Uute koolide aeg on käes

Iäev>gal hommikul heliseb Tallinna kesklinnas Pille Slabina (35) laual telefon. Pille on julgete punupatsidega nutikas naine, aga mitte sellepärast ei helista talle Tallinna koolide õpetajad. Põhjuseks on Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskus, kus Pille töötab. “Õpetajad murravad pead, kuidas õpet lõbusamaks ja tänapäevasemaks muuta, ning otsivad meilt koostöövõimalusi,” selgitab ta.

Paraku ei saa keskus koole veel kuigi palju aidata. See avati septembris ja kuigi olemas on moodsad ideeklassid, kus tulevased õpetajad õppima hakkavad, on õppe sisuline uuendamine alles pooleli.

Samasugune seis laieneb kogu haridussüsteemile: seda pidevalt reformitakse, kuid isegi algselt sisulised ideed moonduvad praktikas vaid vormilisteks. Liiga palju on koole, millel puudub laste ja vanemate usaldus, kinnitavad Tallinna koolidirektorid oma selle aasta õpetajate päeva avalduses.

Vanemad valivad tegudega

Inglise haridusuuendaja ja humoorikas kõne­mees Sir Ken Robinson ütleb, et tänapäeval ei kehti enam mantra “Õpi kõvasti, siis saad ülikooli ja hea töökoha”. Lapse isiksuse arengu soodustamine, õpetaja rolli ümbermõtestamine ja vabadus õppida loovalt on tema järgi 21. sajandi hariduse märksõnad.

Robinsoni kaasmaalane, kasvatusteadlane Roy Leighton on veendunud, et paarikümne aasta pärast praegusele koolile tagasi vaadates ei suuda me taibata, kuidas me ometi lasime haridussüsteemil oma lapsi kohelda nagu masinaid.

Taani pereterapeut Jesper Juul imestab, miks lapsevanemad, keda ei rahulda arhailise kooli nõudmised ja tehasekultuur, ei ole veel korraldanud ülestõusu.

Lapsevanemad avaldavad meelt tegudega. Sel aastal avati Eestis rekordiliselt üheksa uut erakooli. Sellest hoolimata ei mahtunud kõik tahtjad meie nüüdseks 46 privaatõppeasutusse, sest liiga paljud pered jooksid nende väikestele klassidele tormi.

Ka tartlanna Lagle Aim (39) vaatas riigikoolist mööda ja pani oma tütre Tartu Waldorfi gümnaasiumi. “Tuttavad imestavad: miks see kool, kas laps seal lolliks ei jää,” räägib naine. “Aga tavakooli kogemus on mul juba käes. Pealegi näen lastekaitsetöötajana iga päev koolide probleeme: suured klassid, õpetajad ei saa distsiplineerimisega hakkama, süüdistatakse peresid ja otsitakse võimalust tülikad lapsed kaelast ära saata.”

Rohkem elulisust!

Ka kahe lapse ema Kairit Lillepärg (34) ei kujuta oma lapsi ette suures piirkonnakoolis. “Olen väga rahul Tartu Katoliku kooliga, kus mu vanem tütar õpib ja mille eelkoolis käib noorem,” tunnustab Kairit.

Aga õppemahu ja metoodika suhtes on naine kriitiline. “Kui mu 7. klassis käiv tütar ei taha enam perega nädalalõputi kaasa sõita, kuna peab esmaspäevaks õppima, siis näitab see, et midagi on koolisüsteemis valesti. Kuulun nende emade hulka, kes keelitavad last vähem õppima – kõik ei pea olema viied. Oluliseks pean hoopis mitme­kesist huvitegevust, reisimist, lugemist, kontsertidel ja teatris käimist. Selleks peab koolitöö kõrvalt aega jääma!”

