Pereterapeut: et laps ei hakkaks ennast kaamera ees alasti kiskuma, peab ta saama seksi ja pornot puudutava adekvaatse info vanematelt, mitte internetist
Viimati meediasse jõudnud lood alaealiste seksivideotest jahmatasid paljusid lapsevanemaid. Kas on võimalik, et ka minu laps tegeleb selliste asjadega? Miks ta seda teeb? Mida ja kuidas peaksin vanemana lapsele seksist, alastusest ja pornost rääkima, et ta mõistaks, kui intiimse ja provaatse asjaga on tegu? Kliiniline psühholoog, pere-ja paariterapeut Tähe Rootsmäe-Sööt 4Kliinikust jagab nõu!
Seksuaalsusega seotud teemad on noorte jaoks väga huvitavad ja intrigeerivad ning käivad enesest teadlikumaks saamise ning vaimse ja füüsilise arengu juurde. Millal on hea aeg lapsega seksuaalsuse ja tema kehaga seonduvatel teemadel rääkida? See on väga individuaalne. Kindlasti siis, kui laps hakkab antud valdkonna kohta küsimusi esitama. Ei tasu oodata lapse teismeliseks saamist, eakohaste vestlustega nendel teemadel saab algust teha juba 10aastastega, ka noorematega. Lisaks sellele, et laps võiks teada, mis on lähedussuhted, armastus või seks, peaks ta teadma, kust lähevad piirid — milline käitumine seoses seksuaalsuse ja oma kehaga on privaatne ja millal ning kuidas öelda “ei”.
Internetist vabalt kätte saadavad pornograafilise sisuga videod võiks olla samuti tähtis teema vanemate ja laste vestluses. Vanemal tuleks noorele selgitada, mis on pornograafia ja kuidas see erineb tavalisest seksist kahe armastava täiskasvanud inimese vahel. Internetist leitav porno on moonutatud viis näitama seksuaalakti tehnilist külge, kuid sealt on puudu hea ja turvalise seksi aluseks olev side, armastus ja teineteisemõistmine. Kui lapsevanemad lastega nendel teemadel ei räägi, saavad lapsed sellel neid äärmiselt huvitaval teemal info kätte igal juhul. Samas sellisel juhul võib juhtuda, et internetist või tuttavatelt saadud info on lünklik ja moonutatud. Kui see info jääbki lapse jaoks ainsaks, teeb laps sellest vastavalt oma vanusele ja arengule lähtuvad järeldused ning reaalsus võibki jääda moondunuks. Kontrollida me lapsevanematena lõplikult ju ei saa, millist infot ja millistest allikatest laps omandab. Kuid me saame teha seda, et anname õiget infot lapsele ise. Sellega suurendame oluliselt tõenäosust, et laps suudab keerulistes olukordades turvalisi valikuid teha. Seksuaalsust ja keha puudutavad teemad on laiad ja põhjalikud. Mõnel teemal tuleb rääkida korduvalt, pidades silmas lapse vanust, arengut, konkreetseid küsimusi.
Teine oluline aspekt on see, et kui me läheme nendel teemadel lapsega rääkima, siis kas laps kuulab või võtab meie räägitut tõsiselt. Väga tähtis roll vanematelt tuleva info vastuvõtmisel on vanemate ja nooruki vaheline suhe. Kui enne puberteediiga on ehk lihtsam lapsega rääkida, siis hiljem võib see olla keeruline. Seksuaalsust puudutavad teemad on ju õrnad, teistmoodi ja ehk veidi ärevust tekitavad nii vanema kui nooruki jaoks. Kui vanema ja lapse vaheline suhe pole olnud enne noorukiiga väga lähedane, siis esineb tõenäosus, et laps ei võta vanema öeldut tõsiselt, vanema sõnal puudub vajalik kaal. Tähtis on teada, et ka probleemidest hoidumise aspektist on kõige alus lapse ja vanema hea suhe — kui suhe on hea siis selle najalt saab lapse ja noore käitumist mõjutada turvalises suunas.
