Emme, meil põleb!

Mõni kuu tagasi juhtus meil selline lugu. Hakkasin just kirikust ära minema, kui helises telefon. “Meil on tulekahju,” ahastas 10aastane Markus.
“Mis?!” ei uskunud ma öeldut. “Kus kohas? Mis põleb?”
“Ajalehed pliidi peal. Suure leegiga,” vastas laps hirmunud häälega.
“Viska tekk peale!”
“See hakkab ju põlema,” kahtles Markus.
“Viska tekk peale,” kordasin, ise samal ajal auto poole joostes.
“Tule ruttu koju, emme! Meil põleb,” olid poja viimased nutused sõnad, mis ma kuulsin.

Lapsed luku taga

Koju sõites oli mu eesmärk mitte teha avariid. Sõitsin nii kiiresti kui sain ja nii aeglaselt kui hädavajalik, et mitte kellelegi otsa põrutada. “Miks ma küll ukse lukku panin?” vasardas peas mõte. Olime äsja kolinud korterisse, mille välisukse sai ka seestpoolt vaid võtmega lahti. Vaevalt et pojale paanikas olles meenub, kuhu ta oma võtme pistis.

Just sel pühapäevahommikul, kui hakkasin kodust lahkuma, käis peast läbi kahtlus: kas ikka tasub lapsi luku taha panna? Aga lõin käega. Olin ju seda ennegi teinud, mis ikka juhtuda võib. “Nüüd on mu lapsed leekides ega saa välja!” hakkas autos olles meeleheide naha vahele pugema. Lõpuks ometi jõudsin maja juurde. Viis minutit venisid nagu mitu tundi.

Pojad on elus

“Elus!” hüüdsin kergendusega, kui Markus ja viieaastane Joosep minu poole jooksid. Nad olid suitsu täis elutoa ukse kinni pannud, endale joped selga tõmmanud ja ootasid mind Markuse toas, kus sai veel normaalselt hingata. Köök ja elutuba olid paksult suitsu täis ja üle paari minuti seal olla ei saanud. Pliidile visatud tekk oli summutanud leegid ja hakanud vaikselt tossama.

Suure ähmiga ei õnnestunud mul aknaid lahti teha. Avasin välisukse, suits liikus koridori ja varsti kuulsin ärevaid hõikeid: “Kuskil põleb!” Üks naabritest tuli uudistama ja avas köögiakna. Paari minuti pärast jõudis pärale ka tuletõrjeauto.

Tuletõrjujad nägid meil vaid põlenud tekki ja nõgist seina pliidi kohal. “Tubli poiss,” kiitis üks mees Markust teki viskamise eest. “On olemas ka spetsiaalne tuletekk, mille võite endale osta,” märkis ta. “Hoidke aken seni lahti, kuni õhk on täitsa puhas,” soovitas teine. Ja läinud nad olidki. Mina pühkisin värisevate kätega põlenud ajalehetükke kokku ja minu ümber keksisid rõõmsad lapsed. “Vägev! Meil käisid tuletõrjujad!” oli Markus hämmingus. “Mina ei kartnud üldse,” teatas ta varsti vanaisale, kes meile appi oli tulnud.

Kas õnnetus hüüab tulles?

Kui suurem šokk oli möödas, sain hakata vaikselt mõtlema, mis siis õieti juhtus. Kuidas elektripliit tööle hakkas? Ma ei olnud hommikul seda kasutanud ja ka lapsed kinnitasid, et nad polnud nuppu keeranud. Kuidagi oli see siiski tööle hakanud ja kõrval olevad aja­lehed sütitanud. Tänasin jumalat, et mul mobiiltelefon sees oli. Markus ütles, et kui ta poleks mind kätte saanud, oleks helis­tanud päästeametisse.