Väiksem õppemaht, sisulisem õppimine, pisemad klassid ja kodutööde puudumine on jooned, mis Kairiti ja Lagle meelest peavad iseloomustama 21. sajandi kooli. “Ja rohkem seotust eluga,” lisab Kairit, “praegu koolis jagatav on liiga ühetüübiline. Tundides võiksid rääkimas käia kirjanikud, ärijuhid, arstid.”

Õnneliku Õppimise Saatkond

Intuitiivõppe metoodik Hedvig Evert (31) unistab suuremalt. Hedvig teadis juba koolis, et temast saab õpetaja. Õppinud prantsuse filoloogiks ja töötanud õpetajana Inglise kolledžis, läks ta uuesti õppima, nüüd organisatsioonikäitumist ja meeskondade juhtimist. Seejärel sai aeg küpseks, et õpetajatöölt lahkuda.

Hedvigi ja tema mõttekaaslase Ott Ojametsa loodud ettevõte, millega noored haridusellu värskeid tuuli toovad, kannab kõnekat nime: Õnneliku Õppimise Saatkond. Tänaseks on saatkond haridusinnovatsiooni keskuse koostööpartner, välja töötanud uudse keeleõppemetoodika ja selle materjalid. Hedvig tegutseb koolitajana ning kirjutab raamatut õnnelikkuse tähtsusest inimarengus.

“Minu kooliaeg oli nagu kehaväline kogemus, tehtaval puudus mõte,” mäletab Hedvig. “Õpetajana töötades tundsin, kuidas hakkan kohanema jäiga süsteemiga, kuigi meie kool iseenesest oli väga tore. Niivõrd hierarhilist süsteemi on raske muuta seestpoolt.”

Hedvig teab, et koolid otsivad uut, kasutades rohkem tehnoloogiat, minnes hindamise asemel üle hinnangute andmisele ja lõimides aineid, kuid peab neid pelgalt kosmeetilisteks pisiparandusteks. “Vormilised muutused ei puuduta hariduse tuuma – inimest,” arutleb ta. “See on sama, kui oled küpsetanud koogi ja muudkui paned sinna vahukoort peale, et oleks parem. Aga kui põhi on küpsemata, ei muutu kook sellest maitsvamaks.”

Hedvigi idee on alustada hariduse muutmist pilootkoolis, mis pakuks õpet nii, nagu seda tema ja ta mõttekaaslaste meelest võiks teha. “Ma ei taha lõhkuda seda, mis praegu on. Ma tahan teha vana kõrvale uue, et oleks näha, et õppida võib ka teisiti.”

Kebabiputka ja matemaatika

Mis see siis on, millest Hedvig räägib? Lapse­keskne lähenemine, mitte tulemus-, vaid olemuspõhine õpe, õpetaja rolli muutumine loengupidajast lapse kõrval seisvaks mentoriks, reaalne koostöö lapse, õpetaja ja vanemate vahel – need on mõned märk­sõnad tema unistuste koolist.

Hedvig on osalenud mitme huvirühma haridusaruteludes, näiteks koos kogukonna Homne Kool esindajatega. “Kui nende soov on aidata olemasolevat kooli, siis meie tahame luua täiesti uut tüüpi kooli,” rõhutab Hedvig Õnneliku Õppimise Saatkonna eripära.

“Kuna muutuste tuum on inimene, siis uued lahendused ei toimi, kui õpetajad ei muutu,” tõdeb Hedvig. “Saatkond pakub koostöös psühholoog Helena Väljastega juba sel sügisel teistmoodi õpetajakoolitust, et õpetajad oskaksid olla inspiratsiooniallikaks ja läheneda lapsele kui tervikule.”
Sel kevadel, kui Hedvig esines Rosma Johannese kooli hariduskonverentsil, sai ta kokku Võrumaal asuva Sänna kultuurimõisa pererahva Hendrik ja Kadi Noorega. Ideed haakusid ja kuigi sännakate plaanitud Leiutajate Külakool sel aastal koolitusluba ei saanud, alustati koos teekonda koduõppel olevate laste huviringide korraldamiseks.

