Sõnavõtud läksidki aina julmemaks ja isiklikumaks. Näiteks kui ühes ajalootunnis rääkis õpetaja meile, kuidas keskajal nõrgemad vastsündinud hukati, karjus üks klassiõde üle klassiruumi: “Kaspar oleks siis kohe oksa tõmmatud!” Klass rõkkas naerust. Õpetaja muheles.

Samalaadseid kilde visati pea igas tunnis. Vahetundides lõbustati end mu löömise ja minu pihta sülitamisega. Õues oli popp mind togida, müts peast tõmmata ja porilompi visata. Või niisama näpuga näidata ning “komplimente” karjuda.

Õpetajad sellele oluliselt tähelepanu ei pööranud. Mõni ilkus ridade vahelt kaasagi. Eriti noored, värskelt kooli tulnud õpetajad. 

Miks ma üldse elus olen?

Jaga
Kommentaarid