Õppida jõuab eluaeg
Sotsiaalministri määrus ütleb, et kooli peab minema laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks on saanud seitsmeaastaseks. Aga teadagi küpsevad lapsed erinevalt. Seepärast kipuvad tekkima kahtlused: kas mu kuuene augustipoiss on ikka kooliks küps? Või – kes teab, ehk võiks tütar, kes oktoobris sünnipäeva peab, juba enne seitsmeaastaseks saamist kooli minna?
Lisa-aastaga paraneb keskendumisvõime
Kui Anna-Elise (8) eelmisel kevadel lasteaia lõpupeoks valmistus, tundis ta väikest kahjutorget, et peab maha jätma toredad kasvatajad ja lasteaiasõbrad. Tegelikult oli tüdruk juba kaks kevadet osast kaaslastest ilma jäänud – rühma sattusid mitmel aastal kooliminejad ja väiksemad kokku.
Tüdruku sünnipäev on oktoobris, nii et otsest koolikohustust tal polnud. Aga kui laps on ise tubli ja hakkaja, siis kas on suurt vahet oktoobril ja septembril? Emal-isal ei tekkinud siiski kiusatust tütar koos lasteaiasõpradega kooli saata. Ema Karin Laur: “Annal olid tähed-numbrid küll selged, aga lugemine teda ei huvitanud. Rääkisin koolimineku võimalusest ka kasvatajaga, aga tema arvas samuti, et tüdruk pole veel kooliküps.”
Peamine, mis kuueaastasel lapsel koolivalmidusest puudu jäi, oli sotsiaalne küpsus. Näiteks kirjutas tüdruk tähti siis, kui oli huvi, mitte kui oli vaja. Kohustuse mõiste kippus kaugeks jääma ja, nagu lapsed ikka, tahtis ta pigem mängida kui lugeda.
Karini ja Igori noorem laps Andre (7) on samuti oktoobris sündinud. “Tema puhul arutlesime pikemalt, kas panna ta ehk kuueselt kooli,” meenutavad ema-isa. Põhjust järele mõelda oli: poiss oli rahulik ja süvenemisvõimeline, tundis tähti ning oskas lugeda. “Andre huvi raamatute vastu tundus oluline seda enam, et poisid ju üldiselt arenevad aeglasemalt,” ütleb ema.
Vanemad rääkisid kasvatajaga, kes kinnitas siiski vanemate usku aastase mänguaja vajalikkusse. Ka Andre ise ei kippunud rühmakaaslastega koos kooli. Küll aga pakkus laps viimasel lasteaiasügisel, et tahab minna eelkooli. Nii saigi ja nüüd on poiss vanemate sõnul hoopis rohkem distsipliini tähtsusest aru saanud.
“Kui ei tea, kas panna laps kooli või mitte, siis peaks enim jälgima just sotsiaalset küpsust,” soovitab Karin. Ka süvenemisoskus on vajalik, sest tema hinnangul antakse esimeses klassis päris palju koduseid töid teha. “Anna-Elise õppis iga päev vähemalt kaks tundi,” tunnistab Igor, “muuhulgas kolme-neljasalmilisi luuletusi pähe.”
“Kõige tähtsam on aru saada, kas laps on võimeline tunnis kuulama ning tal on huvi lugemise ja tähtede vastu või tahab ta rohkem mängida. Õppida jõuab eluaeg – meiegi mehega läksime hiljuti uuesti ülikooli!” naerab Karin.
Närvikava olgu kooliküps
Lasteaiaõpetaja Mari (nimi muudetud) mõlemad pojad on sündinud septembri lõpus ja mõlemad läksid kooli aasta hiljem, kui seadus ette näeb. “Vanem poeg, nüüd juba kõrgkoolis õppiv noormees, pidanuks esimesse klassi minema lausa viieaastaselt, sest sel ajal kehtis kuuestele koolikohustus,” ütleb ema. Mari lihtsalt ei saatnud last kooli, vaid viis rahulikult lasteaeda.
Kui noorem poeg oma seitsmendat sünnipäeva ootas (tollal mindi esimesse klassi seitsmeselt), mõtles ema tükk aega, kas panna ehk tema kooli õigel aastal. “Ta oli lahtise peaga ja terane laps,” jagab ema, “aga ma mõtlesin nii: ta on väikest kasvu poiss, kelle kõrval õpib näiteks aasta varem oktoobri algul sündinud tüdruk.