Tulevane kool, mida nad nüüd loovad, võtab igast pedagoogikast häid elemente, seob need reaalse eluga ja lähtub laste initsiatiivist. “Kui laps ütleb, et tema unistuseks on teha külla kebabikiosk, ei ütle täiskasvanud: jajah, huvitav mõte, aga õpime nüüd matemaatikat. Selle asemel suunavad suured lapsi arutlema, mida on selleks vaja, kust materjale saada ja kui suur on eelarve,” toob Hedvig näite.

Tiigri äratamine

Veel laiema haardega on Tartu Ülikooli emeriitprofessori Marju Lauristini kooliidee, mida ta kaks aastat tagasi Tartu TEDx’il esitles.

“Suurem osa lapsi tuleb kooli, olles uue tehnoloogia kasutusoskuselt õpetajast kaugel ees,” selgitab sotsiaalteadlane. “Võrdlen seda olukorda sellega, et lapsed oskavad lugeda ja kirjutada, aga õpetaja ei oska. Ja õpetaja ütleb, et ainus viis õppida on laulda regilaule. Selle asemel, et edasi arendada lapse oskusi, tegelikult neid pidur­datakse.”

Virtuaalne Eesti Akadeemia, mille professor välja pakkus, ühendaks meie e-riigi võimalused, lahendaks koolis igavlevate või end luuserina tundvate õpilaste mured ja annaks võimaluse õppida eesti keeles neile, kes on välismaale kolinud.

“Jah, lapsevanematel on hirm, et nii jäävad lapsed, kes nagunii on pidevalt ninapidi arvutis, sinna kogu päevaks,” mõistab teadlane. “Ent see risk on maandatud – virtuaalis tehakse seda, mida seal saab teha paremini kui klassis, sellele lisaks toimub reaalne suhtlus õpetajaga.”

Nii võiks laps kuulata hommikul arvutist loenguid, pärastlõunal aga koolis õpetajaga kuuldu üle arutada ja praktilisi töid teha. Eriti magus on see ideearendus antiikmaailma sõpradele, sest nii saaks gümnaasium tagasi tähenduse, mis tal Vana-Kreekas algselt oli – see oleks spordi, hariduse ja vaba aja keskus! Lastel on koolis trennid, muusikatunnid ja põhjalikud diskussioonid.

Ulmest reaalsuseks

Lauristin on Eesti taasiseseisvuse ajal osalenud kahe riikliku haridusstrateegia kokku­panekus. Ellu viinud pole riik neist kumbagi. Ikka on tulnud kas uus minister või sattunud ettepanekud kriitika alla.

“Kooli muutmine on minu jaoks praegu juba natuke kurb ulme,” tunnistab professor. “Ma näen, et Eesti ei ole enam valmis tegema julgeid ühiseid otsuseid nagu 1990ndatel.”

Kui süsteemi ülemisel tasandil võivad muutused veel aastaid põrkuda “ei saa”, “ei tohi” argumentidele, nagu professor tajub, siis rohujuuretasandil saab areng toimuda lihtsamalt. Nii tuleb Eesti erakoolidele lisa. Hedvig on ka Leiutajate kogukonnakooli sünnis sada protsenti kindel. “Sest me ei tee seda kasu pärast,” põhjendab ta. “Kõik, kes me seda kooli teeme – me ise kehastame neid väärtusi, millest räägime.”

2013. aasta uued koolid

Tallinna Kesklinna Põhikool
Direktriss Jaana Roht: Kooli asutamise eelduseks sai asjaolude kokkulangevus: Tallinna Reaalkooli taustaga inimeste huvi laiendada reaalhariduse kättesaadavust ning nende ettevõtlikkuse tulemusel ostetud kinnistu, mille hoones korraldada õppetööd. Meie kooli 1.–3. klassis õpib 78 last. Kooli eri­päraks on reaal- ja loodusainete oman­damine süvendatult.

