“Üksinda kodus" Eesti moodi

Mellistes elava Marika Raua (39) peres kasvab kaks tütart: Martina (10) ja Kristiana (3). “Me pole lapsi vanavanemate juurde palju hoiule andnud. Meheema on juba eakas, teine vanaema töötab. Oleme püüdnud ise hakkama saada. Oleme mehega emb-kumb kodus olnud, või nüüd, kui tütred juba suuremad, neid ka lühemaks ajaks üksi koju jätnud.”

Tartlasel Ines Viljumsonil (44) on kolm last, kellest kaks vanemat – Elyse (19) ja Sandra (23) – on juba oma elu peal. Kodus on pesamuna Egert (14). “Kõige tihedamini jätsimegi väiksena üksi poega. Kui tüdrukud olid väiksed, oli võimalik neid vanaema või vanavanaema juurde viia.”

Üksi koju – kui vanalt?

Lastekaitse Liidu spetsialist Malle Hallimäe nendib, et Eesti seadused ei ütle, kui vana lapse võib üksi koju jätta. Perekonnaseadus sätestab vaid vanema kohustuse tagada lapsele kohane järelevalve. “Kuna seadusandja pole täpsemaid nõudeid kehtestanud, eeldatakse, et iga vanem mõistab lapse vajadusi ning tagab lapse turvalisuse ja toetuse vastavalt ta eale ning võimetele/oskustele.”

Üksi kodusolek on lapsele suur vastutus. Iseseisvust tuleb treenida tasapisi. Nii vanemal kui ka lapsel on vaja kindlustunnet, et üksiolek lõpeb varsti. Ema peab teadma, et kodus on kõik kontrolli all; laps tundma, et isegi kui ema pole silmapiiril, naaseb ta kohe-kohe.

Marika jättis vanema tütre Martina esimesi kordi üksi enne kooli seitsmeselt. Kõige pikemalt paariks tunniks, kui ise poodi läks. “Siis arutasime läbi, millega laps oma aega täidab, ja näitasin, kuidas mulle helistada,” räägib naine.

Hiljem on ta jätnud mõnel korral tütreid ka kahekesi. Pisem, Kristiana, on siis olnud suurema vastutusel. “Esimest korda jätsin nad omapäi mullu suvel, kui vanem laps oli üheksane ning noorem kahe ja poolene. Olin SOS-seisus, pidin olema tööl ja pisemale polnud kedagi hoidjaks leida,” meenutab Marika. “Algul jäid nad paaril korral üksi 3–4 tunniks, hiljem 6–7 tunniks. Vanem laps sai hästi hakkama, soojendas toitu ja pani Kristiana lõunauinakule. Kogu aeg hoidsime telefoni teel sidet. Ka olid naabrid teadlikud, et lapsed on üksi.”

Inese lapsed said pisikeste sutsakatena üksiolekut proovida nelja-aastasest saati. “Näiteks jätsin nad tuppa, kui läksin aeda lilli istutama. Hiljem siis, kui lippasin kodupoodi. Kõige kauem olid lapsed enne kooli üksi paar tundi. Siis tegin telefonikõnesid koju, veendumaks, et kõik on korras.”

Kas üksiolek on vahva?

Mõlemad emad on kandnud hoolt, et üksijäetud lastel oleks turvaline ja jaguks tegevust. Ines: “1990ndate keskel selliseid “lapsehoidjaid” nagu arvuti ja nutitelefon polnud, nii pakkus neile seltsi lastelaulude või muinasjuttude plaat, loomasaade või lemmikmultikas. Mitte kordagi ei leidnud ma naastes õnnetuid lapsi, pigem imestust täis pilgud, et nii ruttu tagasi tulin. Mänguasjad, oma tuba ja n-ö kodused taustahelid moodustasid neile turvalise keskkonna.”

Marika kiidab mobiiltelefoni kui asendamatut abimeest ning toetajat. “Kui Martina ja Kristiana olid üksi kodus, palus näiteks väiksem, Kristiana, suuremal õel mulle helista­da ning uurida, kaugel ma olen ja mida poest toon. See mõjus rahustavalt.”

Tagantjärele tunnistab Marika, et üht asja ta siiski ei kordaks: algklassilast mudilast hoidma jätta pole hea. “Üldjuhul olid nad tublid ja iseseisvad. Ent minu tähelepanek on, et kuigi vanem laps sai ilusti hakkama ja vahel kutsus ka sõbranna külla, et põnni hoidmise kohustust jagada, on see siiski pingeallikas. Tegelikult ei peaks suuremale lapsele sellist koormat panema. Martina oli küll nõus õde vaatama, kuid küsis pidevalt, kui kaua ta seda tegema peab. Tundub, et stressis olid nii suur kui ka väike.”

