Kuidagi siiski läheb kogu see kaadervärk käima. Tunnid mööduvad, lapsed on üsna head ja asjalikud ning teevad isegi kaasa, nii et unustan ajuti väsimuse ja lõpuks saabub see mõnus hasart, kus teen asju spontaanselt, hoopis teisiti kui olen kavandanud ja tulemus on ettearvamatu. Mitte küll nii nagu parimail päevil, aga siiski rahuldavalt.Tunnid kisuvad vägisi lõbusaks ja ettenähtud teemad omandatakse suurema pingutuseta.

Sõidan rattaga koju, kaksikud magavad õues vankris ja elukaaslane on vaatamata magamata ööle reibas ja rõõmsatujuline. Viskan elutoa diivanile ja kõik kaob musta auku...

Ärkan äkki võpatades ja mulle tundub, et olen midagi tähtsat maha maganud. Tegelikult on möödunud kõigest pool tundi, kaksikud on tuppa tulnud ja ukerdavad põrandal. Mina olen siin ja praegu, jätkan oma pöörast elu, kus pole aega arutleda, kas olen parasjagu õnnelik või mitte. Ja see ongi õnn!