"Psühholoogia Sinule" peatoimetaja: noored teevad Viljandi tragöödia üle nalja, et oma turvatunnet taastada
Delfi uudised vahendavad, et 15-aastast poissi, kes Viljandis koletu tragöödia põhjustas, kuuldi vaheajal mitmel korral vihaga ütlemas, et ta selle õpetaja tulevikus maha laseb. Kuidas sellisel puhul aru saada, et lapsel on tõsi taga? Millal peaks sekkuma ja kuidas seda teha?
On ebarealistlik endalt oodata, et näeksime teise inimese pähe või võiksime mõista kellegi kavatsusi. Nii on ka võimatu hinnata seda, kui tõsiselt keegi oma ähvardusi mõtleb. Arvan, et seda on oluline rõhutada, et noormehe klassikaaslased, kes seda ütlust kuulsid, ei hakkaks ennast juhtunus süüdistama.
Äärmuslikud ähvardused pole aga kunagi midagi, mida öeldakse suusoojaks. Iga kavatsuse taga pole alati tegu, ent see kannab ikkagi sõnumit — midagi selle ütleja kohta. On see soov olla märgatud, on selle taga mingid hirmud või ärevus, kas laps on kogenud ebaõiglust ja ei tule sellega ise toime? Siin taga võib olla palju põhjusi ja neidki ei saa me välja nuputada. Neist ei pruugi ähvardaja isegi teadlik olla, ent omavahelises suhtluses on lootust jõuda ajenditeni.
Olgem selliste väljaütlemiste suhtes tähelepanelikud, tundkem siirast huvi, mis lapsega toimub ja olgem oma huvis järjekindlad. Lastele võiks õpetada, et kui kaaslased selliseid ütlusi pillavad, siis rääkigu sellest kindlasti mõnele täiskasvanule. See ei ole pealekaebamine.
Noored teevad sotsiaalmeedias koolitulistamise üle nalja. Kas seda võib pidada äärmuslikuks kaitsereaktsiooniks, hirmuks ja sooviks kõigest sellest eemal olla või tõesti ei mõisteta olukorra traagilisust ja tõsidust?
Siin võib olla nii ühte kui teist. Naljaga võib püüda juhtunut pisendada, et olla sellest olukorrast, mis on tegelikult hirmutav ega allu meie kontrollile, üle. Sel moel proovime taastada oma turvatunnet, mis on kõikuma löönud. Väljund pole täiskasvanute moraalikoodeksi järgi küll parim, ent teismelised kasutavad võimalusi, mis on neile käepärased.
Välistada ei saa tõesti sedagi, et virtuaalmaailma lastel kipuvad reaalsuse ja fantaasia piirid segunema. Lapse võime mõista ennast ja teisi, tunda empaatiat ja seda väljendada, saab areneda vaid otseses suhtluses. Kui seda napib, siis võib lastel olla tõesti raskusi olukorra tõsiduse mõistmisel.
Kuidas saavad lapsevanemad oma lastele tuua tagasi turvatunde, et kool on ohutu paik?
Turvalisuse teemal olen oma tütrega mitmel korral rääkinud. Teemadeks on olnud vargad, mehed, kes lapsi autodesse meelitavad jne. Olen püüdnud olla nii aus kui võimalik. Tõde on see, et maailmas juhtub asju, mis ei allu meie kotrollile. Et on olemas halbade kavatsustega inimesi. Ja ma ei saa lubada, et halbu asju mitte kunagi ei juhtu, sest ma ei tea seda. Ent siiski on suur tõenäosus, et need asjad ei juhtu, sest need on väga erandlikud. Nii nagu ei kuku iga päev lennukid taevast alla, nii ei juhtu ka iga päev koolitulistamisi. Väga ärevale lapsele võiks rääkida sellest, kuidas paljud täiskasvanud töötavad selle nimel, et halbu asju juhtuks vähem.
Milliseid ohumärke peaksid vanemad oma laste käitumises tähele panema? Palju on räägitud sellest, et antud 15-aastane poiss postitas oma sotsiaalmeedia kontole avalikult relvade ja süngete sõnumite pilte. Millal tuleb sellisele käitumisele reageerida ja kuidas seda teha?
Vanemaks olemine on raske töö, iga laps on omanäoline, iga olukord unikaalne ja kahjuks ei anta sulle lapse sünniga kaasa manuaali. Väga riskantne on sellises olukorras üldse mingeid juhendeid jagada.
Kui lapses toimuvad muutused äkitselt, on neid lihtsam märgata ja usun, et on vähe vanemaid, kes jätaks reageerimata. Ent olukorras, mis süveneb vaikselt on ohtlikke märke juba raskem eristada. Mõtleme, et laps ongi selline või et tegu on ealiste iseärasustega, mis loodetavasti mööduvad. Parim indikaator oled sina ise — kui sisetunne ikka ütleb, et midagi on valesti, siis usalda seda.
Kuidas ärevakstegevatele impulssidele reageerida?
Ma arvan, et esmane reaktsioon on see, mida tasuks vältida. Nagu vanarahvaski soovitab, et suppi ei tasu kuumalt süüa. Teismeline, kes ilmselt niigi ei taha enam oma emme-issiga juttu puhuda, läheb veel enam lukku, kui sa talle nõudmiste, süüdistuste või ähvardustega peale lendad. Võta endale aega, et natuke mõelda, kuidas sa tahaksid neil teemadel rääkida, milline on sinu sõnum oma lapsele, kas sa oled valmis ka teda ära kuulama. Vestluseta sellest olukorrast aga ilmselt väljapääsu pole, isegi kui see kujuneb teie mõlema jaoks ebamugavaks ja hirmutavaks. Sellest on hoopis hullem on teha nägu, et midagi pole valesti.