Tartu Luterlik Peetri Kool
Direktor Tarvo Siilaberg: Meie kool sündis õpetajate initsiatiivil ning on aastatel 1906–1940 Tartus tegutsenud Peetri kooli õigusjärglane. Meie 1. klassis õpib kaheksa last, lasteaias 35. Meil on kristlikust eetikast lähtuv väärtuskasvatus, tihe koostöö peredega, süvendatud usuõpetus, meedia- ja suhtlusõpe.

Tallinna Püha Johannese Kool
Direktriss Liivika Simmul: Johannese kool sündis kodanikualgatuse ja heategevuse korras. Meil õpib 15 tüdrukut ja 18 poissi. Kooli eripäraks on rikkalikum ja nõudlikum õppekava, mida tasakaalustab rahulikum ja rõõmsam keskkond, õpetajate töö iseendaga kui põhimeetod, kristlik inimesekäsitlus.

Pärnu Herbert Hahni Kool
Klassiõpetaja Merje Luuk: Waldorfi kooli loomine oli Pärnus õhus aastaid. Nüüdseks oli tekkinud kriitiline hulk vanemaid, kes soovisid panna lapsi seda pedagoogikat viljelevasse kooli. Meil õpib 15 last. Tahame kasvatada hingeliselt ja vaimselt terveid noori, kes on paindliku ning avatud mõtlemisega.

Tallinna Kaarli Kool
Direktriss Signe Aus: Koolimõtte algatajateks olid vanemad, kelle lapsed käisid meie lasteaias ja kes soovisid luua kristlike väärtustega väikese ning turvalise arengukeskkonna. Meil õpib 20 last. Kooli tunnuseks on ühisvastutus ning tihe koostöö laste, õpetajate ja perede vahel.

Tallinna Euroopa Kool
Direktor Olavi Otepalu: Eesti Vabariigi valitsus võttis seoses IT-Agentuuri toomisega Eestisse kohustuse rajada Tallinnasse Euroopa Kool, mis
võimaldaks siin elavatel välismaalastel õppida
rahvusvahelise õppekava alusel. Meil õpib üle
80 õpilase. Meie eripära on multikultuurne ja mitme­keelne keskkond, õppimine saksa, prantsuse või inglise keeles.

Tallinna Mattiase Põhikool
Juhataja Ave Kalmus: Meie koolil on tugev eri­pära: siin õpivad õpilased individuaalse teenusplaani või õppekava järgi. Individuaalset lähenemist tingivad näiteks õpilase andekus; olukord, kus laps vahetab õppekeelt või kooli; raskused kohanemisega suures klassis jne. Meie klassides on neli õpilast. Õppetöö ei toimu koolihoones, vaid Mustamäe Noorte- ja Sotsiaalkeskuses. Vastu saime tänavu võtta 20 õpilast, kes õpivad 1.–9. klassis.

Tallinna Erakool Garant
Juhataja Julia Lemberg: Soovisime kooli, kus lapsed saaksid õppida väikestes klassides. Meil õpib kahes klassis 12 last. Koolipäev algab kell 9. Pärast tunde jäävad lapsed koolimajja, kus nad teevad kodutöid, käivad huviringides ja teevad sporti. Spordiklubi Garant on kooli lahutamatu osa.

Kohila mõisakool
Juhataja Siilas Kask: Rääkisime Kohila kogukonnas väikse armsa erakooli asutamisest aastaid. Sel sügisel avasime 1. klassi, kus õpib 15 last. Esialgu oleme MTÜ Miikaeli Ühendusele kuuluva Püha Miikaeli Kooli filiaal. Lähtume kristlikest väärtustest. Poisid ja tüdrukud õpivad eraldi klassides. Huvikooli raames pakume inglise keele süvaõpet juba 1. klassist alates.