Valge Roos ei anna alla

Sõidame ratastega. Mina, mu poeg ja ta klassikaaslane Mark Oliver, mõlemad seitse aastat vanad. Mark Oliver kukub. Päris pahasti kukub, asfaldile, ja nüüd on käed kergelt verekriimulised. Puhastame kriimud ja ma küsin: "Mark, kas sa edasi sõita saad?" Näha on, et poisil ei ole enam isu liikuda, aga ta vinnab end ratta selga tagasi ja kostab: "Valge Roos ei anna alla. Muidugi sõidan ma edasi."

Vahel tundub, et eelnevalt kirjeldatud "ma ei anna alla"-suhtumist kohtab laste ja noorte seas harvem kui hoiakut à la "kui ei taha, siis ei tee". Kõige sagedamini märkavad vanemad vastuolu tahtmiste ja kohustuste vahel siis, kui laps läheb kooli. Arusaadav ju - järjepidev õppimine pole lihtsalt lõbu, vaid vajab pingutust ja tahet. Järgnevalt mõni idee neile, kelle laps juhtub vajama lisamotivatsiooni jätkata tehtavat ka siis, kui see tundub liiga raske, mõttetu või ebahuvitav.

1. Hinda ise tahtejõudu ja näita seda välja.

Vana tõde on, et laps õpib kõige paremini eeskuju kaudu. Eelkooliealised ja algklassilapsed tahavad sarnaneda oma vanematega, see on ka võti laste tahtejõu kasvatamisel. Samas ei tasu nõuda võimatut - kuni teise-kolmanda klassini ei toimi lapse pidurdusprotsessid üldjuhul veel nii lobedalt, et ta suudaks tähelepanu katkestamata üksluiselt millegagi tegelda. Sünnist saati lapsele oma eeskuju kaudu tahtejõu näitamine on nagu põllu kobestamine seemnekülvi eel. Vilju võib märgata hiljem.

2. Lugege kodus tahtejõuliste kangelastega raamatuid.

Hiljuti tabasin end mõttelt, miks loen mina, kes ma tahaksin oma lapses meelsasti näha visadust, tahtejõudu ja oskust vajadusel mängureeglitele alluda, talle juba kolmandat korda lugusid Karlssonist, kes oli ju tuntud egoist ja reeglitele allumatu segadusetekitaja. Mark Oliveri roosiloost innustust saanuna soovitasin pojale unejutuks "Meisterdetektiiv Blomkvisti" - raamatut, mille lapskangelased on sihikindlad, mängulised ning alluvad samal ajal reeglitele. Tundub, et poeg on vaimustuses.

3. Jälgi, mida sa sõpradele räägid.

Kui arutada seda, kuhu kaob laste õpitahe, tuuakse sageli ühe põhjusena välja täiskasvanute või vanemate vendade-õdede halvustav suhtumine kooli. Lapses tekitab õppimise vastu trotsi ümbritsevate hoiak, et tegu on kurnava tööga. Selle väljenduseks on kas või täiskasvanu avalik kaastunne: vaesed lapsed, te peate õppima!

4. Õhuta last mängima reeglitega mänge.

Enne kooli ja algklassides on laps impulsiivne ja püsimatu. Väga vähesed on valmis selleks, et mitte lasta oma tähelepanu haarata millelgi õppetöövälisel või õppida igavana tunduvaid reegleid. Enesekontrolli ja tahtejõu arengule aitab kaasa kindlatele nõudmistele allumine. Ennast harjutavad kontrollima kodureeglid, head on ka selgete juhistega ja rollimängud. Näiteks valves olevat politseinikku mängiv laps on suuteline kaua aega ühe koha peal seisma, sest niisuguse reegli leppisid nad kokku kaaslastega - ilma kokkuleppe ja mänguta kaoks kiiresti lapse valmidus seista. Sellised mängud aitavad teha eeltööd võimele oma hetkesoove mingi kaugema eesmärgi nimel alla suruda.

5. Seadke koos eesmärgid.

Koolis käiva lapse õpihuvi saab suunata mänguliste kokkulepete abil. Näiteks panete paika eesmärgid, mille suunas liikuda. Selge ju, et laps pole igas aines sama tugev, kuid neis, milles tal on annet, saab ta endale kõrgemad eesmärgid seada. Näiteks võttis üks pere vaheajal kätte ja arutas läbi, milliseid hindeid tahaksid lapsed oma järgmise veerandi tunnistusel näha. Iga laps joonistas endale tunnistuse, kus olid kirjas need hinded, mida ta soovib. Ja mitte kõik viied, vaid ikka reaalsusest lähtuvalt. Näiteks ainetes, kus muidu oldi kolmedega kimpus, võeti eesmärgiks neli.

