Vajatakse stressivaba eeskuju!

Lapsed on väsinud. Nad ei suuda hommikuti tõusta, ärrituvad kergesti, on hajevil ja kurvad. Mõni langeb unetõppe – tuleb koolist ja lihtsalt magab. Õhtusöögilaua taga on näoga, et kukub kohe toolilt maha. Mõni teismeline klammerdub kohvi või energiajookide külge – tühjas lootuses saada neist energiat. Väikestel on esimene koolielevus ammu möödas, ka nemad on murdunud madalseisu. Mõni nutab iga päev pärast kooli, teisel süvenevad keskendumisraskused, kolmandal valutab hommikuti kõht.

Kuidas meie, täiskasvanud, saame laste stressi leevendada? Palusime arutlema Heidi Reimanni, kes annab Tartu Waldorfgümnaasiumis 5.–12. klassile religiooniõpetust ja on 12. klassi klassiõpetaja, ning Kersti Türki, kes on õpetajate nõustajana hästi kursis õpetajate ja laste läbipõlemisega. Kersti õpetab samas koolis 11. klassile psühholoogiat ja perekonnaõpetust.

Kas kevaditi on koolilaste stress suurem?
Heidi: Olen märganud küll, et just kolmandal veerandil tekib pingeid rohkem, juba veebruar on kriitiline aeg. Vanemates klassides näen käitumist, mida teistel veeranditel ei ole: rohkem puudumisi, suitsetamisega vahelejäämisi…

Kersti: See on ühelt poolt seletatav loodusega – talv on ju puhkamise ja sisekaemuse aeg, ehk ka soojale maale rändamise aeg. Meie aga rabeleme täiskoormusega ning kulume ära. Teiselt poolt hakkavad kevadeks koolipinged kuhjuma. Eksamite ja tasemetööde lähenedes on ärevust rohkem ning siis löövad ka varasemad pinged välja.

Miks lastel pingeid nii palju on?

Kersti: Võiks mõelda, mis see üldse on, mis koolis pingeid tekitab. Tegelikult tajuvad lapsed neid ju kogu aasta: hirm läbi kukkuda, ainest mitte aru saada, võrdlemised, hinnangud, suhted, mis ei pruugi olla toetavad ja tunnustavad. Aga see kõik algab täiskasvanutest. Nemad oma muretsemise ja hirmudega sisendavad lastesse, et ärevus ongi normaalne, muidu me kuskile ei jõua...

On kurb, et ei naudita protsessi. Ei suudeta luua seda mõnusat kulgemise tunnet, vaid pidevalt hirmutatakse tulevikuga. Hirm tuleviku ees on üks suuremaid ärevuse põhjuseid. Kui juba 5.–6. klassis hirmutatakse elus läbikukkumisega, kust siis seda sisemist tasakaalu ja elamise õhinat võtta?

Kuidas teie õpetajatena saate leevendada laste stressi?

Kersti: Õpetajana ma ei anna kunagi kodutöid. Soovitan ainult materjale neile, kes on teemast rohkem huvitatud. See on huvi pärast, mitte midagi ei pea tegema. Ja minu jaoks on hästi tähtsad suhted lastega. Jälgin nende arengut huviga. Küsin, millised teemad on neile tähtsad, ja siis õpimegi neist lähtuvalt.

Ja ma ei pane hindeid. Minu 11. klassi õpilased panevad perioodi lõpul endale ise hinded. Ja põhjendavad. Ma olen ju nende arengut jälginud terve perioodi ja tihtipeale märkan, et lapsed hindavad ennast madalamalt, kui mina hindaksin.

Heidi: Ma olen tähele pannud, et väikeste stressitase on rohkem seotud täiskasvanute meeleolu ja hoiakutega. Suurematel on pinge rohkem seotud nende endi eluga. Seega saab algklassides hea, tasakaalus klassiõpetaja laste stressi ära hoida! Seda ei tekigi, ka sel kardetud kolmandal veerandil mitte. Pingeid hakkab tasapisi juurde tulema keskastmes.

Mida ma siis olen püüdnud teha? Märgata. Annan lapsevanemale kohe märku, kui mõne lapse puhul märkan äravajumist. Räägin juba vanemate õhtul jõulude ajal: nüüd on raskem aeg ees, jälgige, ostke vitamiine, vaadake päevakava läbi.

