Rõõmsalt sporditrenni

Energiline, uudishimulik ja julge Tartu poiss Rasmus Kiss sai oma esimese, 16tollise ratta paar kuud enne 3. sünni­päeva. Kolm päeva enne sünnipäeva hakkas ta sõitma abiratasteta. Koos perega võeti ette lõbusaid rattaretki ning osaleti Tartu Maratoni lasteüritustel.

Kui Rasmus läks kord ema Annika ja isa Kalle Kissiga Tähtvere spordi­parki sõitma, kiskus teda vägisi sealsele ekstreemsele BMX rattakrossi rajale. Vanemad põnnile kätt ette ei pannud ja nüüd polnud enam pääsu.

“Hakkasime seal sõitmas käima. Kord tuli treener ligi ja küsis, kas Rasmus ei tahaks trenni tulla,” meenutab Annika ja tõdeb, et sellal polnud nad jõudnud poja trennivalikule mõeldagi. “Ütlesime, et vara veel,” lisab Kalle. Nii käis Rasmus ema-isaga aasta aega omapäi BMXi mägesid vallutamas, kuni sai 4. sünnipäevaks esimese trenni.

Rattatrenni noorim liige

Tänavu suvel saab poiss kuueseks ja senini on ta trenni noorim liige. Ent juba on tal käimas teine võistlushooaeg ja aprilli lõpul tõi ta esimese võidugi Lätist koju. Rattasõidust räägib Rasmus innukalt ega jõua ära oodata uut trenni.

Kolm korda nädalas toimuvas trennis ei pea poiss siiski tund aega järjest palehigis pedaale sõtkuma ja trikke õppima. Ikka tuleb ette, et ta unustab end sõpradega mängima või linde ja liblikaid vaatama. Treeneri põhimõte ongi, et peaasi, et laps trennis midagigi teeks, kas või jookseks ringi.

“Kohe algul sai selgeks, et kolm korda nädalas trennis käia on liig. Kui oli tunnine trenn, tegime meie 30 või 45 minutit,” meenutab Kalle kahe aasta tagust aega. Ehkki Rasmus pidas esimesed trennid hästi vastu, oli hiljem näha, et ta on siiski väsinud.

“Laps ei saa ise aru, et on üleväsinud. Seda peab mõistma vanem,” lisab isa, kes käib igas trennis pojaga kaasas, vajadusel innustab ja lohutab ning soovitab puhata. Et tegu on Eestis noore spordialaga, läbisid Kalle ja Annika ka BMXi kohtuniku koolituse, kuna selle ala kohtunikke meil lihtsalt napib.

Trenn kui mäng

Treeningujuhtimise veebiteenuse Sportlyzer.com asutaja Tõnis Saag, kes on olnud ka karateklubi Falco noortetreener, rõhutab, et alla kuueaastase lapse trenn ei tohiks kesta üle poole tunni.

Saag ütleb radikaalselt, et alla viieaastast ei peaks üldse sporditrenni panema, vaid vanemad peaks ise lapsega palju õues käima, mängima ja mürama. Ta lisab, et Rasmuse näide on pigem tore erand. “Ilmselt on loodus andnud talle koordinatsiooni ja osavust natuke rohkem kui teistele, et ta nii vara ise sellise ala valis.”

Kui Rasmus saaks, käiks ta trennis kas või iga päev. Vanemad seda siiski õigeks ei pea. Nii käib poiss vabadel õhtutel hoopis isaga rattaga sõitmas ja talvel suusatamas. Ajal, mil Rasmuse vanematega räägime, ronib krutskipoiss laua otsa ja teeb toas saltosid. Vahepeal jookseb minu juurde ja küsib: “Tead, mis konnakullesed on?” või “Tead, miks kondid prõksuvad?” või ütleb hoopis: “Tead, kui keegi mulle vastu sõidab, siis ma panen silmad kinni. Sest ma kardan natukene.”

“Nii ta mul on, nagu Duracelli jänku,” naerab Annika ja lisab, et poisi ülevoolava energia maandamiseks on trennis käimine just sobilik valik. Õues jookseb ja mürab ta naabrilastega nagunii, ent sellest ei piisa.

Tõnis Saag tõdeb, et trennis käimine pole lihtsalt võimalus energiat maan­dada. Treeningu põhieesmärk varases eas on õpetada tervisekäitumist ja harjutada last regulaarse distsipliiniga. Oma treenerikogemusest lähtudes lisab ta, et lapsed, kel on tihe päevaplaan, arenevad trennis sihikindlamalt ja on koolis edukamad. “Neil ei ole aega raisata ja nad õpivad tänu sellele usinamalt,” märgib Saag.

Samas rõhutab ta, et vanem peab oskama näha märke, kui laps on üle­väsinud. Kui laps istub kodus, nägu norgus, ja midagi teha ei taha, on ilmselt tegevustega üle pingutatud.

