Anne, kuidas te avastasite, et Anett on haige?

Lihtsalt ühel jaanuarihommikul märkasin, et tüdrukul on kaela peal muna. Anett polnud viimastel aastatel isegi eriti külmetushaigusi põdenud, ta oli rõõmus, aktiivne, hea isuga. Ei mingeid viiteid haigusele. Arvasin, et see muna tähendab mumpsi ja läksime lastehaiglasse end näitama. Et teeme proovid ja läheme koju tagasi. Veidi aja pärast tuli meie juurde teine arst, meid saadeti ultrahelisse ja lõpuks istusime koos tütrega hematoloogia-onkoloogia osakonna ukse taga. Siis olin küll ehmunud. Enda arvates tulin hommikul enam-vähem terve lapsega ja nüüd olin äkki siin! Arstide otsus oli, et muna tuleb ära lõigata.

Kas teile öeldi kohe ka diagnoos?

Ei, kõigepealt ootasime operatsiooni, mis tehti nädala pärast. Alles siis selgus, millega tegu. Vahepeal, veebruari alguses, saime tähistada Anetti seitsme aasta sünnipäeva. See oli talle tähtis. Paar päeva pärast seda läksime haiglasse lõikusele ja nädala pärast saabus vastus – lümfoom ehk pahaloomuline lümfiteede kasvaja, argessiivne vorm. Siis tuli muidugi šokk.

Millist ravi Anett sai?

Päev pärast diagnoosi selgumist läksime haiglasse ja kohe algas keemiaravi. Esimene etapp oli kõige pikem ja kestis kaks nädalat. Edas­pidi käis ravi nii: viis päeva keemiat, natukeseks koju. Siis haiglasse organismi turgutama, mis tähendas vajadusel ka antibiootikumravi, vereülekandeid jm. Seejärel saime nädala-poolteist kodus olla. Kui organism oli piisavalt tugev, tehti jälle keemiaravi. Selline tsükkel kordus neli korda, kuni kevadeni välja.

MITU MUUTUST KORRAGA

Kas Anett käis vahepeal ka lasteaias?

Ei, sinna ta enam ei läinud. Seda öeldi kohe ravi alguses, et lasteaiaga on selleks korraks lõpp. Seal on suur kollektiiv, viirused liikvel. Anett oli kodus küll minu, küll vanaema ja tädidega.
Mina ise käisin tol ajal kodus ringi antiseptikupudeliga. Kõik asjad, millega ta mängis, desinfitseerisin päevas mitu korda üle. Küllap see tundub äärmuslik, aga ma ei tahtnud, et ta puutuks kokku millegagi, mis võiks teda nakatada. Immuunsüsteem oli ju niigi nõrk. Ja muidugi kätepesu, pidev kätepesu.

Anettil oli eelmisel kevadel raske aeg ka selles mõttes, et just kolisime uude koju. Haiglasse läks ta oma vanast, turvalisest kodust ja kui haiglast välja saime, pidime tulema teise kohta. Ta pidi harjuma uue elupaigaga, kus polnud sõpru ja lasteaias käia ei saanud. Nii et emotsionaalselt väga-väga raske aeg. Olime kõik talle toeks.

Kuidas Joel õe haigusse suhtus?

Ka Joelil oli väga raske aeg. Sel kevadel sai temast üksik laps, kes jäi hetkega ilma emast ja õest. Ka isa jõudis koju alles hilja õhtul, kuna töö ja haiglas käimine võtsid enamiku ajast. Olid muidugi vanaema ja onud-tädid, aga need ei asendanud siiski ema-isa. Õnneks ei kestnud hull olukord pikalt. Kui me Anettiga juba rohkem kodus olime, leidsin ma aega ka ainult Joeliga tegelda. See mõjus talle hästi. Aga õesse suhtus Joel suure hoolivusega ja käis teda igal võimalusel haiglas vaatamas.

Millega te pikkadel haiglapäevadel aega sisustasite?

Joonistasime, voolisime, lugesime, lõikasime, kleepisime, mängisime lauamänge, panime puslesid kokku, vaatasime multikaid. Tegime igasuguseid asju, et lapse mõtteid mujale viia ja aega sisustada. Aga keemia­ravi ajal ei jaksanud ta kolmandast päevast alates muud kui vetsus käia, isegi lusikat ei jõudnud hästi hoida. Väsimus oli nii suur, et ta tõesti ainult magas.

Kuidas sa jäid rahule Tartu haigla personaliga?

