Viige mind siit koju!

Te olete oma algklassilapse esimest korda kodust kaugele saatnud. Olete ise natuke ärevuses ja laps ilmselt ka. Kuidas ta hakkama saab? Esimestel päevadel on lapse kõned optimistlikud. Kuid siis ühel õhtul helistab ta ja palub end nuttes kiusajate juurest ära viia. Hirm, kahjutunne ja viha on mõlemal pool telefonitoru. Mida lapsele öelda, kuidas toeks olla ja mida ikkagi ette võtta? Kas rutata appi või laps laagrisse karmi elu kätte karastuma jätta?

"Ma ei taha siin olla!"

Oti (12) ema Anu muutub mõne aasta tagust suve meenutades kergelt ärevaks. Ott oli üheksane, kui ta treeningrühmaga esimest korda kodust kaugele spordilaagrisse sõitis. "Trennid olid kaks korda päevas, aga muu aeg oli neil vaba," jutustab naine, "ja oma toas vabal ajal need asjad algasid. Kaks Oti toakaaslast hakkasid teda terroriseerima: võtsid telefoni ära, mängisid sellega tema nina ees, kommenteerisid, et "nõme telefon sul", ja mõnitasid, kui laps emale helistas. Et memmekas. Ju neid ütlemisi oli teisigi, kõike ma enam ei mäleta."

Ott pidas paar päeva vastu ja siis murdus. Helistas emale ja nuttis, et vanemad ta laagrist ära viiksid. Helistas viis-kuus korda päevas ja palus. "Ma olin väga mures ja ehmunud," mäletab Anu, "kogu aeg mõtlesin, mida teha, mida öelda, mis teda nüüd kõige rohkem toetaks. Kas tõesti peaksime talle järele sõitma ja laskma tal treeningutest kiusajate pärast loobuda? Või oleks õigem lasta tal kohale jääda, sest see on elukool, mis on vaja läbida?"

Ka Miku (7) ema Kaie ütleb poja tänavusuvist laagrikogemust kirjeldades, et esimesed kolm päeva sai ta rõõmsaid kõnesid. "Ainsad, mille üle laps kurtis, olid vihm ja sääsed," ütleb Kaie. See oli poisi esimene laager, esimest korda kodust eemal, 1. klass äsja lõpetatud. "Aga kolmandal päeval ta nuttis teisel pool toru, et tahab koju, sest kaks poissi kiusavad."

Nagu Oti puhul, nii oli ka Miku toas kaks poissi, kes end millegipärast peremeesteks hakkasid pidama. Mida Mikuga tehti? "Poiss kurtis, et ta ei pidavat nende meelest ropendada oskama ja et tema räägitud õudusjutud pole piisavalt õudsed," kirjeldab Kaie. "Ju nad võtsid lihtsalt ühe märklauaks ja kõik ülejäänud poisid joondusid juhtide järgi. Vähemalt esialgu."

Vanemate osa on toeks olla

Anu arutas abikaasaga, mida tegema peaks. Koos leiti, et nende roll on praegu poega rääkimise ja ärakuulamisega toetada. Ema pakkus pojale, et ta võiks võtta ühendust ka kiusajate vanematega, kuid poeg vastas ehmunult: ei, ära seda küll tee! Ema otsustas olukorda uurida ja helistas treenerile.

"Treener on hästi hooliv ja vastutulelik, kuid treeningutes polnud ta midagi märganud," ütleb Anu. "Sama kinnitas ka poeg: narritakse ja ropendatakse ainult oma toas. Rühmas oli lihtsalt kaks-kolm sellist poissi, kes teisi mõnitasid. Peale meie poja oli veel paar narrimisalust - samasugused õrna hingega lapsed, kes ise ei ropenda ega kiusa. Treener rääkis nende kiusajatega, eks talle oli signaale tulnud ka teistelt vanematelt. Narrimised ei lõppenud, kuigi vahetult pärast treeneriga jutuajamist oli neid vähem."

Anu toimetulekustrateegia põhineski peamiselt poja toetamisel. Tema ja abikaasa olid lapse jaoks alati olemas, kuulasid ta ära, lohutasid ja julgustasid. Järele sõita tundus vale - kui järgmises laagris või trennis kordub sama, kas siis jäävadki nad poja äratoojateks ja poeg allaandjaks?

