Patsient ei pruugi adudagi, et see, kes nii pingsalt praegu tema suu tagumisse otsa vaatab, pärjati möödunud aastal kõlava tiitliga – Eesti aasta arst. Patsient, kes kilepükste sahisedes hommikul arsti juurde tuli, ei pruugi tiitliga praegu absoluutselt nõustudagi – arst lükkab vatist pulga talle kiirelt hetkeks kurku ja ta karjub ebamugavusest nii valjult, kui on võimalik.

On esmaspäev ja Läänemaa haigla lastearstil doktor Varel on vastuvõttude päev. Ta on tööl juba hommikul kella kaheksast ja veidi pärast üheksat tuleb esimene patsient. „Ma ei oska kunagi öelda, mida päev täna toob. Esmaspäeval on muidugi tavaline, et on kiire,” nendib Vare häbelikult naeratades. Lääne maakonna haiglas töötab peale tema veel üks lastearst, kahepeale on neil umbes tuhat patsienti, kelle eest hoolt kanda (statistikaameti andmeil oli 2013. aastal Läänemaal 1458 last vanuses kuni 19 aastat. Doktor Vare juures käivad kuni 18-aastased lapsed. – K. S.). „Kaks arsti on parajalt. Noored arstid, kes ülikoolist tulevad, valdavad ka väga hästi lastearstindust ja on ka perearste, kes saavad oma lastega hakkama,” põhjendab ta ja lisab, et peale lastearstide on ajaga maakonnas vähemaks jäänud ka lapsi.

Läänemaa kaks lastearsti on jaganud oma graafiku nii, et mõlemal on nädalas üks vaba päev. Varel on see reede, mil ta töötab perearstikabinetis, oma teises töökohas. Nädalavahetustel tuleb tohter tihti valvearsti kutse peale korra päevas haiglasse, et väikesed patsiendid üle vaadata. „Vahepeal tuleb väsimus peale, aga üldiselt olen rahul,” ütleb Vare keerutamata ja lisab aknast välja päikeselist talveilma vaadates, et kui oleks vaba päev, läheks ta suuskadega kohe rajale.

Tahtis spordiarstiks

Kuidas Varest lastearst sai, pole talle endale ikka veel päris selge, sest esialgu oli plaan minna Tartusse hoopis spordiarstiks õppima. Tollal venekeelse erialaga läks ta tutvuma ülikooli lahtiste uste päevadele. Huvi tekitas aga hoopis lastearstiks õppimine. „Huvitav jah, miks? Ma polnud haiglas olnud ja kui kodus arst vendade juures käis (Vare nendib, et kogu ta elu on mehises keskkonnas möödunud. Üles kasvas ta kahe venna kõrval ja nüüd on kolme poja ema – K. S.), siis mind ei näidatud arstile kunagi – piilusin ukse vahelt, nii huvitav oli,” arutleb Vare lühikesel pausil, mis hommikupoolikul patsientidest vabaks jäänud.

Ülikooli asuski ta tudeerima „lastearstindust”, ent huvi spordi vastu on jäänud ja nii täidab igal suvel Vare näiteks maakonna rattaspordiüritustel meediku rolli. Ja kiire töötempo kõrvalt on juba neljal laulu- ja tantsupeol maakonna lauljaid ja tantsijaid vajaduse korral turgutanud. „Eelmisel korral võtsin medõe kaasa, üksinda on seal päris raske – õhtul on järjekord, kõik need jalad, mis päeval rakku tantsitud,” kirjeldab Vare, näost peegeldumas head mälestused. „Seal [laulu- ja tantsupeol] on nii hästi korraldatud meditsiini­üksus, töötas nagu lepase reega! Loodan, et kutsuvad jälle.”