Kui laste käitumine tekitab suurtele probleeme, kiputakse ikka lastele turja kargama.
Heidi: Jaa, ohud on suured! Kui ikka kolleeg tuleb ja ütleb, et sel on kaheseis, see ei käi koolis ja see suitsetas, siis on esimene reaktsioon: ma nüüd lähen ja löön korra majja! See moment tuleb endal maandada. Elu on õpetanud, et kunagi ei tohi kohe minna, parem on teha seda järgmisel päeval. Ja siis ka lihtsalt küsida, kuidas sul on läinud, ja loota, et laps räägib ise. Huumor on sellistes olukordades väga hea!

Tegelikult oleks emal ka kergem, kui ta säärases olukorras helistaks klassiõpetajale, nutaks natuke ta rinnal. Ja teine ütleb, et ärme kohe kargame lapsele kallale, mõtleme koos läbi, mis probleem tal on ja kuidas seda lahendada.

Kersti: Inglise keeles on tore meetod rahunemiseks, STAR-meetod: S – stop, T – take a deep breath, A nagu and ja R – relax. Alles siis, kui oled rahulik, mine ja räägi lapsega. Ma võin kindlalt öelda, et staar-õpetajad ja staar-lapsevanemad teevad nii!

Heidi: Täiesti nõus. Tänapäeva lastel on suur vajadus täiskasvanu eeskuju, tema rahu ja enesekontrolli järele. Sa pead suutma ennast valitseda, vastutada oma sõnade ja tegude eest.

Aga lapsevanemana?

Kersti: Meie lastel on olnud teadmine, et kui nad tunnevad väsimust, võivad nad küsida koolist puhkepäeva. Ainuüksi see teadmine annab neile energiat, nii et nad tegelikult väga harva küsivad puhkepäevi.

Heidi: Mina ütlen õpilastele ka, et te võite mulle otse öelda, kui te ei jõua. See on ju täiesti normaalne, kui inimene vahepeal ära väsib! Oma lastele olen vabu päevi vahel lausa pakkunud, aga viimasel ajal pole nad neid tahtnud.

Kersti: Eelmisel aastal aitas väga palju see, et Martenil algasid kahel päeval nädalas tunnid 9.20. See avaldas märkimisväärset mõju! Väga toetavad on ka toredad väljasõidud perega.

Teid kuulates tundub, et ehk mõtleme me üle, ehk pole olukord koolides siiski nii hull?

Kersti: Tegelikult on asjad ikka väga hullud. Nii õpetajatel kui ka lastel. Puutun nõustajana kokku paljude õpetajatega, kes on piiri peal. Väga paljud õpetajad ei tee oma tööd rõõmuga. Kui teed midagi, hambad ristis, põletab see läbi. Kui inimene ei mõtle, kas minu elukutse on ka minu elu kutse, pole tööst rõõmu. Ja kui õpetajal ei ole oma tööst rõõmu, ei saa ka lastelt rõõmu ning õhinat oodata.

Rohkesti on hirmu. Tänapäeva vanemad on tihti nõutud: lapsed on nii teistsugused! Paljud lapsed ongi õnnetud ja stressis sellepärast, et vanemad proovivad programmeerida neid elus hakkama saavateks tegelasteks, nii nagu nemad seda mõistavad – et oskaks raha teenida, et oleks edukas. Aga nii nad lämmatavad lapsi.
Need teemad väärivad nii täiskasvanute kui ka laste tasemel käsitlemist, aga võtmeisik, kellest alustada, on täiskasvanu. Läbipõlenud täiskasvanu ei saa oodata, et lapsed oleksid tasakaalus.

Heidi: Kui sa viimati meie õpetajate koolitust läbi viisid, küsisid, millised on meie ootused. Ja ütlesid, et need on risti vastupidised teistes koolides saadud vastustele: kui mujal oodati, et vanemad, kolleegid ja lapsed muudaksid ennast, siis meil ootas enamik seda, kuidas endaga paremini hakkama saada, olla tasakaalus... See on oluline moment: alguspunkt olen mina ise!

Kersti: Ma arvan, et mitte ükski inimene, kes jääb oma õnne ja meelerahu otsima välistest asjadest, ei leia neid kunagi. Iseendasse vaatamine on tähtis. Rahulolematus ongi märk, et on aeg endalt küsida: mida ma peaksin tegema, et endaga rohkem harmoonias olla? Või: miks minu laps on õnnetu?
Minu meelest oleme jõudnud sinna, et nähes stressis last, paneb vanem hoopis psühhiaatri juurde aja kinni.

