Valik on ju olemas: kas koolis kiusatav laps või massimeedia ohver
Need multifilmid ja mängud, mis algavad üksteise peksmisega ning lõppevad üksteise tapmisega on endiselt läbi aegade jooksmas meie telekanalitel. Kas vägivaldse vägivaldse sisuga multifilmid kujutavad endast mingisugust ohtu? Aga siis, kui lapsevanem istub ja vaatab neid koos lapsega ning selgitab vaadatud sisu üle? Praeguses kiires elutempos aga ei kujuta lapsevanemad küll ette, et nad peaksid lapsega koos multikaid vaatama. Tegelikult vanemad enamasti ei teagi, mida lapsed pärast kooli televiisorist ja arvutist vaatavad ja kuidas nähtu neid mõjutab.
Lapsed, kellel lõppeb kool lõuna paiku ning seejärel koju lähevad, ei pruugi leida eest lapsevanemat, kes nendega koos rõõmsasti multikaid vaataks ning sisu selgitama hakkaks. Tihtipeale aga ei oska koolist tulnud väsinud laps endale muud tegevust leida kui teleka vaatamine.
Kiire elutempo, palju töötunde, poolkohustuslik trenn, kodune elu ja kõik muud toimetused ja tegemised on täitmas täiskasvanute ööpäeva pea terviklikult. Ollakse õnnelikud, kui saadakse vähemalt kuus tundigi magada. Aga lapsed? Vanemad ei jõua pahatihti muud, kui koolitükid üle kontrollida ja lapsed magama saata. Tundub küll, et tänapäeva lapsed on iseseisvad ja saavad kaunis hästi kõigega hakkama, kuid kas see on nii? Kas pigem ei ole asi selles, et oleme tähelepanematud lapsevanemad ning kasvatame neist meediat tarbiva massi?
Väga lihtne on saata laps mõne tehnikavidina juurde ja öelda, et praegu ei saa ma sinuga tegeleda. See, mida see laps seal teeb, ei ole lapsevanema jaoks tihti enam oluline. Lõpuks laps ei palugi enam tähelepanu vaid askeldab omaette. Laps ongi iseseisvam kui eelmiste põlvkondade lapsed. Saadame lapse meedia suurde virrvarri ning eeldame, et ta oskab seal toimida. Jah, oskabki. Küsimus on aga selles, kui efektiivne see toimimine on. Kas ta tõepoolest arendab seal ennast või zombistub?
Meie peres, kus kasvamas nelja- ja seitsmeaastane poisslaps, ei ole lubatud vägivaldse sisuga multifilmid ja mängud, rääkimata sarjadest Kättemaksukontor ja Padjaklubi, mis on algklassi laste seas omandanud kultusliku populaarsuse. Minu jaoks ei ole aktsepteeritavad nendes sarjades kasutatavad väljendid ning käitumisviisid ning seetõttu me ei vaata neid. Väljendid, mida antud sarjades kasutatakse on laste seas väga levinud. Ning erinevad rakendused, mängud ja muu „uue aja” tehnoloogia võtab lapsevanema hingetuks. Aga see laps, kes nendel teemadel sõna võtta ei oska, on teiste silmis outsider.
Mis siis juhtub, kui vanem ei luba oma lapsel vaadata Padjaklubi? Nimelt sattus ta ühel päeval narrimise ohvriks justnimelt selle sarja tõttu: sest tema ei teadnud! Ta ei osanud kaasa rääkida, mis eelmises osas oli juhtunud ja kuidas keegi oli midagi öelnud. Olen kindel, et minusuguseid lapsevanemaid on palju, kes murravad pead selle üle, kas lapsel lubada vaadata sellist ebaviisakat, matslikku sarja, mille mittevaatamisega kaasneb koolis staatuse langus ja mille vaatamisega kaasneb lapse arusaamade ja käitumise muutumine negatiivses suunas. Ei tasugi justkui viriseda. Valik on ju olemas: kas koolis kiusatav laps või massimeedia ohver.
Niisiis tekib mul lapsevanemana küsimus — kes saab seda muuta? Kas lapsevanema ainukohustus on vastutada ühiskonna heaolu eest tulevikus? Kas peab juhtuma veel midagi hullemat Viljandi koolitulistamisest, et arusaam meedia mõjust muutuks? Siinkohal kiitusavaldus ERR-ile, kuna nad suudavad pakkuda lastele üsna mõistlikku ja vägivallatut vaatamist. Muudel kanalitel selliseid multifilme keelata ei saa, kuna seadusandlik pool ei näe seda ette. Lapsevanem aga ei ole alati aga nii tark, et oskaks leida hea lahenduse.
Teen oma valiku ning püüan lapsele selgitada, miks me ei luba selliseid sarju vaadata. Kuid see ei ole ometi ju veel kõik. Need multifilmid ja mängud, mis algavad üksteise peksmisega ning lõppevad üksteise tapmisega on endiselt läbi aegade jooksmas meie telekanalitel.
Siinkohal pöördungi eesti telekanalite poole. Palun arvestada rohkem ühiskondlikke huve erinevate multifilmide näitamisel. Me ei vaja lapsi, kes omavahel rusikatega asju lahendaks või tapmist loomulikuks peaks. Me vajame siin ühiskonnas lapsi, kes oskaksid kasutada oma pead. Lapsevanem on kõigest inimene. Siinkohal oleks abi sellest, kui multifilmid, mis on vaadatavad korduse pealt ja muul moel, oleksid vägivallatud ning õpetlikud. Huvi erinevate kultuuride vastu, huvi inimeste vastu ning huvi looduse vastu tasub hiljem kordades rohkem meie ühiskonnale ära kui järjekordne vägivallaõpetus tänastes multifilmides.
On loomulik, et lapsevanem peab last suunama õigeid valikuid tegema, kuid nagu näitab aeg, pole ka lapsevanemad kõige osavamad. Ühiskond on meil ju üks. Ja meie kõik peame seisma hea ühiskonna eest. Olenemata teadmisest, et kommertskanalid töötavad vaid kasumi eesmärgil, võiks „uue põlvkonna” meedia arvestada rohkem sellega, et mitte üksnes vanemad, lasteaiad ja koolid, vaid ka meedia sõna otseses mõttes kasvatab meie lapsi.