Doktor Vare on saanud juba pikalt rääkida, kui kaugusest hakkab kostma mahe „Evita” filmi tunnusmeloodia. See on lastearsti telefon, mis kolme tunni jooksul, mil Varet saadab reporterist ja fotograafist koosnev töövarjutiim, heliseb 15 korda. „Öösel nad ikka ei helista, see on mingi legend,” ütleb Vare naerdes ja lükkab ümber sotsiaalvõrgustikes levivad jutud, et ta on haigete laste jaoks kogu aeg kättesaadav. Selliseid juhtumeid on võib-olla ka ette tulnud, ent parem on, kui öösel ikka ei helistata – jõuab ta arutluses iseendaga kokkuleppele.

Lapsevanem Merle toob aga just vastupidi esile, et arst on lapse jaoks kogu aeg olemas. „Ja rõõmsalt!” rõhutab ta. Merle, kes on käekõrval kabinetti toonud päeva neljanda patsiendi, nendib, et arsti kuulsus käis Varest ees: mõni aeg tagasi Läänemaale kolinud Merle kuulis tuttavatelt ja luges sotsiaalvõrgustikest Alge Varest ainult ülivõrdes jutte. „Ta on tõeline pärl,” sõnab lapsevanem.

Ka Andri, kelle laps on samuti Vare patsient, ütleb, et temast paremat pole – lausa maailma parim arst, võiks öelda. „Tahtsime, et ta saaks Eestimaa uhkuseks ka. Alati, kui on vaja, ta kohe vastab kõnele. Tõeline uhkus!” kinnitab ta. Mis seal sotsiaalvõrgustikes räägitakse, Vare ise ei tea, sest arvutis ta väga ei käi ja Facebooki kontot tal pole. Seega tuleb tohtrile üllatusena, et detsembri alguses oli maakonna inimesi koondavas kommuunis üleskutse esitada Vare Haapsalu vapimärgi kandidaadiks. Seda tunnustust küll ei tulnud, ent üleskutsele kirjutas alla 300 inimest, mõni lausa „kahe käega”. „Ei tea isegi, mida sellest arvata,” on doktor Vare seda kuuldes järsku taas tagasihoidlik, naeratab häbelikult, viib pilgu aknast välja ja pakub põhjuseks, et ju ta lihtsalt tegeleb patsientidega rohkem. „[Aasta arsti] tiitliga seoses püüan ma veel rohkem. Mõtlen, et pean ikka veel paremini,” lisab Vare hoopis, kuigi hetk tagasi oli nentinud, et üle päeva ta lõunal sööma ei jõua.

Nõudlik patsient

Esmaspäeva varahommikune vaikus hakkab otsa lõppema. Vare kabinetti astub järgmine patsient, kes nõudlikult lauale prõmmib ja selle vahele lalisedes jutustab. „Juba ammu ei mäleta ma, et patsient oleks nutnud. Ta on väga rahulik. Tal võiks juba arstidest ammu kõrini olla,” ütleb Vare lõbusalt uudishimuliku patsiendi emale. Ei lähe palju mööda, kui kabinetis on uus laps, kes hommikupoolikul arsti vastuvõtul magusasti haigutab. Doktor Vare peseb käsi, nagu ta teeb enne iga uue pisikese patsiendi vastuvõtmist, ning asub uurima nii kollaste seintega kabinetis istuvat haiget kui ka pere teiste, kodus olevate laste olukorda. Näib justkui teaks Vare iga lapse õdesid-vendasid ja nende haiguslugusid peast.

Ühtegi igavat päeva Vare oma 22-aastase karjääri jooksul ei mäleta. Küll aga on meeles põnevaid. „Maakonnahaigla võlu ongi see, et tegeled kogu meditsiiniga – näiteks mul oli üks valve, kus oli saja-aastane patsient ja vastsündinu järjest,” meenutab Vare.

