Sõda kivide ja südametega
Jalutasin koeraga staadioni kõrval haljasalal. Koer oli õnnelik, et sai linde taga ajada, ja linnud olid õnnelikud, et said koera narrida. Läheduses olevatel rauast redelitel turnis neli last. Ka neil näis lõbus olevat. Päikeseline ilm teeb juba iseenesest tuju heaks.
Redelitest möödudes märkasin, et lapsed, kolm poissi ja üks tüdruk, loopisid üksteist kividega. Ühegi lapsevanema meelest ei saa see mõistlik tegu olla, niisiis pöördusin põngerjate poole sõbraliku küsimusega:
“Miks te kividega loobite? Nii võite ju üksteisele haiget teha.”
Minu mõtteavaldus jättis rüblikud täiesti külmaks.
“Aga meie tahame ja loobime!” teatas üks poisiklutt.
“Me mängime kivisõda,” võttis teine vaevaks seletada. “Näe, niimoodi!” Väike valgepäine, arvata kuueaastane poisiklutt, lennutas kiire käeliigutusega järjekordse killustikutüki kaaslaste suunas. Need kaitsesid endid kätega ja naersid. Kehitasin õlgu, sest mida ma rohkemat teha sain.
Mõned räägivad õnnetuse järel, et selline oli tema saatus. Tihti tundub siiski, et kannatanu otsis endale õnnetust. Näiteks tikkude ja muu tulevärgiga mängimine, liikluseeskirja rikkumine, tundmatus kohas vette minek, ehitustel ronimine, kas või seesama kividega loopimine. Sa võid last keelata, palju tahad, lausa vägisi eemale kiskuda, kuid ta läheb mõne aja pärast uuesti ja teeb ikka. Inimene, olgu ta suur või väike, õpib tavaliselt kannatuse kaudu. Ainult et siis võib olla juba hilja.
Vaikuse katkestas redelite juurest kostev kisa. Ilmselt oligi kellegi kivi elavale märklauale pihta saanud.
“Sa kuradi siga, miks sa pihta viskasid!”
“Mine persse, mis õigusega sa minuga õiendama tuled!”
“Vot kui võtan telliskivi ja virutan su pea laiaks!”
Istusin sõnatult maha. Tundsin, et olen nende laste suhtes täiesti ükskõikne, isegi vaenulik. Nii väikesed, aga juba jõhkrad ja ropu suuga. Kas selliseid saab armastada?
Lapsukestel sai kivisõjast villand ja nad kolisid üle uuele mängumaale. Otse minu selja taga oli paari-kolme meetri kõrgune vaguni moodi hoone. Loomulikult oli tarvis sinna üles ronida. Valgepäine toppis jooksu pealt mõned kivid põue – kõrgelt on ju hea loopida –, ja tormas huilates vaguni juurde.
“Tehke pätti!” hüüdis ta teistele. See tähendab tuntud võtet, kuidas saab ronimisel üksteist aidata. Tüdruk üritas samal ajal jopesid vaguni katusele visata. Pugisid, mis nad pugisid, aga üles nad siiski ei jõudnud. Vilavate silmadega vaatasid lapsed ringi, mida põnevat järgmisena ette võtta. Alles nüüd märkasid nad minu taksikoera. Kõik tahtsid üksteise võidu koera silitada, ent lärm ajas neljajalgse närvi. Seletasin lastele, et meie koer ei salli üldse karjumist. Ja ennäe imet! Marakratid muutusid paugupealt vaikseteks pailasteks. Mina jälle unustasin oma äsjase vaenulikkuse.
Lapsed osutusid vägagi jutukaks. Tüdruk käis juba neljandas klassis, kaks poissi esimeses ja üks, ennistine kõige suurem riiukukk, oligi kuuene, Silver nimeks.
Juttu ajades kiskusid kaks väiksemat põnni maast rohtu ja sõid. Naljakas oli vaadata, kuidas nad suuri rohutuuste järasid, aga tundsin siiski põhjust vahele segada.
“Mõnda rohtu võib süüa küll,” rääkisin leebelt, “aga mitte linnas. Linnas on rohi must. Autod ajavad tossu välja ja koerad pissivadkakavad.” Lapsukesed kuulasid, kuid mälusid edasi nagu lambad.
“Ma söön plekki ka,” naeris puseriti kasvanud hammastega Silver.
“Ja mina pigi,” lisas Marek. “See on jube hea. Nagu näts, kui suhkrut peale panna.”
“Mina jälle mõtlesin, et pakun teile maiustust, aga teie suud on mustad,” sõnasin kahetsevalt. Nimelt oli mu poeg toonud suure karbi koorejäätist ja kaks lusikat. Otsemaid läks laste hulgas sülitamiseks ja läkastamiseks. Viimnegi rohulible kraabiti hammaste vahelt välja. Tõstsin karbikaanele jäätist. Lusikas käis ettevaatlikult käest kätte, et midagi maha ei kukuks.
“Aitäh!” ütles üks poiss järsku.
“Kas sa rohkem ei tahagi?” imestasin mina.
“Tahan küll, ma lihtsalt ütlesin aitäh juba ära.”
“Ah soo, tubli poiss!”
Kuna lapsed olid nüüd kõik kukupaid, võtsin uuesti üles ka kivisõja teema.
“Aga kui juhtub õnnetus, mis siis? Pigistage üks silm kinni ja proovige, kui paha on niimoodi olla.”
Lapsed proovisid ja noogutasid – oli küll paha.
“Mulle ükskord visati siia suunurka, täitsa katki läks,” tuli ühele marakratile meelde.
“Aga mina sain koolis ühe asjaga päris siia pihta,” näitas teine oma laiu esihambaid.
“Mina sain jälle kuke käest nokkida. Vaata, arm on käe peal!” Lapsed sattusid hoogu ja rääkisid kõik üksteise võidu eneste ja tuttavate inimeste juhtumustest. Ka muudest asjadest.
“Millal te jälle siia tulete?” pärisid lapsed, kui asutasin koju minema. Neil oli järsku kahju lahkuda.
“Ma käin siin iga päev koeraga jalutamas.”
“Aga mis kell te tulete, me tuleme siis ka.” Määrdunud näod pöördusid lootusrikkalt minu poole.
Kahjuks ma ei osanud lastele täpset kellaaega öelda. Aga mul oli hea meel, et olin võitnud nende kriimude, rohu-, pigi- ja teab veel mille söömisest tumedate hammastega, ilmselt mitte kõige eeskujulikemast perekondadest pärit marakrattide südamed.
Lapsed on ikkagi kõik armsad, mõtlesin kodu poole minnes. Ja meie, täiskasvanud, peame neid kaitsma ja õpetama. Aga kuidas teha seda nii, et õpetusest ka kasu kasvaks? See on kunst.