Mare Liiger, kes on 24 aastat töötanud kiirabiarstina, ütleb, et tulekahjudes saavad lapsed õnneks harva viga, kuid juhtub sagedasti, et tuli hävitab ilusa kodu. Tihti selgub, et suitsuandurit on peetud üleliigseks, kuigi tänu sellele oleks võinud pääseda väikese ehmatusega.

Õnnetuse korral tegutsemist tasub lastele varakult õpetada. Juba kuueaastane võiks teada, et tuleb helistada hädaabinumbril 112, ütelda oma nimi, mis on juhtunud ja aadress. Laps võiks teada, et tulele ei tasu visata vett, vaid mõni riideese või tuletekk, ning suurema põlengu korral tasub majast välja joosta ja abi kutsuda. Ennast ei maksa peita kappi ega voodi alla, vaid hoida akende lähedusse.

Kui väikelast ei tohi üksi koju jätta, siis kuue-seitsmeaastast ei tasuks samuti kauemaks kui tunniks-paariks üksi jätta. Hea oleks, kui läheduses oleks mõni täiskasvanu, näiteks naaber, kes vahepeal last vaatamas käib ja vajadusel appi saab tulla. Samas on palju 1. klassi lapsi, kes on pool päeva üksi kodus. “Võti-kaelas-laste põlvkond on natuke nukker,” tõdeb Mare Liiger. “Vanemad tegelikult ei tea, mida nende lapsed teevad.”

Juhtub, et õnnetus ei hüüa tulles, aga enamasti võib seda siiski ette näha. Eesti on laste traumade arvult Euroopas esimeste hulgas ja enamik neist juhtub kuni kaheaastaste lastega kodus. “See on pöörane, sest need lapsed ei ole ju kodus üksi. Kus te olete, ema ja isa? Tundub, et meil lapsi hoitakse, aga te­gelikult mõeldakse laste turvalisuse peale väga vähe. Ja mitte kuskil tä­naval, vaid kodus,” ütleb kiirabiarst.

Enam levinud õnnetused

Pisikesed kukuvad palju, kuid kaela-, pea- või selgrootrauma võib jätta eluks ajaks vigaseks. Kõige nutikam oleks laskuda ise kõhuli või põlvili põrandale ja roomata oma kodu läbi. “Seda nõksu olen täiskasvanutele õpetanud. See, mis meile tundub ülevalt ohutu, on alt vägagi kättesaadav. Lähed alla ja vaatad: oi-oi, mis siin on!” Nii on näha, mis jääb lapsele ette ja on ohtlik. Kas pistikutel on kaitsed peal? Kas laps pääseb ligi sahtlitele, kus on ohtlikud terariistad või kemikaalid? Kas ta saab minna trepile ja sealt kukkuda?

“Trepid ületavad tihti igasuguse mõistuse piiri. Need on sageli piireteta ja sellised, kus täiskasvanulgi on raske kõndida. Vanemad on aga uhked, et trepp võtab jube vähe ruumi. Kui näen treppe, kust tited üles kõnnivad, siis imestan, et traumasid veel rohkem pole,” räägib Mare Liiger. Ta on olnud ka ühe õnnetu kukkumise tunnistajaks. “Titt, kes vaevalt roomas, oli roninud trepile, mida piirasid vaid metallvardad. Laps kukkus üle tõkke trepist alla, jäi platvormi peale ja kukkus siis veel kolm meetrit allapoole.” Mis on sellise õnnetuse tagajärg? Selgroo- või aju­trauma ning halvatus.

Üks üheksakuune tita oli aga roninud köögis toolile, sealt lauale, siis aknalauale ja kuna aken oli lahti, viis tema edasine tee teiselt korruselt alla. Ema lakkis samal ajal kõrvaltoas küüsi.
Palju on Eesti laste seas ka mürgistusi ja enamik neist on alkoholimürgistused. Juba 8–10aastased saavad alkoholi kodust või mõnest väikepoest. “Kõik, kelle nina letist üle ulatub, oma pudeli ka saavad,” kahetseb Liiger.