Me olime Tartu uues Maarjamõisa haiglas, kuuendal korrusel. Õed ja arstid olid toredad. Nad teavad hästi, kus töötavad – ilmaasjata lootust ei anna, kuid on sõbralikud. Olen väga tänulik meie raviarstile Sirje Mikkelile, samuti kõigile teistele tohtritele, kes meiega tegelesid.

Mõistmist võiks rohkem olla

Keemiaravi tõttu kaotas Anett oma pikad juuksed. See oli suur šokk, talle endale kindlasti kõige suurem. Üritasin rääkida, et selline asi juhtub, aga sõnad surid huultel. Esialgu me lõikasime tal patsi ära, nii et lühikesed juuksed ikkagi jäid, ja sellega ta isegi leppis. Aga pärast teist ravikuuri hakkasid ka need ära tulema, täitsa peoga sai võtta, mispeale isa ajas tal pea paljaks. Siis oli ta küll õnnetu, küllap tundis ennast nagu alasti. Esialgu käis ta ainult kas mütsi või rätikuga. Tasa­pisi hakkas harjuma, kuid ega ta inimeste hulka eriti minna ei tahtnud.

Tohutult häirisid juhtumid, kus Anetti vaadati viltu, peeti teda seeliku või kleidiga poisiks. Ometi ei käinud ta kusagil palja peaga, alati oli rätikuke või müts peas. Lastele võiks selgitada, et kui mõni laps on ilma juusteta, siis suure tõenäosusega on tal raske haigus. Võiks ka rääkida, et kui tüdruk on kiilakas, pole ta vähem tüdruk või halvem mängukaaslane. Panin tähele, et poisid võtsid vabamalt. Küsisid, mis on juhtunud, ja olid saadud vastusega rahul. Tüdrukud sosistasid ja vältisid Anetti.

Muidugi, lapsed ei peagi neist haigustest teadma ja loomulik on, et nad vaatavad teistsugust. Mind pani aga imestama, et ka paljud täiskasvanud jõllitasid nii, nagu ei teaks midagi keemiaravist ega selle tagajärgedest. Mul on üleskutse vanematele: selgitage lastele, kuidas suhtuda puudega või teistsugustesse inimestesse – lihtsalt naeratage neile! Ja tehke sama ka ise.

Kuidas on Anetti tervis praegu?

Praegu on kõik hästi. Käime iga kuu kontrollis ja analüüsid on korras. Edaspidi tuleb analüüse anda harvem, aga arstide järelevalve alla jääme veel pikalt, viieks aastaks.

LÜMFOOM ON TÕSINE HAIGUS

Dr Sirje Mikkel, hematoloog

Lümfoom on lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja. Lapseeas esinevate kasvajate hulgas on lümfoomid sageduselt kolmandal kohal. Miks nad tekivad, pole täpselt teada. Arvatakse, et oma osa etendavad viirused ja pärilikkus.

Kuna lümfisüsteem jaotub üle kogu organismi, võib lümfoom alguse saada ükskõik millisest kehaosast. Kliiniliselt avaldub haigus lümfisõlmede suurenemisena kas kaelal, rindkeres või kõhuõõnes. Need lümfisõlmed on tavaliselt valutud, tihked ja seotud ümbritsevate kudedega. Kui suurenenud lümfisõlm on kaelal, hakkab see kergesti silma ja vanem pöördub kiirelt arsti poole. Kui aga probleem on rindkeres või kõhuõõnes, tullakse alles siis, kui lisanduvad kaebused: köha või kõhuvalu. Lisaks võivad kaasneda väsimus, palavik, öine higistamine, nahasügelus ja kehakaalu langus.

Diagnoosi saame öelda siis, kui lümfisõlm on kirurgiliselt eemaldatud ja selle ehitust mikroskoopiliselt uuritud. Lümfoomid jagunevad Hodgkini ja mitte-Hodgkini lümfoomideks. Esimesed on enamasti vanematel lastel, eelkõige teismelistel, teised noorematel lastel ja agressiivsema kuluga.

Haiguse leviku hindamiseks tuleb teha lisauuringud: kompuutertomograafiline uuring kaelast, rindkerest ja kõhuõõnest, seljaajuvedeliku- ja luuüdiuuring.

Lümfoomide raviks kasutatakse tsütostaatilisi ehk keemiaravimeid. Ravi­skeemi valik ja pikkus sõltub haiguse tüübist ja staadiumist. Keskmiselt kestab keemiaravi kuus kuud. Ravi ajal ja selle järel tehakse uuringud, et veenduda, kas kasvaja on kontrolli all. Kui haigus ei allu esmaravile, tuleb teha kõrgdoosis keemiaravi koos vereloome-tüvirakkude siirdamisega. Mida varem haigus avastatakse ja raviga alustatakse, seda paremad on tulemused.