Seitsme inimese koolikiusu kogemused | Siis mine nüüd ja tõsta ta selja tagant kõrvadest õhku!
Tee tagasi! See oli A ainus nõuanne, mis ta kodust sai. Ka tema vahetas kooli ning langes ühe poisi terrori ohvriks. Üllatavalt oli kiusamine füüsiline — A sai igal vahetunnil vähemalt korra jalaga jõhkralt tagumikku.
Tegemist oli uhiuue kooliga, kus kõik olid uued. Aasta oli 1985. Esimene õppeaasta oli A-le üsna põrgulik. Igaüks üritas kuidagi end tõestada. Närvilised olid ka õpetajad. Kiusamisest rääkinud A-l kästi ise oma käitumist muuta — ära pirise kogu aeg. Õpetajatel niigi palju tegemist.
Siiski sai vähemalt füüsiline piin üsna pea otsa. Nimelt tuli ühel vahetunnil A juurde tema kiusaja vanem õde, kooli kaunitar. Viis aastat vanem keskandik kutsus A kõrvale ja ütles talle karmilt: kas sa tahadki lasta end taguda? A raputas kohkunult ja hirmunult pead. „Siis mine nüüd ja tõsta ta selja tagant kõrvadest õhku!”
A kõndis nagu transis kiusaja juurde, kes koos kambajõmmidega koridoris jalutas, ning … tõstiski oma kiusaja kogu kooli ees kõrvupidi õhku. Naerupahvak oli üleüldine. Poiss rabeles end kiiresti lahti, vaatas selja taha, nägi ehmunud A-d ja … ei tulnudki talle käte-jalgadega kallale, nagu A ootas, vaid jooksis hoopis minema!
Rohkem ei toginud A-d enam keegi. Ta ise meenutab nüüd, 44aastasena, et keegi oleks nagu eesriide tõstnud — seni vastiku ja jubedana tunduv kool muutus lahedaks kohaks. „Ma tean, see oli vägivald, aga … ma loodan, et ta siiski väga haiget ei saanud. Ma tegelikult ei tõstnud, pigem häbistasin. Minu valusate käsivartega seda võrrelda ei anna.”
Loe neid lugusid allpool, mõtle nendele ja kui sul on oma lugu jagada, pane see teele merje.merdik@perejakodu.ee!
