Tunne oma lapse temperamenti!

Temperament ilmneb juba varakult ning on püsiv. Sellega saab selgitada, miks üks ja sama ülesanne võib olla ühele lapsele põnev, teisele aga hirmutav.
Soome psühhoterapeut Liisa Keltikangas-Järvinen, kes on kirjutanud raamatu “Temperament ja kooliedu”, selgitab, et temperamendijoonte valesti mõistmine võib mõjutada lapse tulevikku, jättes tema tegelikud võimed varju.

Milline on sinu laps?

Et temperamendijooni oleks lihtsam võrrelda, paigutavad psühholoogid need skaalal üles- või allapoole, võttes aluseks keskmise punktisumma. Nii võib lapse tundlikkus, aktiivsus, kohanevus, järjekindlus, häiritavus, rütmilisus jne olla keskmisest kõrgem või madalam. See ei ütle küll, kas lapsel on midagi liiga vähe või ülearu, ent annab võrdlusmomendi keskmisega.

Kooliedust rääkides tuleb kindlasti toonitada, et üks ja sama temperamendijoon võib olla ühtaegu nii kasulik kui kahjulik. Kõik sõltub ootustest, mistõttu laste temperamenti ei saa liigitada heaks või halvaks.

Toome siin mõned temperamendijooned, mis kooliedu mõjutavad.

Sensitiivsus

Kõrge sensitiivsusega laps märkab paljusid pisiasju ühekorraga, näiteks piimapaki kujunduse muutust, piima temperatuuri, aknast tulevaid signaale ja telekahelisid. Talle ei meeldi üllatused ning tal on raske ühele tegevusele keskenduda. Klassis võiks ta istuda aknast eemal. Impulsirikkas keskkonnas on tal niigi raske tähelepanu õppimisel hoida ja muidu võib koolitöö kannatada.

Lärmakas vahetunnis võib ta üle erutuda ning käed kõrvadele suruda, nagu teeks lärm haiget. Tal on ka teistest raskem seltskonda sulanduda. Terav märkus õpetajalt või sõpradelt, ja ta võib pikaks ajaks kapselduda.

Madala sensitiivsusega last ei häiri pisidetailid. Ta võtab rohkem riske. Kaaslaste kriitilised märkused lähevad tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta vantsib teistega kaasa, isegi kui teda tõrjutakse. Teatud juhtudel võib vähene tundlikkus last koolis isegi aidata, kuna teda ümbritsev ei häiri. Samas ei märka ta, et segab teisi. Napp tundlikkus võib pärssida ka õpetaja juhiste mõistmist. Laps ei märka ülesande detaile ning oma vigu ei leia ta samuti üles.

Aktiivsus

Kõrge aktiivsusega laps iseseisvub ja eemaldub vanematest rutem. Teda kirjeldatakse sageli jõu ja kiiruse kaudu: kui kiiresti ta sööb, liigub, räägib. Õpetajal ja vanemal on sellist last tihti raske rahustada. Arukas oleks, kui õpetajad ja ka emad-isad ei sunniks teda harjutama paigal istumist, vaid laseksid tal aeg-ajalt oma energiat positiivselt välja elada. Näiteks võiks õpetaja lasta üliaktiivsel lapsel tunnis vihikud kokku koguda või tahvlit puhastada. Seejärel saab laps oma pinki minna, olles jälle veidi rahulikum.

Tunnis tema jalg tatsub ja pliiats kopsib. Iga ülesande lahendab ta tormates, selle asemel et vaikselt kaasa mõelda. Tal pole mahti juhendeid lugeda ega vigu kontrollida. Tal on tavaliselt halb ja ebaselge käekiri. Enamasti ei oska ta joonistada, mis ei tähenda, et ta poleks kunstis andekas.

Madala aktiivsusega lapsel läheb aega, enne kui ta saab hommikul riided selga või söödud. Ka uinumine käib tal raskustega. Temaga riieldakse tihti hommikust saati. Teda ei huvita motoorseid oskusi nõudvad spordialad, samas treenib ta meelsasti peenmotoorikat ning on tihti selles vallas väga tubli. Vähene aktiivsus ei tähenda, et tal ei jagu tarmukust ja energiat, ta on lihtsalt aeglane. Paraku võib ka aeglane töörütm õpetaja silmis olla negatiivne.

Kohanevus

Kõrge kohanevusega lapsel on lihtne kõike uut omaks võtta. Ta ei vaja täpseid plaane ega ajagraafikuid. Tal on kerge oma kavatsusi muuta, kui kogu päevaplaan järsku muutub. Kuna heale kohanejale sobib kõik, siis tema arvamust tavaliselt koolis ei küsita. Ta tuleb nagunii kõigega kaasa. Ometi tuleks ka teda tähele panna, sest teiste, nõudlikumate laste seisu­kohaga ju arvestatakse. Vastasel korral võib ta jääda teiste varju ning ta tallatakse piltlikult öeldes jalge alla. Hea kohaneja võib ka tugevamate klassikaaslaste manipuleerimise ohvriks sattuda.

Madala kohanevusega laps võib vajada muutustega kaasaminekuks aega. Näiteks võib ootamatu lõunasöögikutse lapse tuju rikkuda, kui ta peab sellepärast mängu katkestama. Talle meeldib rutiin. Kui algul protestib ta õuemineku vastu, siis pärast nõuab ta raevukalt sinna jäämist. Sellist last tuleb nii kodus kui koolis aegsasti hoiatama hakata: varsti läheme sööma, õue jne. Ja kahe erineva õppeaine vahel vajab ta kindlasti vahetundi, et ühelt teisele häälestuda. Paraku võib täiskasvanu kehva kohanevusega lapse käitumist pidada jonniks ning hakata seda usinalt maha suruma. Nii võib kodus või koolis valitseda täiskasvanu ja lapse vahel pidev konflikt.

