Et Kärdil on probleeme, märkas tema ema Thea Kasuk (32), kui tütar oli viieaastane. Kärt kirjutas tagurpidi, peegelpildis, ei orienteerunud leheküljel kohamäärustes – mis on all, mis ülal, paremal või vasakul. Samuti ei saanud tüdruk aru ajamõistetest: kas kümme minutit või kolm tundi, Kärt neil vahet ei tee. Kuna Thea on ise õppinud sotsiaaltööd ja sellel alal ka ametis, pani ta tütrele oma peas diagnoosi ära ammu enne, kui seda tegid spetsialistid.

Tüdruk koduõppel

“Hästi lihtsalt öeldes ei teki düslektikute ajus seoseid, mis aitavad orienteeruda häälikutes, ajas ja ruumis,” selgitab Thea tütre eripära.

Muidu on Kärt oma ea kohta pigem laia silmaringiga. Kuidas on see võimalik, kui tüdruk suudab järjest vaid viis lauset lugeda? Kärt vaatab ahne huviga telerist teadussaateid. Eriline lemmik on “Rakett 69”. Subtiitritega saadete puhul on 12aastane õde Johanna “tõlgiks”, kes Kärdile teksti ette loeb. Õnneks on ka pimedatele sisseloetud raamatute valik juba hea. “Harry Potteri sari on nii lahe! “Tont ja mannapuder” oli väga naljakas,” nimetab Kärt lemmikuid. Lisaks on Kärt suur teatrisõber: Pärnu Endlas on tal kõik lavastused vaadatud. “Kõige rohkem meeldis “Boyband”,” mainib tüdruk.

Tüdruk õpib individuaalkava alusel. Seitsmeaastaselt läks ta tavakooli 1. klassi, kuid oli pärast esimest aastat sunnitud koduõppele jääma. Lisaks düsleksiale on tal immuunpuudulikkus, mis ei lase koolis käia.

Nüüd õpetab teda ema ja kaheksa tundi nädalas käib ta koolis, kus teda juhendavad õpetajad. “10aastane, kes ei kirjuta arusaadavalt ega loe eakohaselt, vajab individuaalset lähenemist,” põhjendab ema. Lisaks saab Kärt abi tegevusterapeudilt, logopeedilt ja eripedagoogilt.

Puudus abivahenditest

Arvestades Kärdi düsleksia tõsidust, on tüdruku areng olnud väga hea ja ema on sellesse ka kõvasti panustanud.

“Düslektikute õpetamisel tuleb järgida eripedagoogilisi meetodeid. Nii peab loetav tekst olema suurema kirja ja tekstivahega kui tavalistes raamatutes. Tekst peab olema lühike, et oleks lihtsam seda haarata ja mõista,” räägib Thea.

Eestis pole düsleksiaga inimestele mõeldud abivahendid veel laialt levinud. Seepärast on Thea nende kohta uurinud internetist ja neid ka Inglismaalt tellinud. Osa asju on aga nii lihtsad, et netist leitud idee põhjal saab need ise valmis teha. Näiteks valmistasid Thea ja Kärt papist järjehoidja düslektikutele – pabeririba keskele on lõigatud ava, et lugedes näeks vaid ühte rida korraga.
Välismaalt on Thea tellinud kilesid, millega paberile asetatuna muudavad selle värvi. “Valge ja musta kontrasti kadumine hõlbustab lugemist.”

Praegu on Kärdi peamine abivahend Daisy pleier. “See on nagu plaadimängija, millega saab kuulata pimedatele mõeldud plaate,” selgitab ema. “Ajan asju, et saaks sellega ka õpikuid kuulata.”

Pikisilmi ootavad Thea ja Kärt eestikeelset kõnesüntesaatorit. “Kui see tuleks, siis saaksid düslektikud teha pika hüppe edasi,” õhkab Thea.

Kuidas säilitada hea enesehinnang?

