Väikesed väänik-dirigendid

Kolmeaastane poiss sikutab elutoa arvutis meili saatvat ema seelikust: “Ma tahan juua!” “Küsi isa käest, ta on praegu köögis!” suunab ema. “Ei!!! Ma tahan, et sina annad!”

Umbes selliseid hetki võis veel mõni aeg tagasi Kersti Kõrgvee (42) ja Mart Hiobi (38) kodus ette tulla. Pesamuna Kaur (4) tahtis enamasti, et just ema aitaks tal hakkama saada asjadega, millega ta ise veel toime ei tulnud. Vanuselt järgmine, Tähe (6), lülitas end seevastu paari aasta eest õhtuti üleni issi-lapseks, niipea kui Mart töölt koju jõudis. Istus süles, kutsus mängima, lubas ainult isal end aidata.

Igal selle pere viiel väänikul on olnud aeg, mil nad kippusid eelistama kas isa või ema. Kersti sõnul algab see umbes kaheaastaselt – siis, kui verbaalsed oskused juba võimaldavad lapsel teada anda, keda või mida ta tahab.

Väikelaps tahab dirigeerida

Kersti ja Mardi peres on tüdrukutel seda kellegi kindla eelistamist rohkem esinenud, poistel vähem. “Mulle tundub, et see oleneb päevast, tujust, hetkest, mil laps emma-kumma vanemaga suuremat seotust tunneb,” arutleb ema. “Aga üks asi on küll kõigil sarnane: kui haiget saadakse, tullakse joonelt minu juurde lohutust otsima.”

Kliiniline lapsepsühholoog Angela Jakobson kinnitab Kersti sõnu: emme ja issi eelistamine teatud tegevuste juures saab alguse tavaliselt kolmandal eluaastal. “Sel ajal tõuseb kiiresti lapse eneseteadlikkus,” räägib psühholoog põhjusi lahti. “Kolmandat eluaastat kirjeldatakse tihti kui jonniiga. Suhetes vanematega on laps nõudlik, tema domineeriv käitumine näib kandvat sõnumit: “Mina tahan olla dirigent!””

Kasvanud nõudlikkuse taga võib olla ka omandisoov või klammerdumine. “Arengupsüh­holoogia kohaselt on tegu vanusega, mil laps, kes on kahe esimese eluaasta jooksul aina iseseisvamaks kasvanud, muutub äkki tundlikuks, haavatavaks ja klammerduvaks,” toob psühholoog välja. “Maailm, mis on lapsele nii avaraks muutunud – saab ta ju nüüd ise ringi liikuda, asju kätte võtta, suudab end sõnaliselt väljendada –, tekitab tugevaid vastakaid tundeid. See on põnev, aga natuke hirmutav ka. On hästi oluline, et vanemad lapse suurenenud lähedusevajadusele vastaksid ega tõrjuks teda.”

Klammerdumisele võib lisahoogu anda ka väikese venna või õe sünd. “Uus suursugune roll kipub tekitama ebakindlust, sest lapsele võib tunduda, justkui saaks vastne kodanik kogu läheduse endale. Ka siin on hea anda lapsele kinnitust, et emasüli ja isa kaisutus on talle jätkuvalt kättesaadavad ning vanema õe/venna roll ei tähenda tõrjutust,” ütleb psühholoog.
Olgu põhjus mis tahes – turvatunde otsimine, piiride kompamine, enda olulisuse katsetamine –, emme või issi eelistamine on mööduv nähtus ja enamasti pole põhjust liigselt muretseda.

Duubel kaks

Lapse soovidele on vahel lihtne vastu tulla: kui mõlemad vanemad on kohal, pole ju suurt vahet, kes ulatab klaasi vett. Nelja-aastase Marteni ema Piret Kaevats (29) on sääraseid olukordi lahendanud erinevalt – vastavalt võimalustele ning soovi mõistlikkusele või ebamõistlikkusele.
“Ühel hommikul teatas Marten, kui ma ta üles olin ajanud, et täna on issi kord teda äratada,” jutustab Piret. “Ega midagi, kerisin siis sündmustiku justkui tagasi: Marten läks uuesti teki alla, pani isegi silmad kinni – ning äratamine toimus uuesti, seekord issi poolt. Endal ka tuleb selle olukorra absurdsusele mõeldes naer peale!”

Angela Jakobson on Piretiga sama meelt – miks mitte kaasa mängida, kui võtmeisik on sealsamas? Ilmselt on vanematel mängulusti rohkem siis, kui selline nõudmine jääb erandiks. Kui pahur ärkaja kipub igal hommikul vägesid juhtima, peab äratamisrutiinis tegema selged kokkulepped.

Pireti sõnul pole neil lapse soovidele vastutulekuga probleemi, kuna poja nõudmised pole ekstreemsusteni läinud. Ka on neil teatud tegevused, mida poeg eelistab teha emaga, ja tegevused, mis maitsevad magusamad isa Tarmoga (36).

“Isaga on tore õues muru niita, seeni uurida, õhtuti raamatut lugeda. Minu kanda on argisemad toimetused – magamapanek, riietumisel aitamine, lasteaeda viimine,” loetleb Piret. “Ka nii-öelda poisilikumaid mänge eelistab laps mängida isaga. Siin võib aga olla oma osa ka minul, näiteks olen järjekindlalt väitnud, et ma ei oska padjasõda mängida.”

Peres on üsna sõbralikult ära jaotatud, kes mida lapsega teeb, samas pole mingi küsimus teineteist asendada. Kui näiteks isa pole kodus ja tema traditsiooniline unejutt jääb lugemata, loeb jutu Piret. Siis helistatakse koos isale ja soovitakse head ööd.

