Uus algus. Uus lõpp

1. september saabub ükskord ikka, saabub vääramatu paratamatusega, ja siis ei jäägi muud üle, kui valge pluus selga ajada ja rõõmus nägu ette manada. Selgub, et see polegi nii väga raske, sest uskumatult tore on taas kohtuda päevitunud kolleegidega ja muidugi lastega, kes viimaste kuude jooksul kenasti kasvanud ja kosunud.
Tuleb lihtsalt meeles pidada ja endale kinnitada, et iga järgnev kooliaasta pole kaugeltki mitte uuesti algav rutiinne ring, vaid alati miskit uut ja pöördelist pakkuv kordumatu elamus. Taas kord algab pöörane aeg, kus mitu asja korraga pooleli, üks üritus teises kinni ja üha uued ideed vajavad realiseerimist ... Tähtis on sujuv üleminek, õppetöö peab algama vähehaaval ja lastele märkamatult, mõtlen aulasse sisenedes.
Käratsevast saalist pilguga üle lastes märkame nii mõndagi uut: eelmise aasta lõpuklass on jäädavalt lahkunud ja senise igapäevase koosolemise asendavad juhuslikud trehvamised linnatänavatel, poodides ja muudes avalikes kohtades. Vahel mõtlen, et need spontaansed kohtumised endiste õpilastega ongi õpetaja elukutse parim osa. Hea on lobiseda maast ja ilmast, meenutada mõnd naljakat juhtumit möödunust ja siis oma teed minna.

Kõige tähtsam koolipäev

Igal aastal on aulas ka seltskond, kellele see päev alatiseks meelde jääb. Poolkaares toolidele on ennast istuma sättinud järjekordne esimene klass. Aabitsad ja lilled süles, istuvad nad seal eredas päikesevalguses saalisolijatele vaatamiseks ja imetlemiseks. Mõni üsna arglikult, mõni aga vabalt ja julgelt, auditooriumile laialt vastu naeratades.
Üritan neist igaüht eraldi jälgida. Nägusid ja nimesid meelde jätta. Ära arvata, kellega ja millega on tegu ja milliseks kujuneb meie koostöö järgnevatel aastatel. Seejärel mõtlen kõige selle peale, mida on mul neile pakkuda: teadmisi, oskusi, distsipliini, toredaid üritusi ... Ja siis mõistan, et võib ka ümberpöördult mõelda. Võibolla peaks küsima teisiti: mida on neil uutel tulijatel mulle pakkuda! Tulevad ju nemad välisilmast, raamatutarkusest rikkumata, pea täis lapselikke unistusi ja veidraid seoseid, mida on naljakas ja huvitav jälgida. Usun ja loodan, et need uued kohtumised kujunevad rikastavaks mõlemale poolele, sest muidu poleks lõbus ja huvitav!
Niisiis, kuidas teha nii, et ühegi väikese inimese loovus ei saaks kannatada, kuidas anda neile edasi kõike seda, mida nõuab kooliprogramm, ilma et lõhutaks nende maailmapilti, ei kammitsetaks nende isikupärast eneseväljendust? Kuidas säilitada nendes peituv ainukordsus, see, mis teeb neid tõeliselt erilisteks, sest maailm vajab just nimelt uusi ja pööraseid ideid, mitte distsiplineeritud keskpärasust ... Kas minul on siin võimalik midagi ära teha? Kas see peakski olema iga õpetaja tõeline missioon? Olen optimistlik ja usun, et on lootust.

Õppimiste aeg

Töötan ühes erakoolis, kus õpilaste arv on meeldivalt väike, kus suur osa tunde antakse aktiivõppe meetoditele tuginedes ja palju koolitööd toimub sootuks õues. Meie märksõnadeks on loovus, armastus ja turvatunne, kõik tunnevad kõiki läbi ja lõhki, on kursis teise rõõmude ja muredega.
Seega, pinnas on soodne! On piisavalt aega ja võimalusi, et saaksime vastastikku tundma õppida, et õpiksime üksteisega arvestama ja et iga uus päev kingiks meile uusi teadmisi maailma ja inimeseks olemise kohta – nii õpilastele kui õpetajatele.

Head koolitee algust nii uutele tulijatele kui ka kogenud olijatele!

Kõik selle, mida kooli alguses lapsevanemana teadma pead, leiad praegu müügil olevast Pere ja Kodu ajakirjast 1. klass

Foto: Hele-Mai Alamaa