Igapäevaelus tähendab düsleksia Kärdile seda, et ta vajab vahel abi tänavasiltide lugemisel või poes kauba leidmisel. Kärt ei saa iseseisvalt vaadata telekast filme ja saateid, millel on subtiitrid. Ka mängudes, kus on vaja lugeda või kirjutada, jääb ta hätta. Kõige selle juures on düslektikul keeruline säilitada head enesehinnangut. “Inimesed kipuvad arvama, et kui ta küsib lugemisel abi, siis ta on rumal,” nendib ema.

Oli ka üks äärmuslik juhtum, kui Kärt läks poodi hapukoort ostma. Poes olid kõrvuti kaks sama suurt pakki, üks punane, teine lilla. Kuna pakendid olid kirjud, et suutnud Kärt tuvastada, millega tegu. Tüdruk küsis abi ühelt tädilt, kes käratas: nii suur tüdruk, aga lugeda ei oska!
“Kärt peab õppima lihtsalt ja lühidalt teistele selgitama, miks ta palub, et keegi talle ette loeks. Peale vaadates ei saa ju aru, et tema ei näe häälikuid nii nagu meie,” ütleb ema.

Koos oleks kergem

Milline võiks olla Kärdi elu tulevikus, pole pere veel mõelnud. Selleks, et omandada elukutse, peab saama õppida. Düslektikutele võimaldatakse Eestis individuaalõpet põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis enam erandeid ei tehta.

“Kärt on kunstnikuhing. Väga keerulistel aegadel on värvid ja paber tema parimad sõbrad,” räägib ema tütre huvidest ja võimalikest tulevikuväljavaadetest.

Praegu tunneb Thea tehniliste abivahendite kõrval kõige rohkem puudust saatusekaaslastega suhtlemisest. Oma ühingut või liitu düslektikutel pole. “Kui mõni düslektiku vanem tahab minuga ühendust võtta, siis võib seda teha kas või FB kaudu,” kutsub Thea. “Koos on kergem.”

Mis on düsleksia?
Mõiste düsleksia on tuletatud vanakreeka keelest, kus eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet. UNESCO andmetel võivad kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmega düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkem või vähem toime tulema.

KNK Kliiniku logopeedide Riin Naestema ja Ly Laane sõnul on düsleksia puhul tegemist arengu eripäraga, mitte haigusega, seega välja ravida pole seda võimalik. Küll on võimalik õppida kasutama erinevaid abistavaid võtteid, mis lubavad hakkama saada nii kirjutamisel kui ka lugemisel. Mida varem sellega tegelema hakata, seda paremad on tulemused.

Düslektikutega töötavate logopeedide sõnul pole igapäevaelus arugi saada, et tegu on eripäraga inimestega. Düsleksia väljendub vaid lugedes ja kirjutades. Raskema düsleksia korral võib olla probleeme liiklusmärkidest arusaamise, orienteerumise, jooniste või plaanide lugemisega.
Kui lapsel pole düsleksiale lisaks muid probleeme, võiks ta koolis käia tavaklassis. Vajadusel saab rakendada individuaalset õppekava, kui kool on selleks valmis. Kui düsleksia on raskekujuline või lisanduvad muud probleemid, siis sääraste laste jaoks on õpiraskustega õpilaste klassid.

Lapsel võib olla düsleksia, kui:
• tal esineb ruumitaju häireid;
• tal on nõrk rütmitaju;
• tal on raskusi orienteerumisega ajamõistetes;
• hilineb tema käelisuse väljakujunemine (nt veel viieaastasena võtab laps joonistades pliiatsi kord paremasse, kord vasakusse kätte);
• tal on raskusi kõlalt sarnaste sõnade (lammas-hammas, king-kink) ning riimuvate sõnade eristamisel;
• talle valmistab suuri raskusi häälitud sõna äratundmine;
• tal on keeruline järele korrata vältepaare (pala-palla, Sali-saali, salli-saali).

Tööd peab lihtsalt rohkem tegema!

Henrik Hanson (28) on eesti poiss, kes kasvas üles Stockholmis, praegu aga elab ja töötab USAs reklaamfilmide tootja ning toimetajana. Henrik on düslektik.