Samuti on päevi, kus tuleb südant valutada kõige keerulisemate ja raskemate haigustega laste pärast, kes Tallinnasse ravile või uuringutele saadetud. „Meie uuringuvõimalused jäävad lihtsalt väheseks,” selgitab ta. Need lapsed, mõnel päeval pole ühtegi, teisel on lausa neli, saadetakse peamiselt Tallinna lastehaiglasse, kus ollakse Vare sõnul juba Haapsalust tulnud kõnedega harjunud. Vabadel hetkedel päevas tuletab Vare nende laste nimed meelde ja vaatab, mida uuringutulemused pealinnas ütlevad. Ühesõnaga hoiab ta oma patsientidel Haapsalust silma peal.

Vaba hetke praegu aga pole ja doktori juurde tuleb nüüd abi saama suurte heledate silmadega rüblik, kellel pisarad mööda põski voolavad. Tuleb ka rõõmsalt triibulises patsient, kes vastuvõtu ajal nutitelefonist multikat vaatab, aga ka suures palavikus fotograafiahuviline patsient, kes ema õla tagant kortsus kulmuga ainiti fotograafi piidleb. „Kas sa lubad oma kõhtu ka vaadata?” küsib arst patsiendilt, kes talle mittemidagiütlevate silmadega vastu põrnitseb.

Kulm kortsus, läheb Vare taas toanurgas oleva kraanikausi juurde käsi pesema – ta ei tea, mis lapsel viga, tõenäoliselt tuleks põnn haiglasse jätta – kui ema vaiksel häälel märgib, et kõhul on täpid. „Siis ongi!” hüüatab Vare, kelle nägu lööb järsku särama. „Mul on diagnoos olemas! Kolme päeva palavik, ai kui tore! See on kõige parem viirus!” Kõige parem, sest sel viirusel pole suuri tüsistusi ja pärast kolme palavikulist päeva on laps juba peaaegu terve, selgitab ta vanematele. Uudishimulik patsient võib rõõmustada, sest haiglasse ta jääma ei pea.

Vähem kui kolme tunni jooksul on Alge Vare vastuvõtul käinud üheksa pisikest patsienti. „Täna jõuab vist sööma ka,” nendib ta rõõmsalt, kui reporteri ja fotograafi kabineti uksest välja saadab.


Lapsed on aastatega haigemaks muutunud

Paarikümne aastaga on lastehaiguste maailmas nii mõndagi muutunud, nendib aasta arst Alge Vare. Näiteks on tema hinnangul rohkem astmaatilisi haigusi ehk hingeldusi, samuti allergiahaigusi.

„Kuni kolmeaastane on täna kindlalt haigem kui 20 aastat tagasi. Ja millegipärast on need just lasteaialapsed,” nendib ta.

Näiteks toob ta lapse, kes lasteaeda minnes nädalaga kohe haigeks jäi. „Kui niimoodi kolm korda proovida ja laps ikka lasteaias nädalaga haigeks jääb, siis kui vähegi võimalust, las kasvab kodus tugevaks,” soovitab Vare ja möönab siis, et sellist võimalust ei pruugi olla kõigil.

Ühtlasi toonitab doktor Vare, et kui esimese nohuga laps lasteaiast koju jätta, ei lähe see enamasti köhaks edasi.

Teine aspekt, mis aastatega tema sõnul muutunud, on laste vaktsineerimine. „Hästi palju on alla aastase lapse vaktsineerimist,” ütleb Vare. On nii neid vanemaid, kes vaktsiinist keelduvad, kui ka neid, kes seda maksimaalselt võtavad. „Kes kohe [vaktsiinist keeldumiseks] avalduse teevad, neid on raske ümber veenda,” nendib lastearst ja lisab, et teadmised tulevad tihti kirjandusest või hoopis sotsiaalvõrgustike aruteludest.

Vare sõnul on aga paljud vaktsineerimata lapsed terved seetõttu, et teised on vaktsineeritud ja haigus ei levi. Kui aga vaktsineerimata laste arv suureneb, suureneb ka oht.