Lapsega usalduslikke ja lähedasi suhteid võiks rajada kindlasti juba enne teismeiga — et laps saaks võtta ka sel väljakutseid esitaval eluperioodil vanemat kui turvalist lähedast, kellega saab vajadusel rääkida. Lähedussuhted teismelise ja vanema puhul on teistsugused kui noorema lapse ja vanema puhul, kuid sellest ei maksa end segada lasta. Teismeiga on arenguliselt tähtis periood, suurte muutuste ja katsetuste aeg. Kui lapse käitumine teismelisena on kuidagi ehmatanud või üllatanud vanemat ning omavahelised suhted pole enam nii head (näiteks vanema jaoks on lapsest saanud kiiresti keegi teine ja vanemal on selle muutusega keeruline toime tulla), pingestab see omavahelist suhtlust. Teismeline, kes kohati võib käituda kui täiskasvanu ja kohati kui väike laps, vajab vanema olemasolu jätkuvalt, seda küll veidi teistmoodi kui varasemalt. Kindlasti oleks oluline leida võimalusi ka teismelisega ühise aja veetmiseks, et hoida muutuvat suhet. Tavaline on see, et lapseeast harjumuspäraseid ühistegevusi nooruk enam teha ei soovi. Kui noorte käest küsida, mida nemad tahaksid ühiselt teha, võivad nad siiski olla nõus midagi koos tegema. Ja kui nad ei ole nõus, tasub vanemal olla järjepidev ühistegevuste pakkumisel, sest teismeline katsetab oma väljakutsuva käitumisega ja “ei” ütlemisega, kas vanem on jätkuvalt nende jaoks olemas või mitte. Isegi kui teismeline ütleb ühistele tegevustele “ei”, siis saab ta vanema ettepanekust signaali, et vanem on temast huvitatud ja tema jaoks olemas. Samuti on tähtis mitte survet avaldada või suhtlust peale sundida. Noorukiga suhtlemisel on vanema jaoks väljakutseks hoida tasakaalu teismelisele ruumi andmise ja toetava kohalolu vahel.
Kui omavaheline suhe on kehvapoolne, on keeruline saada last käituma soovitud viisil. Laps saab aru, kui mingi teema on vanemale ebamugav ja ebasoovitav ja see võib viia tähtsate teemade vältimiseni. Lapsed ei vaja vanemate närvilisust, ärritust ja muretsemist — need on tugevad ja normaalsed tunded, kuid vanemal tuleb nendega ise hakkama saada ja mitte eeldada, et lapsed vastutavad nende tunnete tekkimise eest. Sageli kui lapsel on raske, ootab ta kõigepealt ära vanema reaktsiooni juhtunule, millest siis järeldab, kas saab antud ajahetkel vanemalt tuge või mitte. Kui reaktsioonist paistab, et vanem ei tule olukorraga toime, võib laps sulguda ja pöörduda mujale läheduse ja toetuse leidmiseks. Täiskasvanud ja lapsevanemad võiksid sel perioodil enam tähelepanu suunata oma toimetulekustrateegiatele ja muutustega edukamale kohanemisele, et oleks ressurssi sellel väljakutseid esitaval ajal soovitud viisil adekvaatselt reageerida. Kui selline asi juba juhtunud on, siis vajab laps teid väga. Oma hirmu ja ehmatuse pinnalt ei tasu kohe hurjutavalt, õpetlikult reageerida, vaid püüda ise rahuneda ning oma tunnetega toime tulla ja seejärel lapsega rahulikult juhtunust rääkida, uurida lapse tunnete kohta. Lapse jaoks on tähtis tunda, et vanem on tema kõrval ja talle toeks. Kui suhte hoidmine ja suhtlemine lapsega vajaks toetust, võib julgelt pöörduda pereterapeudi poole täpsema nõu pidamiseks.
