Tark ei tõtta (ka kooli mitte)

Mul on üks tuttav, nimetagem teda Jüriks. Kuna jutt on tema ­alaealistest lastest, ei soovi Jüri oma nime paljastada. Niisiis, Jüril on kolm last, poeg ja kaks tütart. Poeg, nimetagem teda Georgiks, jõudis eelmisel suvel kooliikka. Seetõttu kulus ja kuulus viimane lasteaia-aasta usinale kooliette­valmistusele. Kevadel saadeti lapsi lasteaiast pidulikult mitte „ära“, vaid „edasi kooli“. Kingiti ranitsaid, pinaleid, töövihikuid. Ja kõik Georgi rühmakaaslased loomulikult kooli suunas­ jätkasidki.

Jüril oli asjast siiski oma arvamine. Kuigi lasteaiakasvatajate sõnul oli väike Georg igati kooliküps, otsustas Jüri taotleda pojale aastast koolipikendust. Moodsal ajal mõjub selline otsus anakronismina, kuna riiklik edukultuse mantra raiub kui rauda, et mida varem, seda parem. Ka paljude vanemate eesmärk on koolitada lastest justkui eeskujulikke eluvõitluskoeri, kes juba viieaastaselt eliitkooli minnes oskaksid võõrkeeli, viiulit ja raketiteadust.

„Aga seesama laps ei oska rattaga sõita ega suusatada, elementaarne motoorika on null,“ ohkab Jüri. Mehel on asjast oma selge arvamine: „Ei, ei ja veel kord ei. Sa võid ju piitsa ja präänikuga pookida lapsele ükspuha mis oskusi külge, aga millise hinnaga? Idasakslased suutsid kah alaealisi olümpiavõitjaid toota, aga kas need „võitjad“ olid õnnelikud?“

Poiss ei ole tüdruk

Kuna väikest Georgi ootas seitsmeaastaseks saamine ees alles suvel, pidanuks ta minema ühte klassi lastega, kellest mitmed saanuks samal sügisel juba kaheksaseks. Selles vanuses on see aga suur vahe. Õnneks leidub psühholooge, kes niisugust seika mõistavad, mistõttu polnud koolipikenduse taotlemine Jüri ­perele väga keeruline.

Psühholoogid teavad sedagi, et tüdrukud arenevad lapsepõlves poistest kiiremini, vähemalt kooli­küpsuse suunas. Neil on koolimineku ajal ka võrdse vanuse korral kuni pooleteiseaastane vaimse küpsuse edumaa. Pedagoogid on meil valdavalt naised, östrogeen paksem kui vesi ja kooliõhustik seetõttu paratamatult tüdrukutele kohandatud.

Nii satub suvel seitsmeseks saav poiss koolis veidrasse olu­korda, kus hoolimata sellest, kui tubli ta ka poleks, on aprioorselt pool klassi, st tütarlapsed, temast ­tublim, hoolsam, kuku­nunnum ja kiiduväärsem. See toob kaasa ­eba­normaalse surve poistele, kelle närvi­kava selles vanuses pole reglementeeriva puurielu jaoks veel küps.

Poiss vajab endiselt rohkem vabadust, et arendada välja tugevam iseseisvuse vundament, mille najal sirguda väärikaks meheks, mitte mömmiks. Jüri pole ainus, kelle arvates asjad maailmas hakkasid hukka minema siis, kui poisse ja tüdrukuid ühevanuselt ja koos ­kohustuslikult kooli hakati panema. ­Selline mehaaniline tasalülitamine on inim­evolutsioonile võõras.

Ja tagajärg läheb iga põlvkonnaga hullemaks, sest peale laste on ühis­konda lisandunud meheks arenemata mömm-isad, mömm-vanaisad... Ja kui ka nemad hakkavad vaba aega mööda saatma telekavahtimise, ­autotuunimise ja Angry Birdsi saatel, ei ­mäleta ­ega kaitse ­põhiväärtusi enam keegi.

Kool pole hariduse sünonüüm

Nagu mainitud, ruineerib selline kooli­kohustus ilmselgelt poisse, istutades neisse alaväärsuse tunnet ning sundides tihti tolatsemisega kompenseerima väljastpoolt peale sunnitud mahajäämust.

„Loomulikult ei väida ma, et minu lapse haridustee peaks algama hiljem, aga kool ja haridus ei ole minu jaoks ka sünonüümid,“ muigab Jüri.

Millega siis oma lisa-aastat sisustatakse? „Esiteks jäi Georgile alles lasteaiakoht, nii et lapse „hoiustamine“ pole probleem. Poiss käib male- ja judotrennis, koduseks lemmikuks on õues möllamine iga ilmaga. Toas toimub kõiksugu sorti meisterdamine. Ja muidugi ristsõnade ­lahendamine ja pidev raamatuveerimine.

