Mäletan hästi esimese lapse sünnile järgnenud nädalaid – need möödusid suures osas pisaraid valades. Sünnitusjärgne depressioon? Ei, lihtsalt tasapisi jõudis minuni teadmine, milline vastutus mind nüüdsest iga päev saadab.

Ühtäkki oli minu käte vahel tegelane, kelle eest pidin kõik otsused tegema mina. Kas tal on külm või palav, kas ta nutab näljast või gaaside tõttu, kas viia teda sellise ilmaga õue või mitte, kas palavikku tuleks alla võtta või läheb see ise üle, kas vaktsineerida või mitte, kas rinnas on liiga vähe piima ja peaksin minema üle kunsttoidule… ? Seda nimekirja võiks jätkata lehekülgede kaupa ja iga väikese tita ema teab neid küsimusi. Mõnel läheb vastuste leidmine kergemalt, minule osutus see üsna kurnavaks.

Vaktsiinile jah!

Just vaktsineerimise koha pealt olin suuresti kahe vahel, sest mul oli sõpru, kes olid oma lapsed jätnud vaktsineerimata ja soovitasid seda. Lugesin läbi palju poolt- ja vastuargumente ning jõudsin pärast pikka vaevlemist otsusele. Kuna olen loomult muretseja ja kipun ka kergemate haigestumiste korral endale ette kujutama mõnda eriti kurja viirust, siis on minu enda närvikava huvides parem, kui ma lasen lapse vaktsineerida. Nii välistan vähemalt osa nendest kurjadest viirustest. Lugedes uudiseid, et lastehalvatus on taas Euroopasse jõudnud, tundsin kergendust, et minu lapsed on vaktsineeritud… Aga ikkagi on see valik, mille mina olen teinud oma laste eest, ja ma ei tea, kas nad suureks saades kiidavad selle heaks või soovivad, et oleksin otsustanud teisiti.

Mõni aeg tagasi tõusis meedias teravalt esile kloordioksiidi sisaldava ühendi, MMSi teema. Jättes kõrvale asjaolu, et igasugused „imerohud“, mis suudavad ravida peaaegu kõike, tekitavad minus sügavat kahtlust (eriti kui sinna juurde käib ka veel kaval turundus- ja rahateenimismasin), on ka see üks valik. Mingitel põhjustel on mõned lapsevanemad otsustanud, et usuvad rohkem imeravimit kui tavameditsiini. Miks nad sellise valikuni jõudsid, ma ei tea. Aiman, et oma osa on ka sellel, et meil on raske arstiaegu saada; et arstki on inimene ja eksib; et meditsiinisüsteem on selline, et patsient tunneb ennast seal tihti väikese ja tähtsusetu osapoolena; et teaduspõhine meditsiin ei ole ime, mis teeb kõik ja alati sajaprotsendiliselt terveks.

Igav meetod?

Sageli öeldakse meile arstikabinetis: tehke sporti, toituge tervislikult, ärge minge haigena tööle, puhake. Muidugi on see igav ja aeganõudev meetod. Oleks ju palju lihtsam, kui oleksid olemas tabletid või tilgad, mis võtaksid ära korraga kõik maailma hädad. Aga ei ole! Need vanemad, kes annavad lastele sisse ainet, mille mõjusid ei ole teaduslikult uuritud, teevad valiku. Ma väga loodan, et nad on samasugusee hingevaluga, mida ma alguses kirjeldasin, lugenud läbi kõik poolt- ja vastuargumendid ning mõelnud sellele, kas nende lapsed suureks saades kiidaksid selle valiku heaks…

Mina olen teinud valiku teaduspõhise meditsiini kasuks. Miks? See ei ole üleilmne vandenõuteooria inimkonna vastu, vaid inimeste endi suure tööga saavutatud teadmised, mis päästavad elusid. Jah, süsteem ei ole täiuslik ja seal ei tööta täiuslikud inimesed. Ette tuleb olukordi, kus patsient pole rahul kas diagnoosi või ravimeetodiga, aga siis on võimalik küsida nõu ka teiselt arstilt. Jah, suur süsteem võib olla hirmutav. Ma ise pean endas iga kord suurt/tohutut/määratut võitlust, kui on lastega vaja minna erakorralisse vastuvõttu või kutsuda neile kiirabi. Kas olukord on piisavalt tõsine, et peaksin meie niigi ülekoormatud meditsiinitöötajaid häirima? Äkki saan pahandada, et tühja pärast tülitan? Vastutus oma laste tervise ees on teinud otsustamise lihtsamaks.

Ma olen kohanud suurepäraseid inimesi nii haiglas kui ka kiirabis. Üks viimastest kordadest, kui meil kiirabi käis, tundus, nagu oleks tuppa sisenenud doktor Klounide meeskond. Lapsed said läbi vaadatud, palavik alla võetud, tuju üles tõstetud, isegi kass silitatud. Kui olen meditsiinitöötajatele tänu avaldanud, on nad pisut kohmetud ja üllatunud, tõdedes, et nii tore, kui keegi neile aeg-ajalt ka midagi head ütleb. Vahetevahel korraldatakse uuringuid, kuidas on patsiendid rahul meditsiiniteenustega. Minu hinnangul peaks korraldama ka uuringuid, kuidas on meditsiinitöötajad rahul patsientidega. Kas me oleme teinud kõik, et püsida tervena ja aidanud tervena püsida oma lastel? Või on siiski veel arenguruumi, meil kõigil…

Jaga
Kommentaarid