Sisemine vägi kasvab tasapisi
Tavaline koolipäev on pingetest pungil. Koju minnes võib üks keskmine poiss ajus läbi kedrata näiteks järgmisi mõtteid: “Loodusõpetuse õpetaja pani töö eest kahe. Ta on loll! Karl teatas vahetunnis kõigile, et ma peeretasin, aga ma ei teinud seda! Nad kiusavad mind!
Matemaatikaõpetaja karjus jälle tunnis – ja oli ebaõiglane, et andis kõigile koduseid töid, kuigi lubas anda ainult neile, kes tundi segavad. Miks ma pean neid tegema, mina ju ei seganud!?”
Ilmselt on eespool kinni püütud vaid vähesed pinged, mida üks laps koolis ja kambas suheldes iga päev tajub.
Siin tulevadki appi head sotsiaalsed oskused. Need teevad elu toredamaks igas eas inimesel, kuid kooli läinud lapsel on lausa hädavajalik neid harjutada. Paraku ei arene sotsiaalsus igal lapsel samas tempos. On lapsi, kellel see on raskem tulema kui teistel. Põhjus võib olla geneetikas ja ajukeemia iseärasustes.
Soome pereajakirjanikul Mervi Juusolal on seljataga aastatepikkused isiklikud kogemused nn teistsuguste lastega ja sama pikk ajakirjanduslik
uurimistöö laste ning sotsiaalsuse teemal. Tema äsja eestindatud raamat “Tugevaks armastatud lapsed” pakub kõige enam mõtteainet ja tuge neile vanemaile, kelle lapsed ei saa kaaslaste ja iseendaga kõige sujuvamalt hakkama. Mida siis teha annab ja mida mitte, et ei peaks end pidevalt läbikukkunud lapsevanemana tundma?
Rühmaga liitumine
Kollektiiviga liitumine ja seal tegutsemine on paljudele lastele kõige rohkem stressi tekitav olukord üldse. Enamik lapsi tuleb sellega siiski toime, leides endale ühe või mitu head sõpra.
Selles, kui ladusalt kulgeb lapse liitumine rühmaga, on oma osa temperamendil, taustal, huvidel ja hoiakutel. On tähele pandud, et kergem on hakkama saada rühmas, kus on koos sarnaste huvidega lapsed, näiteks muusikatunnis valitseb sageli suurem üksmeel kui matemaatikatunnis ja hobikoolikaaslaste koostöö sujub hõlpsamini kui klassi oma. Paljud uurimused kinnitavad, et sarnased lapsed saavad paremini läbi. Sõpradel on isegi probleemid samalaadsed, näiteks masendunud lapse sõbrad on sageli samuti masendunud.
Nende laste seas, kes hoiavad teistest eemale, võib eraldada kaht rühma. Ühed jälgivad meelsasti teiste tegemisi kõrvalt, naeravad kamba naljade üle ja muutuvad ajapikku julgemaks. Nad võivad mingil hetkel kampa sulanduda, kuid võivad jääda ka kooli lõpuni omaette seisjateks. Need lapsed kas ei tunne sõprade järele vajadust või on nii tundlikud, et tajuvad kõiki kambas valitsevaid sotsiaalseid pingeid ja ennastsäästvalt lihtsalt väldivad neid.
Teine osa eemalehoidjaid ei liitu rühmaga, kuna nad kardavad. Nad võivad tajuda endal liiga suurt sotsiaalset vastutust ja pelgavad ebaõnnestuda, nad võivad teiste laste sõnu ja miimikat liiga kergesti kiusamisena tõlgendada. Neile lastele tuleb kasuks kasvatada endale veidi “paksem nahk”, kuigi see pole lihtne, sest nende sotsiaalsed oskused arenevad oma tempos.
Seevastu elav ja aktiivne laps tormab, pea ees, uude seltskonda. Kui tal juhtub olema hea huumorimeel ja ta on sõbralik, võib see taktika hästi õnnestuda. Kui laps on lisaks rahutu, narrija või agressiivne, hakkavad kaaslased teda peagi tõrjuma.
Mida võiks proovida?
• Arglikule lapsele sõnasta last hirmutanud olukord positiivsemaks. Suuna ja rahusta, kuid ära sunni teda iga hinna eest teistega seltsima. Noorema lapsega võid uude seltskonda ise kaasa minna või lapsi koju külla kutsuda.
• Elavale ja rahutule lapsele räägi, miks mõni suhtlussituatsioon luhtus ja mida saaks järgmine kord teisiti teha. See pole lihtne – võib juhtuda, et vanem räägib aastaid ja aastaid, enne kui lapse aju suudab nõuanded omaks võtta.
Nõuannete ja reeglite järgimine
Laps, kes reeglite tähtsust mõista ei oska või nende paikapidavust pidevalt proovile paneb, satub koolis keerulisse olukorda. Kui kodus võidakse olla paindlikumad, siis koolis langeb selline laps õpetaja ja klassikaaslaste pahameele alla. Kuid nagu rühma sulanduminegi, pole ka reeglite järgimine kõigile lastele ühtmoodi lihtne. Taas on põhjus ajukeemias.