Stockholmis õppis Henrik eesti koolis. Pärast düsleksia avastamist jätkas ta õppimist tavakoolis, lisaks hakkas käima düsleksiakeskuses (Stockholm Dyslexia Centre) rootsi keele lisatundides. “See on kool, kus on käinud Rootsi praegune kuningas, kel oli lugemisega probleeme. Esimene asi, mida ma seal uksest sisse astudes nägin, oligi kuninga pilt seinal,” jutustab Henrik.
Lisaks kuningale räägiti koolis palju teistest kuulsatest düslektikutest, nagu Hans Christian Andersen, Thomas Edison, John Lennon, Pablo Picasso, George Washington, Jamie Oliver, Steve Jobs, Henry Ford jt. “Nii ei lastud meil tekkida alaväärsustunnet,” usub Henrik.

Vastutulelik kool

Henrikule meenub vaid üks juhtum, kui talle on düsleksia tõttu halvasti öeldud. “Koolis andis õpetaja meile ülesandeks raamatust millegi kohta lugeda ja küsis veidi aja pärast, kas olete valmis. Mina ütlesin, et ei ole veel. Üks klassiõde ütles siis: aga Henrik, me ei saa ju muudkui sinu järele oodata! Mina hakkasin selle peale nutma. Õpetaja viis tüdruku koridori ja midagi siis seletas talle.”
Tagantjärele hindab Henrik, et küllap tehti talle koolis rootsi ja eesti keeles ka veidike allahindlust. Praegu valdab ta kolme keelt: eesti keeles suhtleb sugulastega, räägib vabalt, aga kirjutamine on kõige kehvem. Rootsi ja inglise keel on enam-vähem võrdsed. Inglise keele õppis poiss ära filme vaadates ja suvevaheaegadel Inglismaal keelelaagris käies.

Tee ülikooli

“Minu tugev külg koolis oli algusest peale kunst ja käeline tegevus,” räägib Henrik oma huvialadest. “Üsna varakult hakkasin seostama tulevikku filmide tegemisega. 15. sünnipäevaks kinkisid vanemad mulle videokaamera.”

Pärast gümnaasiumi õppiski Henrik New Yorgi visuaalsete kunstide koolis. Selles ülikoolis on isegi osakond düslektikutele. Õppima pääsemiseks pidi Henrik tooma Stockholmist tõendi, et tal see eripära on. Lisaks tuli teha mahukas test. Esimene kord kukkus poiss testis läbi. “Siis tuli üks õppejõud, kes seal düslektikutega tegeleb, ja võttis mind nädalaks intensiivõppele. Pärast seda klaarisin testi ära,” ütleb Henrik.

Huvitava kokkusattumusena oli ka Henriku esimene boss, režissöör Jonas Akerlund düslektik. Henrik mäletab, kuidas Akerlund ükskord rõõmustas: kuule, poiss, sa kirjutad ju veel hullemini kui mina! “Temalt ma õppisin ka palju,” nendib Henrik.

Eripäraga ongi huvitavam

Igapäevaelus on Henrikul kõige tülikam meilide kirjutamine. Tema töös tuleb seda palju teha. “Aga ma alati räägin töökaaslastele oma eripärast ja palun neil oma kirjad enne ärasaatmist üle lugeda,” räägib Henrik.

Kõige suurem abimees on aga arvuti ettelugemisfunktsioon. “Kirjutan teksti valmis, kontrollin üle, ja siis lasen arvutil selle endale ette lugeda. Niiviisi leian vead üles,” kirjeldab Henrik oma kirjutamisprotsessi.

Henrik usub, et düslektikutel on kõik võimalik, lihtsalt tööd peab rohkem tegema. “Kõik asjad on veidi raskemad, kas või autojuhilubade hankimine – mina tegin teste kolm korda,” tunnistab noormees. “Aga väikeste vigadega inimesed ongi huvitavamad, perfektsus on igav.”