Ehk on teismeliste viha põhjendatud? Viha ja trots on ainult kaitsereaktsioon.

Mis ajab ühte keskmist teismelist kõige enam marru?

1. Kriitika

Keegi meist pole suuteline kriitilises keskkonnas kaua rahulik ja positiivne olema. Lapse pidev kritiseerimine tekitab temas ebaõnnestuja tunde. Lapsevanema sõnad mõjutavad tohutult teismelise enesekindlust. Su teismeline tundub ükskõikne ja üleolev, aga sisemuses on ta õrn. Vanemad mängivad pahatihti oma lapsega suheldes portselanipoodi astunud elevandi rolli. Ära ütle oma teismelisele midagi, mille kuulmine sulle endale haiget teeks. Teismelised omavahel on juba piisavalt õelad.

2. Soovimatud nõuanded

Soovimatud nõuanded ajavad kõiki närvi, mitte ainult teismelisi. Eriti, kui need tehakse käskival moel: „Sa pead seda tegema...". Teismelised veedavad suure osa oma elust kuulates endast vanemate inimeste käske ja soove. Need jätavad noorele mulje, et tal endal puudub iseseisev mõtlemisoskus. Pole ka ime, et see neid vihaseks ajab ja neis umbusaldust tekitab.

3. Võrdlemine

Kas on üldse keegi, kes naudib olukorda, kus teda negatiivses võtmes kellegi teisega kõrvutatakse? Kui sa oma lapsele iga kord, kui ta halva hinde saab, mõne priimuslapse nime ette viskad, solvad sa teda südamepõhjani. Samuti kipuvad täiskasvanud ise olukordades, kus laps kasutab võrdlust, lapse peale vihastama. Lapse hindeid ja sooritusi võrreldakse teiste lastega pidevalt, aga see, kui teised lapsed kauem õues võivad olla, täiskasvanule ei loe. Teismelise viha sellises olukorras on igati põhjendatud. Võrdlemine mitte ei lõhu ainult sinu ja teismelise omavahelisi suhteid, vaid ka teismelise suhteid võrreldatavatega.

4. Ohvri mängmine

Lapsed ei sünni juhendiga ja keegi pole öelnud, et lapsevanem olla on kerge. Ometigi, ükski endast ja oma lastest lugupidav lapsevanem ei peaks teiste ees oma lapse käitumist arvustama. ei kodus ega kodust väljaspool. Enesehaletsus ja lapse käitumise ohvri mängimine vähendab lapsevanema autoriteeti ja tekitab negatiivset õhkkonda. Suur saladus see pole, aga lapsevanemad, kes oma lapsi palju klatšivad, võivad arvestada, et ka nende lapsed neist endast seljataga halvasti räägivad.

5. Enese liigne tähtsustamine

„Kui ma olin sinu ealine, siis..." Sellised laused annavad teismelisele selgelt mõista, et neilt oodatakse, et nad oleksid rohkem oma vanemate, mitte iseenda, moodi. Lapsed peavad leidma endas isikupära ja erilisuse. Ajad on teised, sinu jutud kadunud noorusest on igavad.

Foto: Shutterstock

3 nõuannet, millest on abi suhtlemisel ka kõige kangema teismelisega:

1. Kuula rohkem kui sa räägid

Terapeudid saavad head raha, et lihtsalt inimesi kuulata ja empaatiliselt pead noogutada. Miks ka sina seda teha ei võiks? Teismeline, kes tunneb et ta vanemad kuulavad ja hindavad ta arvamust, on koostööaldimad ja vabamad. Hakka oma last rohkem kuulama, sõbralikult, erapooletult ja ilma oma nõu andmata. Suure tõenäosusega hakkab su laps sind rohkem usaldama ja sinuga ka rohkem jagama. Kes teab, ehk küsib ta sinult ühel päeval lausa nõu?

2. Armasta teismelist sellisena, kes ta on

Teismeline ei peaks kunagi tundma, et vanema tähelepanu ja armastuse saamiseks ta ennast muutma hakkama peab. Leia viis aitamaks lapsel tuua esile oma tugevad küljed. Ebaõnnestumiste korral ära mõista noort hukka vaid paku tuge, et noorukil oleks indu alati uuesti proovida. Teismelised on niigi pideva kriitika all: sõprade, õpetajate ja sotsiaalmeedia poolt, kõikjal on paika pannud kindlad standardid, milline keegi olema peab. Ära muuda sina asja lapse jaoks hullemaks, luba tal olla tema ise.

Foto: Shutterstock

3. Ole heaks eeskujuks

Teismelised korjavad väga kergelt külge oma vanemate harjumused ja käitumismustrid. Teisisõnu, kui sa oled loomult kannatamatu, äkiline ja rahutu, siis see, et sul on kodus samasugune teismeline, pole üllatav. Kui sa pidevalt oma last kiusad ja mõnitad, siis ära imesta, kui sinu lapsest kiusaja saab. Lapsed on oma vanemate peeglid. Muudatused algavad meist endist.

Allikas: PsychologyToday