Tantsusamme saab muuta

Kui lapse dirigeerimine muutub liiga häälekaks ja vanematele koormaks, on Angela Jakobsoni sõnul abi aktiivsest kuulamisest. Seda on aastatega õppinud ka Kersti. “Kui esimese lapsega tegime sagedamini nii, nagu ta soovis, siis ajaga olen õppinud trikke, kuidas ennast kehtestada,” muigab ta. “Vahel on kasu lihtsalt Kauri palve ümbersõnastamisest, teinekord selgitamisest, miks ma praegu tema palvet täita ei saa. Vahel leiab aset päris pikk mõttevahetus.”

Angela sõnul käib selles eas ühe või teise vanema eelistamine lapsel peamiselt tuju järgi. “Aga kui on kindlad tegevused, milles laps nõuab järjekindlalt ainult üht vanemat, võib kahtlustada, et välja on kujunenud teatud suhtemuster,” teeb psühholoog vahet. “Näiteks teab laps, et üks vanem teeb rohkem tema eest ära või on üht kergem mõjutada. Inimene otsib ikka teed, mis on mugavam.”

Kas tõesti valdavad nii väikesed lapsed manipuleerimiskunsti ABCd? “Lapsed valdavad sotsiaalse oskusena teise mõjutamiskunsti isegi enne, kui rääkima õpivad,” noogutab Angela. “Juba aastane teab kogemusele toetudes, kuidas oma tahtmist saavutada. Meil on igaühega oma tantsusammud – kogemus ütleb, mis kellega toimib, ja neid samme me siis teemegi.”

Seega, kui laps sinuga alati sama strateegiat kasutab ning see sind häirib, siis enne kui hakata rääkima tema võimatust iseloomust ja psühholoogi juurde aeg kinni panna, tasub vaadata oma käitumist. “Ennast kõrvalt näha on raske, aga sellega tasub tegelda,” julgustab psühholoog. “On vabastav teada, et mustreid saab juurde õppida ja muuta. Käitumismuster ei ole isiksuse omadus!”

Aga armukadedus?

Freudi psühhoanalüütilise arengukäsitluse järgi võib 3–6aastase lapse hinges pesitseda ka armukadedus samast soost vanema vastu. Ei Kersti ega Piret kinnita seda. Kersti ütleb, et mingis vanuses on lapsed küll uurinud, kas nad suurena ka elavad vanematega koos, ning Pireti sõnul Marten lausa suunab teda ja Tarmot olema lähedased. “Näiteks kallistab ta hommikul tööle minevat isa ja palub mul sama teha,” kirjeldab Piret. “Lehvitab talle aknalt ja uurib hiljem, kas mina ka lehvitasin.”

“Freudi teooria on tähelepanuväärne juba selle poolest, kui palju diskussiooni ja teravat vastukaja see on tekitanud,” ütleb Angela Jakobson. “Tõsi on see, et 3–6aastase lapse eneseteadlikkus järjest suureneb ja ühe osana sellest protsessist tugevneb arusaam soolisest kuuluvusest. Nii võib olla, et selles vanuses poisid tajuvad mingil perioodil isa rivaalina, samas on isa neile ka eeskuju. Käib armukade võitlus ema tähelepanu eest, harvad pole väikeste poiste abieluettepanekud emale. Samasugune soorolli suurem teadvustamine ja läbitunnetamine on omane ka tüdrukutele.”

Mõni pere ei pruugi lapse armukadedust üldse tajuda, mõnes võib laps väga otsustavalt ühte vanemat tõrjuda. Siin on oluline vanema teadlikkus, et see on lapse arengus mööduv, normaalne ja vajalik etapp, mille järel tunnetab laps selgelt, et isa ja ema kuuluvad kokku.

Kui lapse käitumine on siiski väga häiriv, on tähtis analüüsida oma mõtteid ja tundeid. Ajutiselt tõrjutu staatuses vanem võib end tunda saamatuna, et ta pole enam lapsele tähtis, võib tekkida ka armukadedust partneri suhtes ja kukutakse partnerit süüdistama. Oluline on, et need mõtted ja tunded saaksid analüüsitud, et destruktiivsed emotsioonid ei hakkaks paarisuhet negatiivselt mõjutama.

Ka see, kui väikelaps ei luba vanematel omavahel kallistada, võib kuuluda rivaalitsemise juurde, kuid sageli on selle taga habras väljajäetuse tunne. “Laps tahab ka lähedust, ta tahab tunda, et ta on oluline ja kallis!” murrab Angela lapse sõnumi koodi lahti. “Sama lugu on ka siis, kui laps küsib vanemalt, kumba last too rohkem armastab. Ta ei soovi analüüsi à la “mõlemat ühepalju” või et “sina oled targem, aga vend ilusam”, vaid ta tahab tunda end vanema tingimusteta läheduse ruumis.”

Andkem siis janusele juua, kinnitades: “Sa oled mu kõige armsam vanem poeg! Sa oled mu kõige armsam noorem tütar!”

Kuula, peegelda, sõnasta!

Kuidas vastata lapsele, kes leiab, et ainult ema võib talle vett ulatada?
• Kuula aktiivselt lapse sõnumit. Peegelda seda: “Sa tahad, et ema annaks sulle juua.” Sõnasta lapse tunne: “Ma tean, et ema on sulle kallis.” Anna lapsele seletus: “Ema on praegu tööl ja ei saa sind aidata.”
• Ära too mängu oma emotsiooni – solvumist, kõrvalejäetust, tüdimust vms, vastates näiteks: “Kas mina pole sulle siis küllalt kallis?”
• Ära pahanda: “Mis sa pirtsutad?!”