Seega ei vasta tõele, et iga üksi kodus olev laps alati olukorda naudib nagu filmikangelane Kevin. Üksi kodusolek võib lapsele tähendada vahvat seiklust, aga ka hirmutavat üleelamist.

Järelevalve on tähtis

Malle Hallimäe ütleb, et lapsi ei tohiks enne kooli pikemalt üksi jätta. “Lapsed on uudishimulikud ning võivad paha­aimamatult sattuda ohtlikesse olukordadesse. Eestis on laste vigastus- ja mürgistusjuhtumite arv ligi neli korda suurem kui Soomes ja Rootsis. Enamik juhtumitest leiab aset siis, kui laps on järelevalveta.”

Ta soovitab enne lapse kooli­iga läbi mõelda kõik variandid, kelle hoolde laps jätta. “Kas on võimalik jagada järelevalvet teise vanemaga, kasutada lähedaste või lapsehoidjate abi.” Kui tekib siiski ootamatu olukord ja koolieelik peab lühikeseks ajaks üksi jääma, on Hallimäe sõnul tähtis eemaldada käeulatusest kõik ohtlikud asjad ning õpetada lapsele, kuidas vanemaga ühendust saada.

“Turvalist keskkonda ja tuge vajavad kõik lapsed sõltumata vanusest, kuid väikelapseeas on eriti oluline täiskasvanu füüsiline kohalolek. See annab lapsele emotsionaalse turvatunde,” sõnab Hallimäe. “Lapse harjutamine üksiolekuga peaks algama koolieas ja järk-järgult.”

Kui laps jääb üksi koju

• Kontrolli, et kõik ohuolukorrad oleksid välistatud: tikud peidus, aknad suletud, gaasipliidil gaasikraan kinni, ravimid ja kodukeemia lukustatud kapis jne. Kui laps peab toitu soojendama, võiks seda võimalusel teha mikrolaineahjus, kui olete selle kasutamist eelnevalt harjutanud.
• Kontrolli, kas laps oskab helistada ning teiega vajadusel ühendust võtta.
• Lepi kokku mõne lähedase või naabriga, et vajadusel lähevad nad lapsele appi.
• Õpeta lapsele elementaarseid ohutusnõudeid: et võõrastele ust ei ava, tulekahju korral tuleb helistada numbril 112 ning kindlasti ei tohi siis voodi alla või kappi peitu pugeda, vaid tuleb majast või korterist välja joosta ning abi kutsuda. Laps peab teadma, kuidas kriisihetkel käituda.
• Aruta lapsega läbi päevakava ja tegevused. Säti valmis multifilmid, mida ta võiks vaadata, ja raamatud, mida sirvida. Luba lapsele ka sõber külla, kui ta soovib.
• Kui laps pole varem üksi kodus olnud, ei tohiks teda pikaks ajaks omapäi jätta. Ka üksiolemist tuleb treenida. Samuti ole valmis lapse kurbushetkedeks. Toeta ja julgusta teda ning luba endale helistada mis tahes ajal, kui laps tunneb selleks vajadust.

Iga laps küpseb erinevalt

Ave Orgulas, Tallinna Perekeskuse ja MTÜ Bullerbi lastepsühholoog

Õiget vanust, millal last võib üksinda koju jätta, ei ole. See sõltub konkreetsest lapsest. Esimesed harjutused sel alal peaksid olema lühikesed ja neid tuleks teha ajal, mil väljas on valge.
Soovitav on saada lapselt endalt nõusolek üksiolekuks. Ja veenduda, et lapsel on vajalikud oskused ning teadmised, et olukorraga toime tulla. Sel juhul annab üksiolek võimaluse tõsta lapse enesekindlust ja vastutusvõimet. Kui aga laps ise üksiolekuga mingil tingimusel ei nõustu, tuleb leida viis, mis võimaldaks lapsel olla koos mõne täiskasvanuga seni, kui vanemad taas vabanevad.

Tähelepanelikum tasub olla ühtaegu siis, kui laps ise palub, et ta üksi koju jäetaks, ja siis, kui ta üksijäämist väga pelgab. Sõbralik vestlus lapsega võib teid viia lähemale lapse unistustele ja hirmudele. Lapse üksinda koju jätmine ei peaks olema eesmärk omaette, et ergutada teda iseseisvuma.