Liiga palju juhtub ka seda, et lapsed pääsevad ligi ravimitele. Ühest-kahest vanaema vererõhutabletist võib väikene juba surma saada.

Hoolivus hoiab õnnetuse ära

Mare Liiger on märganud, et peres, kus lastest hoolitakse, juhtub traumasid vähe. On kahte tüüpi peresid, kus juhtub õnnetusi sagedamini. Esiteks need, kus vanemad ei tule oma eluga toime, joovad ja/või tarbivad narkootikume ning lapsed on jäetud saatuse hooleks. Teiseks need, kus vanemad on üliedukad, kuid lastele ei jää aega. “On jahmatav, kui üksikud on lapsed sel­listes peredes,” kurvastab Mare Liiger. “Kui laps on peres esikohal, mitte karjääri, auto ja maja järel neljandal kohal, võib ta ennast tunda turva­liselt,” tõdeb arst. Et õnnetusi vältida, tasub seega mõelda, kui ohutu on lapsel kodus või õues olla ja mida ta seal teeb. Just hoolivusest ja tähelepanust hakkab õnnetuste ärahoidmine pihta.

Mina õppisin meie väikesest tulekahjust seda, et pliidi juurde enam süttivaid asju ei jäta ja uksel on ka seespool võti ees, nii et lapsed saavad selle vajadusel ruttu lahti. See pühapäev, mis oli ühtlasi mu sünnipäev, jääb aga alatiseks meelde. Paremat sünnipäevakinki – lapsed jäid ellu – ei oskakski tahta.

Kui laps on saanud viga

ª Nahavigastuse korral pane haavale Burn­shieldi geeli. Puhasta haava ümbrus külma vee või desinfitseeriva vahendiga (nt Asept) ja aseta vigastatud kohale plaaster. Head on kangasplaastrid, mitte veekindlad plaastrid. Kasulik on ka isekleepuv poroloonisarnane side Soft, mida saab kergelt näiteks ümber sõrme keerata, mis desinfitseerib ja jätab näpu vabalt liikuma.

ª Põrutuse, venituse, nihestuse või luumurru korral pane haigele kohale külmakott või külmunud köögivilja. Välja­väänatud liiges seo kinni pehme elastik­sidemega.

ª Verejooksu korral peata see haavalappide või sidemerulli abiga, aseta peale midagi külma ja tõsta haiget saanud koht kõrgemale.

ª Väikese sõrme- või varbaluu murru puhul aseta haigele kohale midagi külma ja vii laps haiglasse.

ª Kui laps on teadvuseta või šokis või kahtlustad tal aju-, selgroo- või käte-jalgade suurte luude vigastust, ära last liiguta. Lase tal olla sobivas pikaliasendis, aseta viga saanud kohale külma, kata keha soojalt ja kutsu kiirabi.

Allikas: kiirabiarst
Mare Liiger

Lapsed annavad esmaabi

Seda, kuidas tegutseda õnnetuse korral ja anda esmaabi, võib lapsele õpetada juba varakult. Märtsi lõpul võistlesid 5–6aastased Haabersti lasteaialapsed esmaabivõistlusel “Mina hoolin”. Kasutusel olid kunsthaavad, millele mudilased edukalt plaastreid panid.

“Kui täiskasvanud oskaksid pooltki seda, mida need pisipõnnid!” sõnab kiir­abiarst Mare Liiger, kes õpetab lapsi päästeameti korraldatud koolitustel ja www.lastekas.ee kodulehel.

“Lapsed käituvad tihti palju ratsionaalsemalt kui täiskasvanud. Nad ei pane verejooksuga inimest istuma, vaid ikka pikali. Nad oskavad hästi haava siduda ja kiirabi kutsuda. Õpeta last ja ta mäletab seda hallide juusteni,” soovitab Mare Liiger.