Kõhukinnisuse peamine sümptom ongi kõhukinnisus ehk laps kakab harva. Omaette küsimus on, mida tähendab harva. Kui rinnatoidul olev imik kakab korra nädalas ja roe on imikule iseloomulik, laps on normaalkaalus ja rõõmus, siis ei ole tegemist kõhukinnisusega, selgitas dr Rägo.

Samas kui 2–3 aastane laps kakab iga päev, aga ainult näiteks kõvasid pabulaid, siis on tegemist kõhukinnisusega. Kõhukinnisusega, mis vajab korrigeerimist, on tegu ka juhul, kui kunstlikku toitu saaval imikul on roe harv, kõva ja tihe. Seega on oluline jälgida laste vanust, defekatsiooni sagedust ja rooja iseloomu (kas see on kõva, pehme või vedel, milline on läbimõõt).

Lisaks tõi Rägo välja, et alati tuleb vaadata sedagi, kas lapse areng vastab eale, kas ta on kartlik või hea suhtleja, milline on lapse toitumine, kas kõhukinnisusega kaasneb teisi haigusnähte ja millal kõhukinnisuse probleem algas.

Sageli on kõhukinnisus tingitud tavakäitumise tingimuste muutusest või stressist. Kõhukinnisuse taga võib olla näiteks valulik kakamine, keskkonnavahetus või lasteaeda minek. Laps otsustab kakamist vältida – ajab end näiteks pulksirgeks või istub maha ja hoiab tuharaid koos.

„Kui selline käitumine kestab juba nädalaid, algab määrimine, sest jämesoole lõpuosa on kogu aeg täis ja rooja pehme osa lekib sealt läbi või mööda – see on ülevoolu enkoprees,“ selgitas Rägo. Seejuures märkis arst, et enkopreesiga ei tohi segi ajada kõhulahtisust. Seetõttu tuleb alati lapsevanemalt küsida, kuidas kõht tegelikult läbi käib.

Üle 4-aastastel lastel tasukski panna tähele, kas laps kakab püksi või määrib pükse, kas laps roojab potti, ainult püksi või mõlemat. Sellel on erinevad põhjused. „See võib olla kõhukinnisuse tüsistus või enkoprees,“ selgitas Rägo. „Enkoprees ilma kõhukinnisuseta on enamasti funktsionaalne, arenguline probleem, mis on tingitud pigem psühholoogilisest aspektist.“

Gastroenteroloog rõhutas, et kõhukinnisust ei saa likvideerida ühe päevaga. Arst selgitas, et esmalt ravitakse kõhukinnisus kiirelt suurte doosidega. Seejärel jätkub säilitusravi väiksemate doosidega. Tavaliselt kestab see umbes kaks kuud. Ravi pikkus ja doosid sõltuvad aga konkreetsest haigusjuhust ja sellest, kui pikalt kõht on ilma ravita kinni olnud.

„Varem pandi laste puhul rohkem rõhku võimlemisele ja režiimile, nüüd on aga tõestatud, et sellel ei ole nii palju mõju kui säilitusravil,“ ütles Rägo. Seejuures tõi ta välja, et loomulikult tuleb normeerida ka toitumine, et lapse toidulaual ei oleks liialt palju küpsiseid, kohukesi, makarone ja teisi toiduaineid, mis soodustavad kõhukinnisust. Samas tõi arst välja, et probiootikume pole kõhukinnisuse kompleksi mõtet rutiinselt määrata, sest need selle probleemi juures ei aita. „Pigem ikka korrigeerida toidulauda, defekatsioonirežiimi ja kasutada roojapehmendajaid,“ lisas Rägo.

Lisaks mainis dr Rägo, et laste potitreening peaks käima väga sõbralikus õhkkonnas. Seejuures tasub meeles pidada, et kahe-kolmeaastase lapse puhul ei ole potilkäimine peamine eesmärk, mida saavutada.

Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Perearst (september 2016).

Allikas: Kliinik.ee