Ootused avaldavad mõju

Eelnev loetelu ilmselt veenis teid, et lapsed võivad olla väga isesugused. “Iga laps on eriline,” kinnitab ka Irja Loorand, Rocca al Mare kooli esimese klassi õpetaja. “Suuri erinevusi ilmneb juba algklassi­poistel. Leidub neid, kes vajavad käitumise ja õppimise osas toetust. Ka ühe pere lapsed võivad temperamendilt ja õpi­oskustelt erineda.”

Keltikangas, kes on temperamendi ja kooliedu seoseid aastaid uurinud, kirjutab oma raamatus: “Temperament mõjutab inimese elus kõike, aga kuskil mujal ei riku ta ära nii paljut kui koolis.” Seda ka seetõttu, et lapse temperamenti on võimalik valesti hinnata. Näiteks võivad õpetajad tõlgendada laste käitumist vastavalt sellele, kuidas see kooli sobib. Aeglust peetakse laiskuseks, ettevaatlikkust motivatsioonipuuduseks, vähest kohanemisvõimet koolisobimatuseks, aktiivsust allumatuseks.

Õpetajal võib kinnistuda ootus, kuidas laps peaks tegutsema – keskendunult, oma kohal istudes.

On vahe selleski, kas laps on hea õppur või hea õpetatav. “Õpilase temperament mõjutab õpetaja suhtumist lapsesse,” möönab Keltikangas-Järvinen. “Hea õppur õpib kiiresti, aga mitte tingimata sel moel, nagu õpetaja ootab. Hea õpetatav aga toimib täpselt nii, nagu õpetaja soovib. Õpetaja reageerib muljele, mille laps jätab, mitte tegelikele võimetele.” Seega on laste temperamendierinevuste ja eripärade mõistmine tähtis tööriist iga õpetaja tööriistakastis.
Säilitagem lapse eneseusk

“Tegelikult mahuvad vaid vähesed ideaalse lapse mudelisse,” on Keltikangas-Järvi­nen kogenud. Paraku võib lapsele, kelle temperament ei võimalda tal olla “ideaalne laps”, kool tähendada vaid juhendite, korralduste ja piirangute jada. Ehk siis üldse mitte toredat kohta.
Praegu on siiski valdav seisukoht, et esimeses klassis ei ole niivõrd tähtsad ained, kuivõrd see, kas laps usub, et ta suudab õppida ja on hea õppur.
Ehk võikski siinkohal otsad kokku tõmmata: küllap aitab oma lapse temperamendi mõistmine ka meil, vanematel, olla oma järeltulijaga toetavam ning rahulikum. Toetav ning rahulik kodu ongi ju teadupärast edu pant.

Soovitusi lapsevanematele

● Arvestage harrastuste valikul lapse temperamendiga.
● Temperamenti arvestades andke lapsele ka vabadust ja vastutust. Üliaktiivsetel lastel ei arene enesekontroll välja nii kiirelt kui teistel, mistõttu nad vajavad kauem piire ja kasvatust.
● Kui teil on nn jonniv laps, siis enne jonni “väljajuurimist” peatuge ja mõelge: äkki on ta raskesti kohanev ja vajab ühelt tegevuselt teisele lülitumiseks aega?
● Kodu ja kooli vahel peab olema tihe koostöö. Teavitage lapse temperamendi­omadustest ka õpetajat.
● Kui laps pole järjekindel, ei aita isa järje­kindlast nõudmisest, et hakaku ta õppima. Kasutusele tuleb võtta metoodikaid õppimise lihtsustamiseks, näiteks rutiinne õppimisaeg kella järgi jne.
● Aktiivne laps vajab pärast kooli rahmeldamisaega. Ärge suruge teda kohe uuesti laua taha.
● Aeglaselt kohaneva lapse puhul varuge aega. Talle ei sobi sõna kohe.
● Vajadusel tehke kergesti häiritava lapse jaoks tööde nimekiri. Ja televiisor kinni!

Keeruline loom see iseloom

Temperamendi tähtsus säilib läbi elu, kuid väheneb vanuse ja kogemuse lisandudes. Mis tähendab: kuigi temperament ei õigusta lapse agressiivset või vaenulikku käitumist, võib see mingil määral seda seletada. Enamiku teoreetikute arvates moodustab temperamendist 20–40% pärilikkus, ülejäänu on keskkonna ning neuroloogiliste ja füsioloogiliste protsesside tulem.

Eri ajastutel on ühiskonnal olnud temperamendile erinevad nõudmised. Praegu on uudishimulikel ja seiklus­janustel tihti raske positiivset tagasi­sidet saada, ent vanadel aegadel võisid sellised isiksused minna maailma­rännule ja avastada uue mandri.

Üks ja seesama temperamendiomadus võib põhjustada ka erinevat tagasi­sidet. Järjekindla visadusega ülesannet lahendav laps saab enamasti kiita, kuid hoidku taevas, kui ta paari tunni pärast sama visalt uut lelu nõudma hakkab. No kas pole keeruline loom see iseloom?!

Allikas: Liisa Keltikangas-Järvineni
“Temperament ja kooliedu”