Kuna poeg pidi sügisel trennis edasi käima, polnud küsimus kõigest ühe suve vahejuhtumis. "Lohutasin teda, et praegu on kiusajatel ja temal endal loll vanus, aga see läheb üle," kirjeldab Anu. "Oleme öelnud, et olukorra lahenemine on palju ka pojas endas kinni - et see ongi õppetund, kuidas ebameeldiva kaaslasega hakkama saada. Vahel on sellest kasu. Poiss ütleb, et jah, nüüd ongi ta julge ega karda, aga teinekord langeb ikka auku."

Ka Kaie leidis, et kohe lapsele järele sõita pole õige. "Tunded lõid algul muidugi üle pea kokku," kirjeldab ema, "minu laps ju! Esimene reaktsioon oligi, et õpi siis kasutama neid roppe sõnu, sa tead neid ju küll! Et kui meil kodus kehtib reegel, et me ei ropenda, siis laagris võivad olla teised reeglid. Ära vähemalt teisi keela, ürita hoida eemale. Katsusin pakkuda pojale tuge: sa saad sellest olukorrast ise võitu, sa oled tugev."

Lapse kõned tegid ema murelikuks, kuid lootust andis teadmine, et koolis, kus laagris olevad poisid käisid, Mikul narrimisega muret polnud. Vastupidi, klassijuhataja iseloomustas teda kui kõigiga kergelt sõbrunevat poissi. Ehk oli tegu lihtsalt ebasobivate asjaolude ajutise kokkulangemisega?

Et Mikku aidata, helistas Kaie poja sõbrale, kes oli samas laagris. Uuris, mis tema meelest toimub, ja palus toeks olla. Sõber helistas oma emale ja sai julgust mitte niisama pealt vaadata, vaid hädasolijat toetada. Ja tõepoolest tundus, et laagri lõpus hakkas olukord kergemaks minema. "Eks sõbrad said ju aru ka, et see, mis toimub, on põhjendamatu ja vale, ning julgesid minu pojale toeks olla," on Kaie tänulik.

Kuidas suhtuda?

Kaie hinnangul oli suvine kiusamine õnneks suhteliselt leebe. Kui laps laagri lõppedes koju tuli, ütles ta küll, et talle tehti sõnadega väga haiget, aga tundus, et ta on valmis toimunut unustama. Igatahes ei rääkinud ta hiljem eriti kiusamisest, meenutas paha sõnaga vaid vihma ja väsimust.

Märk leppimisest on ehk seegi, et mõne päeva pärast oli ta valmis endisele kiusajale külla minema. Kaie aga rõhutab: "Kuigi leebemate juhtumite puhul on vanemal tark kümme korda sisse hingata ja lasta lapsel endal olukorda lahendada, ei tea ju iial, milliseks asjalood võivad kujuneda. Sellepärast on kiusu jätkudes kindlasti vaja ühendust võtta laagri kasvatajaga ja paluda tal silma peal hoida.

Meil toimunu polnud katastroof ja seda võib seletada mitme teguri kokkulangemisega: laager kohe pärast kooliaasta väsitavat lõppu, halb ilm, pead-jalad koos toas olek. Nii nad lollusi genereerima hakkasid. Meil piisas vanemate ja sõprade toest, ent kui kius jätkub, peavad täiskasvanud kindlasti selgemalt sekkuma."

Ka Anu usub, et Ott hakkab sandist seisust välja tulema. "Eelmisel kevadel küll Ott veel ütles, et ta ei taha sinna laagrisse minna," räägib Anu, "kuid sel aastal on olukord parem. Ta on nüüd juba ka 13aastane. Aga päris üle pole see läinud. Mõnikord trennist tulles kurdab poiss, et jälle needsamad kaks mõnitajat loopisid teda käbidega või tegid lumesõda. Ütlen küll, et loopigu vastu, aga ta on mul selline õrnake."

Anu arvab, et eks see kogemus ole Otti sitkemaks teinud. Aga kahju on oma last sellise pinge all näha. "Õnneks on Ott viimasel ajal trennis väga tugevaks muutunud, ja see loeb," ütleb naine. "Olemegi öelnud, et sina tee rahulikult trenni, ära lase end neist häirida. Et sina oled kõva spordimees ja rühma parim. Õnneks tundub, et hinge see paari aasta pikkune kogemus pole talle jäänud. Sel suvel ta igatahes enam laagrissemineku vastu ei olnud."