Reegleid polegi teab kui palju tarvis. Neid võib õpetada lapsele igapäevaelu rütmis, näiteks neli hommiku-, neli päeva- ja neli õhtureeglit. Ehk siis hommikul laps tõuseb, sööb, peseb hambaid ja jõuab õigeks ajaks kooli. Pärast kooli puhkab, teeb koolitükke, peab arvutiajast kinni ja tegeleb harrastustega. Õhtul tuleb koju kokkulepitud ajal, sööb perega koos, peseb ja läheb õigel ajal magama. Pluss üldised reeglid – käitub viisakalt, ei ropenda ja on aus.
Mida võiks proovida?
• Sea paika selged piirid. Ole järjekindel ja kanna ise hoolt, et neid ei ületataks. Kui piirid on lapse jaoks ebamäärased, võib ta hakata manguma ja nii tekivad kergesti tülid – kui kord on järele antud, katsetab laps üha uuesti.
• Harjuta end ütlema iga palvet mitte rohkem kui kaks korda. Seejärel võib öelda näiteks nii: “Ma loen nüüd aeglaselt kolmeni. Kui sa kohe seda ei tee, mida ma olen juba kaks korda palunud, teeme koos. Aga igal juhul peab seda tegema nüüd.”
Tunnete kontrollimine
On märgatud, et hea eneseregulatsiooniga õpilased kohanevad kooliga hõlpsamini. Seega tasub lapsele õpetada, kuidas teadvustada, väljendada ja kontrollida oma tundeid. Laps peaks igapäevaelu käigus tasapisi õppima, et igas kohas ei saa tunnetele voli anda. Avalikus kohas ei vannuta ega karjuta, vaid oma viha talitsetakse seni, kui jõutakse turvalisse kohta, kus tunded valla päästa. Viha saab väljendada sõnadega, näiteks: “Ma olen praegu väga pahane!”
Ka tunnete kontrolliks annab aju inimestele erinevad eeldused. Mõni laps lihtsalt on impulsiivne ja “plahvatab” kergesti. Vanemate hoolitsus ja eeskuju mõjutavad impulsiivset last väga suurel määral, kuigi vanemale endale võib tunduda, et edusamme tunnete valitsemisel pole sugugi näha. Mõnel lapsel lihtsalt kasvab sisemine vägi tasapisi.
Mida võiks proovida?
• Katsu impulsiivsele lapsele anda juhtnööre, kuidas äreva olukorra teket ennetada. Näiteks: “Palu täiskasvanult luba, enne kui avad kommikoti!”
• Kui tundeplahvatus on juba toimunud ja osalised rahunenud, analüüsi juhtunut koos lapsega.
• Sõlmi kokkuleppeid. Kui laps peab lepingust kinni, saab ta teatud aja möödudes preemia. Algul võivad preemiad olla konkreetsed, hiljem muutuda sümboolseteks, kuna lapse sisemine õnnestumistunne hakkab toimima. Lepi kokku, millist oskust laps hakkab harjutama, ja jaga väikesi preemiaid terve päeva jooksul, iga väikese õnnestumise eest.
• Õpeta lapsele mõni võte, mis aitab rahuneda, kui ta on pahane või solvunud. Ühele sobib jalutuskäik, teist rahustab hüppamine. Õpeta, et kümme aeglast hingetõmmet teevad samuti imet.
• Väljenda ise oma tundeid selgelt ja nii, et need teistele haiget ei tee. Proovi tundeid sõnastades olla täpne: “Ma olen solvunud/heitunud/pettunud/nördinud, sest...” Arutage koos, mida tundeid väljendavad sõnad tema ja sinu meelest tähendavad.
Popid, tõrjutud ja keskmikud
Kes võib saada seltskonnas populaarseks, kes jääb tähelepanuta ja kes satuvad vastuolulisse seisu?
Populaarsed lapsed on loomult väljapoole suunatud ja sotsiaalselt osavad. Nad omandavad kiiresti rühma reeglid, oskavad oma eesmärke saavutada ja häid suhteid hoida.
Tõrjutuks võib saada kas agressiivne või omaette hoidev laps. Mõlema ühisjooneks on, et nad ei suuda sotsiaalseid olukordi alati õigesti tõlgendada. Arglikud lapsed võivad tajuda teisi ohuna ja hoiavad seetõttu kõrvale, agressiivsed lapsed jälle satuvad kergesti konflikti ega oska tülisid lahendada ning võivad seetõttu eemale tõmbuda. Algklassides on lapse agressiivsus selgelt seotud tõrjutuks jäämisega – kes lööb ja on kuri, ei sobi mängu. Paraku võib suuremates klassides agressiivne käitumine teha lapsest ka hoopis kamba liidri.
Keskmiste rühma kuulub suurem osa lapsi. Nad pole sotsiaalselt kõige osavamad, kuid saavad suhetega hakkama ja oskavad leida vähemalt paar sõpra. Tähelepanuta jäetud on lapsed, kes kas hoiavad omaette või ei kohane kooli reeglitega hästi. Nendega pole kõige kergem kontakti saada, nad ei alusta ise suhtlust, kuid sageli on neil vähemalt üks hea sõber.
Vastuolulises seisus lastel on oma toetajad ja oma vaenlased. Need lapsed äratavad kaaslastes eri arvamusi, nende käitumises võib olla nii populaarsete kui ka tõrjutute jooni. Vahel on nad keskmisest agressiivsemad, siis jälle väga sõbralikud ja abivalmid. Nii ei oskagi teised võtta selget seisukohta lapse suhtes, kes on kord sõbralik, kord kuri.