Heidi: See on jälle samm väljapoole. Keegi väljastpoolt hakkab probleemiga tegelema.

ersti: Jah, see on väga tõsine teema. Tean klasse, kus pooled lapsed võtavad tablette. Ameerikas tehtud uuringute järgi on see põlvkond, kes sai lapsena antidepressante, nüüd, 20–30aastastena ravimisõltuvuses. Teised uuringud, mis vaatlesid koole, kus võimaldati kõigile päeva algul ja lõpul 15 minutit vaikust, näitasid, et vähenes stress, lapsed olid sõbralikumad ja paranesid ka õpitulemused.

Heidi: Vanemana suudad ju kümme asja välja mõelda, mida teha, kui lapsel on stress. Tabletid olgu kõige viimased!

Nimeta mõni!

Heidi: Kui näed, et lapsel on suured pinged, võta ta näiteks mõneks ajaks koolist ära. Saada kuhugi tallu. Looduse keskele. Maale vanaema juurde. Päevaks, nädalaks, kuuks. Ükskõik kui kauaks! Vahel ei olegi võimalik vabaneda pingest muidu, kui tuleb häirivast keskkonnast mõneks ajaks eemalduda. Tean üht talu, kuhu tuuakse Saksamaa gümnaasiuminoored, kui neil on käitumis- või õpiraskused. Olen veendunud, et selliseid talusid, kus lapsed saaksid tööteraapiat ja looduses viibida, oleks meil väga palju vaja!

Aga koolivahetus?
Kersti: Laste stressi üks põhjusi on halvad suhted õpetaja või klassikaaslastega. Kui neid ei õnnestu kuidagi lahendada, võib koolivahetusest abi olla.

Kui muutused algavad täiskasvanu seest, kas on siis üldse mõtet soovitada koolistressi vastu levinud nippe à la söö vitamiine?

Heidi: Enese eest hoolitsemisena on see ikka hea.

Kersti: Terve ja tasakaalukas eluviis võiks kesta aasta ringi – valime, mida sööme, oleme teadlikud, puhkame piisavalt. On hea teada, et kõige lihtsam ja tõhusam meetod stressi leevendada on hingamine. Sügav hingamine või väikesed harjutused, näiteks: loed viieni, hingad sisse, loed viieni, hoiad hinge kinni, siis loed viieni ja hingad välja. Või vasakust ninapoolest sisse ja paremast välja hingamine. Need kõik mõjuvad vabastavalt. Ka lastele.

Minu enda teadvuses toimus suur nihe siis, kui käisin 2006. aastal Indias. Sõnastasin seal väga olulise küsimuse: kas minu mõte ja valikud lähtuvad hirmust või armastusest? Mida teeks armastus selles olukorras? Ka vanemad võivad seda endalt küsida, kui tekib hirm, et laps ei saa elus hakkama.

Kas soovitate midagi lugeda?

Kersti: Pigem ma soovitaksin lugeda iseennast rohkem. Lugeda ennast ja vaadata pilte oma igapäevaelust, ja mõtiskleda, kuidas see sulle meeldib.

Heidi: Ja lugeda oma last. Parim raamat on see, mis sul praegu käsil. See, mis räägib sinu elust.

10 ideed koolistressi vastu

Soovitab Marten Türk, Tartu Katoliku hariduskeskuse 8. klassi õpilane.

Õpilastele:
1. Usu endasse.
2. Mõtle positiivselt.
3. Naera ja püüdle õnnetunde poole.
4. Võta vabalt. Ära põe: kõik on asendatav, kõik on muudetav.
Täiskasvanutele:
1. Ole hirmuvaba. Pole vaja pead vaevata kõigi ja kõige eest muretsemisega ning probleemide tekitamisega.
2. Ära oleta. Enne kui järeldusi teed, küsi lapse käest asjaolusid.
3. Usalda last. Ära süüdista ega kahtlusta, see mõjub hävitavalt.
4. Ära reageeri üle. Kontrolli oma viha – liiga palju on ilmaasjata karjumist.
5. Ära suru oma lapse potentsiaali maha.
6. Ole õiglane.