Puukborrelioosi seevastu avastatakse aasta ringi. Puugid küll talvel ei liigu, kuid need on haigusjuhud, mida on diagnoositud tagantjärele.

Tänavu on puukborrelioosi, mille vastu vaktsiini ei ole, registreeritud aasta algusest aprilli lõpuni 210 juhtumit ja mais on neid lisandunud vähemalt 46.

“Võrreldes eelmise aastaga, on igas kuus olnud borrelioosijuhtumeid veidi rohkem,” ütles Saluri. Näiteks mullu aprillis registreeriti 49 borrelioosi nakatumist, kuid tänavu aprillis 56.

Kas asi on selles, et inimesed on puugiohust rohkem teadlikud ja pöörduvad arsti poole sagedamini kui varem? Iiris Saluri ütles, et selle kõrval on üleval olnud ka kahtlus, kas arstid äkki puukborrelioosi üle ei diagnoosi. Eelmisel aastal kontrolliti Saaremaal määratud diagnoose ja selgus, et kahtlusel siiski alust ei ole — kõik juhtumid olidki borrelioosid.

“Borrelioosi vastu muu ei aita kui repellendid ehk peletusvahendid, vastav riietus puugiohtlikule maastikule minnes ja oma keha hoolikas ülevaatus, kui sealt tagasi tullakse,” ütles Saluri.

Entomoloog Asta Vilbaste on kirjutanud 2008. aastal Eesti Looduses, et kasvav puuginuhtlus on seotud maainimeste elulaadi muutustega. Vanasti, kui igas talus olid loomad, kellest osa pealegi terveks suveks looduslikule karjamaale jäi, ei olnud puukidel vajadust inimesi jahtida.

Tänapäeval on loomad kultuurkarjamaal või laudas ja puugid ei pääse oma varasematele peamistele “objektidele” enam ligi. Nüüd kõõluvad nad kõrtel ja loodavad, et vähemalt mõne inimese rada sealt mööda läheks.

Vahel aitavad inimesi koerad. Iiris Saluri rääkis perest, kes pärast koera majja toomist märkas, kuidas õuerohus liikuvad puugid pigem koera kui inimese külge ronivad.

Puuk, keda rahvasuu on nimetanud näiteks ka puutäiks, metsliisuks või metslatikaks, vajab verd oma elutegevuseks. Puugi noorjärgud saavad seda ka lindudelt ja pisiimetajatelt.

Eelmisel aastal registreeriti Eestis 201 puukentsefaliidi- ja 1721 borrelioosijuhtumit. 2009. aastal olid need arvud 179 ja 1787.