KIUSAMINE ON LASTE REAALSUS

Õnne Aas-Udam, psühholoogiline nõustaja ja koolitaja (Gordoni perekool, Ühise Mure meetod)Tunnustan mõlema loo lapsevanemaid, kes suutsid jääda rahulikuks ning poegi distantsilt toetada. Hea oli lugeda laste usalduslikust suhtest vanematega, sest polegi nii tavaline, et emale-isale üldse räägitakse kiusamisest.

Kiusamine on kahjuks suvelaagrites, nagu ka koolis ja mujal, laste reaalsus. Oti ja Miku lood on klassikalised kiusamisjuhtumid, kuna:

1) kiusamiskäitumine oli korduv ja pahatahtlik
2) põhines jõudude ebavõrdsusel
3) ohver ei provotseerinud seda.

Kiusamine puudutab ohvrit ja tekitab temas ebaturvalisust, kuid mõjutab ka teisi. Näiteks vanemaid, kelles tekib viha, soov kätte maksta ja küsimus, miks probleemiga ei tegelda. Samuti vahetuid pealtnägijaid, kes jälgivad toimuvat rahutusega, sest see võib juhtuda ka nendega. Kiusamise järgmine laine puudutab teisi lapsi, kes kuulevad juhtunust ja näevad, kas olukorraga tegeldakse või mitte. Ülejärgmine laine haarab ühiskonda laiemalt: kui laps ei ole koolis, trennis või laagris kaitstud, annab see märgi kogu ühiskonna ebaturvalisusest.

Mõlemat poissi kiusati verbaalselt ja võeti ära isiklikke asju. Võiks ju kergendatult ohata ja öelda, et võinuks hullemini minna, ent ei saa. Kiusamisel võivad olla pikaajalised tagajärjed, mis võivad ulatuda alanenud enesehinnangust ja ängistusest kuni depressioonini välja. Ohvril on tõenäosus sattuda ohvri rolli ka edaspidi. Siinses loos said poisid emotsionaalse trauma, mis kestis vähemalt Otil paar aastat ja väljendus soovimatuses suvelaagrisse minna.

Kaasa võib tunda ka kiusajale - on leitud, et verbaalne ja füüsiline vägivald, vara kahjustamine ja küberkiusamine ennustavad antisotsiaalse ja kuritegeliku käitumise teket tulevikus.

Kaks viisi sekkuda

Seega, kui laps räägib teile kiusamisest suvelaagris, on kaks peamist viisi sellele reageerida.

Esiteks, kui tulete ise toime, lapse kirjeldustest ei nähtu füüsilist vägivalda ning leiate, et laagrist loobumine oleks allaandmine, siis olge lapsele emotsionaalselt toeks. Siin aitab hästi aktiivne kuulamine. Nii saab laps oma muret väljendada, ise võimalikke lahendusi leida ja ellu viia.

Vanema osa aktiivses kuulamises on sõnastada ümber see, mida laps räägib, et kõigepealt ise toimuvat mõista. Alustage lauseid näiteks sõnadega: "Nagu ma aru saan..."; "Sa tunned, et..."; "Kas praegu toimub midagi sellist, et..." jne. Peegeldage lapse tundeid, mida tajute ta jutus ja hääles, andes sellega teada, et mõistate teda. Kinnitage lapsele, et kõik tema emotsioonid on sallitavad, ka viha, meeleheide ja kurbus.

Lisainfot saab Thomas Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja internetiaadressilt www.sinamina.ee.

Teiseks võimaluseks sekkuda on võtta ühendust laagris laste eest vastutava täiskasvanuga, rääkida olukorrast ning paluda abi. Laagrikasvatajad on eeldatavalt õppinud, kuidas taoliste olukordadega toime tulla. Minu kogemused näitavad, et kõige rohkem abi on esmalt kiusaja mittesüüdistavast ärakuulamisest. Seejärel tasub rääkida kiusatavaga ning edasi kaasata mõlemad lapsed lepitamisprotsessi.

Ükskõik, millised tagamaad on kiusaja käitumisel - kas varases lapsepõlves kodus kogetud vägivald, sotsiaalsete oskuste vähesus, käitumis- või tundeeluhäire -, igal juhul on kiusamine vastuvõetamatu ja täiskasvanu kohus on sellesse sekkuda.