Ses vanuses tüdrukud on poistest umbes aasta võrra arengus ees – seega oleks mu poeg mõnest klassikaaslasest lausa kaks aastat taga! Olin selleks ajaks pedagoogikat ja lapse arengut õppinud ning töötasin lasteaias, seega oskasin hästi ette kujutada, kui negatiivseid tundeid tekitab lapses kõige väiksema roll. Selge ju, et ta jääb suurematele alla!”
Aeg on näidanud, et Mari otsus oli õige: mõlemad poisid on klassi tüdrukutele õppimises tugevat konkurentsi pakkunud, eksamitel kõrgeid ainepunkte saanud ning noorem, nüüd kümnenda klassi lõpetanu, tegeleb aktiivselt kolme hobiga. Ka spordis olid ja on poisid tugevad klassi keskmised. “Usun, et kui nad oleks n-ö õigel ajal kooli läinud, oleksid nad kehalise tunde lausa kartnud,” ütleb ema.
“Algklassides on ju tunnid tüdrukutega koos – vaadake ise seda rivi, kus pikad tüdrukud on ees ja pisikesed, aasta nooremad poisid lõpus… Poisid küpsevad looduslikult aasta hiljem ja jõuavad tüdrukutele enam-vähem järele gümnaasiumi lõpuks.”
Lasteaias töötav Mari näeb tihti vanemate kõhklusi. “Mul oli lapsevanem, kelle tütar oli sündinud septembri lõpus. Pikka kasvu tüdruk oli ja ema uskus, et laps on valmis kooli minema, nagu seadus ette näeb. Meie soovitasime koolipikendust – käskida me ju ei saa, ainult soovitada. Pakkusime emale, et tulgu ta vaatama lahtist tundi lasteaias.
Ema tuli, võttis aasta noorema tütre ka kaasa. Tunni ajal juhtus nii, et noorem õde läks vanemat ühe ülesande puhul suisa aitama. Siis ema nägi, et on vara veel last kooli saata. Kindlasti saab vanem parema ettekujutuse järeltulija kooliküpsusest, kui tuleb vaatama, kuidas laps rühmas teiste hulgas tegutseb.”
Mari rõhutab, et koolipikendus on olulisem just poistele. “Tüdrukud on visad ja arengus ees. Oma töökusega teevad nad tasa selle, mis looduse poolest ehk veel küps polegi,” usub ta.
Tõsi, lasteaiaõpetajana on Mari näinud ka kaaslastest maha jääva lapse kurbust. “Kui sõbrad kõrvalt kooli lähevad, on korraks tekkiv kurbus loomulik,” ütleb ta. “Minu lastel tekkis esimene selline hetk märtsis-aprillis, kui teised juba teadsid, et kooliminek on ees, ja hakati valmistuma lõpupeoks. See moment oli valus. Aitas pojaga rääkimine. Kuna töötasin lasteaias, korraldasime nii, et kevadpeol said kooliminejate kõrval väikese kingituse ka need lapsed, kes jäid lasteaeda edasi.
Ja veel – kui vähegi võimalik, võiks viia oma koolipikendust saava lapse lõpupeo eelseteks nädalateks hoopis vanaema juurde hoida. Teine kurbusehetk võib tekkida sügisel, kui uus rühm on koos ja vanu sõpru enam pole.”
Mari on kogenud, et sügisene kurbus läheb nädalaga üle ja asemele tuleb rõõm liidrirollist nooremate kaaslaste seas. “Pealegi, kui laps siis aasta pärast kooli läheb, on tal vanad sõbrad ees ja uutega koos ta läheb! Minu poisid läksid igatahes ilma igasuguse hirmuta kooli.”
Mari sõnul andis viimane mänguaasta lasteaias tema poegadele juurde omaette tegutsemise oskust, samuti arenes keskendumisvõime. “Kõige tähtsam on lapse isiksus ja närvikava küpsus, lugemine – see võib tulla nädalaga! Kui on ikka näha, et laps tahab mängida, tema lihased ootavad liikumist ja jooksmist, siis on mõtet talle see lisa-aasta lasteaias anda,” soovitab ta.