6. Kasuta kiitust ja positiivset kinnistamist.

Väikeste puhul võib hästi toimida kiituse ja karistuse süsteem. Neist kahest parem on kiitus ehk siis - kui näed lapse visadust ja sihikindlust, tunnusta seda sõna ja teoga.
Ka mõnest privileegist ilmajätt võib käitumise suunajana kõne alla tulla. Kuid karistustega tasub olla ettevaatlik, eriti siis, kui küsimus on näiteks õppetöös. Liigrange karistamisega võib välja jõuda sinna, et laps peab taluma palju valu ja häbi - ent vähe õppima motiveeritud lapsel võib süütundeid ja häbi olla niigi. Seetõttu võib karistus mõjuda hoopis halvavalt ehk lapse õppetööst veel kaugemale viia.

7. Jaga oma hoiakuid.

Pikad-laiad arutelud, kuidas koolis toimuv võib aidata edaspidises elus toime tulla, ei kanna algklassilaste puhul nii head vilja kui suuremate, põhikoolilaste puhul. Hariduse hüvedest võib rääkida ikka, sest sellega kujundad järeltulijas väärtushinnanguid, ent mida väiksem laps, seda vähem on jututeraapiast ja arutelust kasu. Lapse analüüsitase pole selleks veel küps. Esimese klassi õpilase puhul on kindlasti rohkem abi lähenemisest mängu ja konkreetsete tegude kaudu.

8. Liigu väliselt motiveerimiselt sisemise suunas.

Te ju teate - on olemas sisemine ja välimine motivatsioon. Kui võtta näiteks tundi hilinemine, siis väliselt innustab last õigeks ajaks kohale jõudma seik, et talle ei meeldi, kui ta hilinejaks märgitakse, või see, et õpetaja helistab muidu emale, kes ei luba last õhtul arvuti taha. Väliseks motivatsiooniks võib olla ka lapse hirm saada külge hilineja silt, sest ta teab, et sel puhul vaadatakse talle viltu. Sisemise motivatsiooniga on tegu siis, kui laps soovib ja püüab jõuda kooli õigeks ajaks sellepärast, et talle meeldib õppida ja kaasa teha.
Algklassilaste motiveeritust saab välimiselt sisemise poole suunata. See pole lihtne, aga sellega tasub tegelda.

9. Aktsepteeri, armasta, austa.

Need kolm A-d olgu vanema suhtumise võtmeks hoolimata sellest, kuidas laps parajasti käitub. Kui on hea kontakt, jõuavad sõnad ja hoiak lapsele paremini kohale ning ta võtab vastu seda, mida talle maailmast räägitakse. Niipea kui tekib tunne, et vanem tõukab lapse eemale, kui too tuleb koju kahega või käitub halvasti, tekib trots, vastupanu, süü- või häbitunne.

10. Mõtle järele, enne kui ütled "peab".

Sõnaga "peab" tasub olla ettevaatlik. Hulk inimesi on elus hädas sellega, et neid juhivad "peab" ja "ei tohi". See saab alguse varakult, kui laps õpib, et paljudes olukordades lihtsalt peab midagi tegema. Nii käituma harjunud inimene hakkab täiskasvanuna ümber õppima, et tegelikult on kõik tema valiku küsimus.
Muidugi on "peab" mõnes kohas õigustatud. On teatud väärtused, mille puhul vanem ei jäta lapsele valikuid. Näiteks sõnum "ei tohi teise käest varastada" olgu selge ja ühene. Ka õppimine võib olla taoline väärtus, mille puhul pole valikuid. Ent vanem saab mõelda, kuidas oma sõnumit edastada. On ju vahe, kas öelda lapsele "sa pead õppima" või "meie ühiskonnas ja meie kodus on õppimine ja haritus väärtused ning sellepärast ootan ma sinult, et ka sina neid tähtsaks pead"?

11. Ole paindlik.

Lapse tahtejõule ja motiveeritusele tasub tähelepanu pöörata, sest elus ei saa esimese takistuse peale kohe alla anda. Kuidas aga last visadusele motiveerida, teab kõige paremini iga vanem ise.
Proovi üht meetodit ja kui see ei toimi, katseta midagi muud. Ja ära lapse motiveerimisega kõigis eluvaldkondades ka üle pinguta - kui ühes vallas täidab ta ülesande kokkulepitud tasemel, siis teises, huvipakkuvas vallas jääb talle võimalus hoopis kaugemale areneda. Keegi pole ju kõiges parim.

Punktid 1-5 kogus autor kokku lapsevanematelt ja loetud kirjandusest, punktid 6-11 aitas läbi arutada Tartu Kesklinna kooli psühholoog Tõnu Jürjens.