Klapp treeneriga

Mis puutub treeningute sisusse, siis peaks vanem veenduma, kas trenn on eakohane ja ohutu, kas läbisaamine treeneri ja trennikaaslastega on hea.
5–6aastaste laste puhul on optimaal­ne, kui trennis tehakse viie minuti kaupa erialaseid harjutusi, mis vahelduvad lustlike mängude, tasakaalu, painduvuse ja osavuse arendamisega. Ühtlasi peab treener tagama, et ei trennis ega riietusruumis poleks lastel hõõrumisi ja narrimisi. “Treener peab olema lapsele turvalisuse allikas, et laps julgeks talle igast asjast rääkida,” lisab Saag.

Vanem võiks ka uurida treeneri kutsetunnistuse olemasolu (näiteks Eesti spordiregistrist www.spordi­register.ee). Treener võib küll olla endine tippsportlane, kuid see ei tähenda, et tal oleks vajalikud teadmised just lastega tegelemiseks.

“Kui lapsed ikka kogu aeg haigutavad ja peavad asju tegema sunniviisil, on selge, et see trenn pole neile sobiv,” toob Saag näite. “Vanemal peaks ka punase tulukese põlema lööma, kui keegi teeb viieaastastele 1,5 tundi kestvat trenni. Vanema ja treeneri saavutusvajadus võib siin ohvriks tuua lapse lapsepõlve ja hiljem ehk ka tervise.”

Pöördumatu kahju

Saag toob äärmusliku hüpoteetilise näite, kui väike laps viiakse viis korda nädalas 1,5 tundi kestvasse krossitrenni, kus ta peab kandma rasket kiivrit, millest võivad jääda pöördumatud kahjustused õrnale lülisambale. “Kuna koormus on pidevalt ühekülgne, võib keha areneda soovimatus suunas ja kujunevad probleemid, mis põhjustavad kogu elu valusid.”

Muide, ka Rasmus sai enne, kui hakkas trennis käima, esimeseks kaitsvaks peakatteks raske mootorratturikiivri, ent õige varsti ostsid end spordialaga kurssi viinud vanemad talle spetsiaalse BMXi kiivri, mis on imekerge. Samuti on poisi kogu treeningvarustus lapse keha kaitsev, et ka suuremate kukkumiste puhul vigastusi vältida.

Sportimisega kaasnevatest terviseohtudest räägib Tõnis Saag, et näiteks ei tea me veel, millised tervisehädad on tulevikus neil lastel, kes on kogu lapsepõlve mänginud jalgpalli kõva alusega kunstmurul. “Olen kuulnud, et seal esineb jalgade ülekoormust,” sõnab ta.

Suuremad ohud on seotud tugiliikumissüsteemi ehk lülisamba, luude, liigeste ja kõõlustega. Ülekoormusi põhjustavad liiga jõulised ja pikad trennid, vale tehnika, pidevalt sund­asendites viibimine ja lihaste ühe­külgne arendamine.

“Nii kaua, kui kestab kiire kasv, on keha koolutatav, ja kui seda valesti koolutada, siis see areneb valesti,” toonitab Saag.

Ta märgib, et kuni murdeeani ei olegi niivõrd oluline spordiala valik kui see, et treening oleks mitmekülgne ja lõbus. Murdeeas võiks aga olla juba selge, millised on lapse tugevad küljed ning mis alaga tasuks sihikindlamalt jätkata.

Samuti rõhutab Saag, et väikeste laste puhul ei tohiks seada eesmärgiks häid võistlustulemusi. Pigem võiks premeerida võistlustest osavõtu eest. “Laste tervise arendamine olgu prioriteet number üks ja sporditulemus sealt järgmine,” lisab ta.

Treeningunõustaja Tõnis Saag soovitab

• Isegi kui laps on hõivatud mõne ringiga (nt käib muusika- või kunstikoolis), on kehaline liikumine ja trennis käimine siiski vajalikud.
• Spordiala valikul on olulised nii lapse füüsilised eeldused kui ka isikuomadused. Kui sundida jässakat mürajat tegema pikki suusatrenne, siis ta kannatab ja vihkab seda sporti, samas kui sobival alal, näiteks judos, tunneks ta end väga hästi. Teisalt ei pruugi tagasihoidlikule ja iseteadlikule lapsele sobida meeskonnatööd nõudev spordiala, näiteks jalgpallitrenn. Võib-olla oleks ta hoopis tubli ujuja?
• Kõige meelsamini tegeleb laps asjaga, mis talle kiiresti kätte tuleb. Kui laps näeb, et tänu trennile on ta koolis kulli mängides osavam, innustab see teda sportimist jätkama.
• Lastele peab trenn olema ennekõike lõbu. Kui sundida last liiga suure koormusega trenni tegema ja võistlema, väsib ta emotsionaalselt ära.
• Kui laps tahab treeningutest kii-
relt loobuda ja vanem on veendunud, et objektiivselt pole selleks põhjust (nt vastumeelne treener või trennikaaslased, üksluine ja mitteea­kohane treening), võiks last innustada vähemalt pool aastat kohal käima, et tal ei tekiks mõtteviisi “käin, kus tahan, kuskil ei keskendu ega pühendu”.