nagu traditsioon seda nõuab, toimub õues.

Hommikul maanduvad koolimaja parklas kaks suurt bussi, kuhu me kõik lahedasti ära mahume. Sõidame linnast välja, toredasse spordibaasi, kus palju võimalusi kõikvõimalikeks mängudeks, ühistegevusteks või lihtsalt koosistumiseks.

Kõige huvitavam on täna minu jaoks uus 5. klass. Nemad moodustavad senitundmatu seltskonna, kellele tunde tuleb hakata andma. Ronime koos suusahüppetorni, mis praegusel aastaajal on lihtsalt üks roheline mätas ning asume tutvust looma. Räägime suvest, maast ja ilmast ja miskipärast tahavad poisid mulle äkitselt Juku anekdoote rääkida. Räägin siis omalt poolt ka mõne ja jää ongi sulatatud. Arutame kodulugemist, tulevasi kooliüritusi ja lõpuks mängime lihtsalt telefoni. Täpselt samamoodi nagu minu lapsepõlves. Lõpuks koguneb kool laululava all, et koos laulda, mõistatusi mõistatada ja sõnamänge mängida.

Jõuan koju ja hakkan kaksikutele süüa andma. Ise mõtlen, et küll nad on ikka noored, siis mõtlen, et päeval kohatud viiendikud on ka ikka väga noored ja edasi ma mõtlen, et olen isegi alles uskumatult noor, kuigi õpilased seda alati ei usu. Juuksur ütles kah, et kui ta küljed veel lühemaks võtab, pole halli nähagi. No ja küll tema juba teab neid asju!

Podcastid