Vereplekkidest ja sinikatest sai koolitüdruku ohtlik saladus

13aastane Liliaana oli koolis keskmine õpilane. Vaikne ja tagasihoidlik oli ta juba väikesena olnud. Kui Liliaana koolist koju tuli, läks ta tavaliselt oma tuppa („Mul pea valutab, pikutan natuke"). Tütre tuba koristades leidis ema taskurätikuid, millel oli natuke verd. Vahel oli mõni plekk ka voodilinadel või riietel. („Mul tuleb mõnikord ninast verd. Näiteks kui natuke rohkem pingutan või tugevalt aevastan. See pole midagi hullu!"). Aeg ajalt märkas ema Liliaana kätel ja reitel sinikaid. („Mul on nii õrn nahk, et kui ma kehalises palliga pihta saan, siis lähen kohe üle kere siniseks!"). Kooliasjade hulgas olid tüdrukul nõelad ja žiletid. („Kunstitunnis läheb neid vaja, ma ei viitsi neidkogu aeg kotti ja välja tõsta!")

Pole ju mingit põhjust muretseda, kõik on normaalne?

Aga Liliaana SOS ema Mariina teadis, et kõik need mittemidagiütlevad märgid kokku võivad tähendada üht ohtlikku käitumisviisi — enesevigastamist.

Miks laps tahab ennast vigastada?

1. Enesevigastamisega püüab laps tähelepanu oma tegelikelt probleemidelt (valusad tunded) kõrvale juhtida.
2. Pärast enesevigastamist (enda põletamine, haavade paranemise takistamine, õhu või vere juurdepääsu piiramine teatud kehaosadesse, asjade naha alla torkamine, enda peksmine, hammustamine või lõikumine) tunneb laps ennast lühikest aega paremini.
3. Enesevigastamine võib olla lapse jaoks ainus viis toime tulla oma negatiivsete emotsioonidega nagu kurbus, enesevihkamine, tühjustunne, süütunne, viha.
4. Tihti on neil lastel olnud juba väikesena autosadistlikke sümptomeid — pea löömine, juuste rebimine, küünte verele närimine jne.
5. Enesevigastamine on sageli omane hüljatud (loe: tähelepanupuuduses) lastele. Endale valu tehes püüavad nad end ise rahustada, nii muutubki valu ema lohutava süle aseaineks ning laps õpib, et sel moel saab oma hirmu (vähemalt lühikeseks ajakski) kontrolli alla ja kordab seda uuesti ning uuesti.

Mida ma teen, kui avastan, et mu laps ennast vigastab?

• Säilita rahu, ära mine närvi. Mitte mingil juhul ei tohi last süüdistama hakata ega oma viha lapse peale välja valada.
• Püüa lapsega rahulikult rääkida — kui ta ei taha kaasa rääkida, räägi ise: kirjelda märke, mis on sind murelikuks teinud ning anna talle mõista, et varjamisest pole enam kasu — sa tead juba nagunii.
• Kui laps on nõus rääkima — kuula teda hoolega, ära sega vahele ning ära püüa teda õpetada ning tema kallal näägutada, et selline teguviis pole mõistlik — noor teab seda isegi.
• Last vägisi rääkima sundida ei tohi — anna aega ja näita talle, et sa usaldad teda.
• Aita lapsel mõista, millised olukorrad temas enesevigastamise soovi tekitavad, see aitab tal olukorda paremini kontrollida.
• Räägi oma kogemustest — millised olukorrad sinus pingeid tekitavad ja kuidas sina nende pingetega toime tuled.
• Loo lapse jaoks turvaline keskkond ja aita tal seada oma elus uusi eesmärke, leides koos lapsega ülesse tema tugevad küljed — see aitab lõhkuda juba väljakujunenud (halbu) käitumismustreid.
• Mõne lapse puhul on abi pidevast kordamisest ja uuesti ning uuesti samal teemal rääkimisest.

Kuidas saab laps oma pingeid maandada vähem äärmuslikumal moel:

1. Soovita lapsel hoida jääkuubikut peos, pigistada seda.
2. Rebida paberit.
3. Taguda patja, tekikuhilat või poksikotti.
4. Süüa sidrunit.
5. Joonistada punase värviga oma kätele.
6. Olla kehaliselt aktiivne — joosta, tantsida, mürada lemmikloomaga — need tegevused vallandavad kehas adrenaliini, mis on väga sarnane enesevigastamisest tekkivale keemilisele impulsile.

Miks on oluline lapse ennastvigastavale käitumisele võimalikult kiiresti reageerida?

• Tahtliku enesevigastamisega võib kaasneda mõni muu psühholoogiline häire (depressioon, ärevus, söömishäire), mis aja jooksul aina süveneb.
• Tahtlik enesevigastamine võib lõppeda tagajärgedega, millega noor arvestanud ei ole (näiteks surmaga).
• Oluline on ka aru saada, kas tegemist on enesevigastamise või enesetapukatsega.

SOS emade kogemus ütleb, et enesevigastamine on üks levinumatest laste ja noorte vaimse tervise probleemidest. Sellise käitumisviisi vallandab pea alati halbade tunnete esiletõus. Kui vanemad suudavad koos lapsega tuvastada, millest need halvad tunded tekivad, siis on võimalik püüda neid lõhkuda. Vanemlike hooleta laste puhul tekivad need tunded tavaliselt kellegi lahkumisel, seoses ärevate olukordade või väärkohtlemisega aga mõnikord vallanduvad ka lõhnade, helide ja muu taolisega seoses.

SOS emade ja isade töös on kõige olulisem teadlikkus sellest, milline on konkreetse lapse taust, seejärel püüda mõista lapse olukorda ning aidata toime tulla tema halbade tunnetega. Nii on võimalik lapsel enesevigastamise nõiaringist välja murda.

Kui soovid toetada SOS lastekülade lapsi, saad teha seda SIIN