Kusjuures veerimismaterjal peab olema piraatidest, rüütlitest või viikingitest, kõik muu jääb magedaks,“ kirjeldab Jüri. „Kui lugesime eesti muinasjutte, olid lemmikud need, kus vanapagan sees, sest siis võis eeldada, et tuleb ka action’it.“

Kas koos või eraldi

Georgist rääkides ei nõua Jüri kuidagimoodi poiss­laste erikohtlemist, vaid on sama mures ka tütarde pärast. „Kujuta ette, sa annad oma tütre kooli, ja tüdruk on juba õige pea nagu pisike täiskasvanu: mõistlik, rahulik, valmis omandama teadmisi ja mida iganes. Aga seda ta teha ei saa, sest pool klassitäit on tema suhtes n-ö arenguviivisega poisiklutid, kellel on hoopis muud võimed ja soovid. Ja kuna klutid kisuvad õpetajate tähelepanu endale, siis igatahes saab kannatada see kvaliteetaeg, mille tütar saaks muudes oludes pühendada targaks saamisele.

Kui ­ma oleks siiras feminist, võitleks ma nagu emalõvi selle eest, et poisse ja tüdrukuid koolitataks eraldi! Või siis vähemalt olgu tüdrukud koos kaks aastat vanemate poistega.“

Jüril on õigus. Olen ka ise huviga uurinud kevadisi põhikoolide ja gümnaasiumide lõpupilte. Ning ükspuha, kus Eesti kandis need on tehtud, vastu vaatab sealt laias laastus sama tulemus: üks osa on hormoone täis noored naised, teine aga endiselt klutid, kellest pooltel pole veel lihastki luude peal. Ja nad astuvad üheskoos käsikäes ellu?

Sotsialiseerumise müüt

Kui ma aga vihjan levinud klišeele vajalikust ­sot­siali­seerumisest, et „kuidas su poiss ikkagi ­tulevikus hakkama saab ja üldse...“, muutub Jüri peaaegu kurjaks. „Ma ei taha sellest rääkidagi. Kust tuleb selline mõttekramp, et ainult kool aitab ­lapsel eluks ette valmistuda? Sa vaata kooli. Tehakse üks suur maja, pannakse eraldi ruumidesse juhuslike portsudena ühe­ealisi lapsi ja hakatakse neile käske jagama, 9–12 aastat, 5 päeva nädalas.

Mis on sellel kirjeldusel reaalse eluga ühist? Tehakse valmis üks kõige vähem eluga sarnanev asi ja ­nimetatakse selle sees toimuvat­ eluga kohanemiseks! Absurd. ­Muidugi, selles mõttes­ sotsialiseerumine toimib küll, et kool mitte ei kohanda lapsi tulevase ühiskonnaga, vaid kohandab koolistatud laste abil ­tulevast ühiskonda:­ autoriteedi­kuulekaid üht­moodimõtlejaid.

Mõni staažikas koolipapa kind-lasti hakkaks vastu väitma, et ma ei ole asjadest aru saanud, aga mida muud ta väita tohikski?“ Ega minagi oska kinnitada, et minu nelja-­viie­lised klassikaaslased oleksid edasises elus olnud ­kuidagimoodi õnnelikumad inimesed või paremad armastajad või saanuks kas või rikkamaks.

Ja ega vanuseline ebakõla ole kooli ­ainus ­­probleem. Koolis on ju ka vahetund. Ning ­psühho­­­loogid on täheldanud sedagi, et nn ­elavaloomulised lapsed, kes väliselt on julged ­mürakarud ja tormavad rõõmuga kooli, tormavad sinna tihti enne­kõike vahetunni pärast. Et seal siis domineerida ja eakaaslasi sotsialiseerida, nende peal oma võimu kehtestada.

Sellesse võimualasse kuuluvad tihti arvutimängud, telesarja­lelud, moodne ­tümakas ja vahel ka keelatud kraam. „Aga väike laps on nagu käsn, ta imeb sellist „uute sõprade“ uhket pahna endasse kohinal,“ teab Jüri. „Ja see ei ole küll mingi eriline küber-über-areng, millega peab kaasas käima. Selle „arengu“ tulemused on halastamatult näha meie igapäevases elus.“

Nii et enne, kui poiss pole piisavalt immuunne, ta oma poega sellisesse katlasse ei lase. „Ja üle­üldse, mis koduõppel viga on?“ küsib Jüri. „Kui see vähegi võimalik on, oleks koduõpe lapse eripärale kõige sobilikum lahendus.“ See aga on juba omaette teema ja tuleviku­muusika.