Haigus lõi jalad alt

Ta astub õue õige kergelt longates. 16aastane Sander Anijalg on oma vanuse kohta kuidagi eriti viisakas ja mõistlik. Sõnagagi vastu vaidlemata poseerib ta üht- ja teistpidi pildi jaoks ning sätib end siis toas mõnusalt laua äärde kohvitassi ja küpsisekausi kõrvale juttu ajama.

Millal sa uuesti trenni ja kehalisse lähed?

Sander (omaette muheldes): "Ega ma kehalist ära ei jätnudki."
Ema Anar: Ta ütles alguses, et hüppab ühe jala peal - kehalisest ärajäämine oli talle sedavõrd vastumeelt. Alles hiljem sain teada, et ta käib salaja ka jalgpallitrennis. Kusjuures, oli ju nii, Sander, et sul oli veel üks poiss õlgade peal ning sa pidid trepist üles jooksma?"
Sander muigab omaette ja nohistab küpsiseid süüa.

Tegelikult poleks Sander sel ajal tohtinud peaaegu üldse vasakule jalale toetada.

Eellugu

Kõik algas neli aastat tagasi, kui Sander oli 12aastane. Oli suvi, kui Sandri vasak puus valutama hakkas. Nii kõvasti, et poiss lausa lonkas.

Ema: "Küsisin, kas sa oled kukkunud, hüpanud? Ta ütles "ei", iseenesest hakkas. Kui teine nädal mööda sai ning midagi paremaks ei läinud, ütlesin, et lähme arsti juurde."

Perearst pani Sandri pikali, põlved kronksu ja hakkas jalgu laiali vajutama. Ai-ai-ai… vasak puus oli valus ning jalg ei tahtnud kuidagi puusast painduda.

Arst saatis poisi röntgenisse, siis Tartusse ortopeedi juurde, kus Sander sai peene nimega diagnoosi - Perthese tõbi. See tähendas, et vasaku reieluu ülemine osa oli verevarustuse häire tõttu kahjustatud. Et puusaliiges ei kuluks, pidi Sander käima vähemalt kaks aastat karkudega. Sportlasehingega poisile oli see kohutav pauk.

Karkudega koolis

Suvi läks mööda rahulikult. Sellesse aega jäi paar nädalat haiglat: venitus, massaa?, elektriravi.
Siis tuli sügis ja seitsmes klass. Karkudega.  Mida poiss tollal täpselt tundis, teab vaid tema ise. Sõnadesse on tal seda raske panna.

Sander: "Imelik oli… piinlik… kõik vaatasid… küsisid, mis viga... nalja tehti…"
Ema: "Sa olid ju vihane. Et miks pidi see sinuga juhtuma?"
Oli veel midagi.

Ema: "Neil oli klassis üks ebapopulaarne tüdruk ja õpetaja käskis Sandril tema kõrvale istuda. Aga sundida last, kes on karkudega ning keda nagunii narritakse, istuma selle tüdrukuga…"

Loomulikult ütles Sander: "Mina ei istu tema kõrvale." Ja õpetaja vastas: "Kui sulle ei kõlba, mine minema! Mis sa arvad, et kui sul on kargud, siis võid sa teha kõike, mida tahad."

Ema: "Psüühiliselt mõjus haigus talle ikka väga rängalt. Tegelikult on ta hästi viisakas poiss, aga äkki muutus ta isegi õpetajate suhtes ülbeks. Selles eas laps ei taha olla haige ja vilets. Siis ta püüdiski sõnadega oma üleolekut näidata."

Kas sa ütlesid teistele halvasti?
Sander: "Vahepeal ikka."
Ja eks mõni ütles sandisti ka sulle?
Sander: "Ütlesid ikka."
Mis see oli?
Vaikib.
Ema: "See oli ikka nii hullusti, et sa panid mõnikord kargud kõrvale ja läksid kätega selgeks tegema."
Sander: "Jah."
Mida sulle öeldi?
Vaikib väga kaua, lõpuks ütleb õige tasa: "Lombakas."
Emalõvina kaitsel

Karkude pärast oli kõigil pereliikmetel psüühika pisut sassis.
Ema: "Ma olen pedagoog, aga sel ajal tekkis tunne, et ma ei tohi üldse õpetajana töötada. Mu oma laps ei oska käituda, räägib õpetajatele vastu, ei saa õppimisega hakkama. Ja kuidas ma ise käitun…"

Sandri ema räägib loo, mis teda täielikult endast välja viis.
Ema ja Sander läksid koos bussi peale. Sander - tollal veel kasvult pisike - hoppadi-hoppadi karkudega ees, ema noorema pojaga järel. Ja siis tuli kamp suuri poisse.
Ema: "Üks neist poistest, suur, tõstis jala ning lõi... nii, et kark lendas kaarega üle tee. Võtsin siis kaugelt hoogu ja jooksin sellele poisile kõhtu… Karjusin: "Mida sa teed?! Mida sa mõtled?! See on haige laps!"
Mis tunne sul endal oli?
Sander: "Ma jätsin ta näo meelde ja mõtlesin, et võtan sõbrad kokku ning ta saab peksa. Ta oli ikka suur, mingi 18."

1, 1, 1… 2, 2, 2…

Ema viis Sandri hommikul autoga kooli ega tulnud selle pealegi, et poeg ei lähe alati tundidesse. Või kui läheb, tuleb poole päeva pealt ära. Miks?
Sander: "Ei viitsinud minna."
Ema: "Ta on nupukas ja arukas poiss, aga järsku kadus huvi õppimise vastu täiesti. Ja ükski õpetaja ei öelnud mulle ka. Esimene tunnistus polnud veel kõige hullem, aga siis tuli kolmanda veerandi oma ja… seal oli 8 ühte!"
(Sander kõõlub tooliga ning muheleb.)

Ema: "Tunnistus oli esimene märk sellest, et midagi katastroofilist on juhtunud. Käisin õppealajuhataja juures. Ütlesin, et ma väga vajan toetust ja mõistmist. Aga kõik õpetajad rääkisid ainult, et Sandri kodused tööd on tegemata ning üleüldse on ta väga ebameeldiva käitumisega poiss. Nii kergelt pannakse silt külge: sa oled ülbe! Muidugi, ega selles vanuses lastega ole ka kerge."

Sandri ema luges kõikvõimalikku psühholoogiaalast kirjandust, et aru saada, mis pojaga toimub. Püüdis lapsega tema tunnetest rääkida… aga too ei võtnud vedu. Suhted läksid pingeliseks.
Korraks oli perel plaan jätta laps koduõppele, aga Sander polnud sellega nõus. Kuna oli näha, et ta klassi ei lõpeta, siis viimasel veerandil ta enam koolis ei käinud. 7. klass jäi pooleli.

Uut kooliaastat alustas Sander uues koolis, uuesti seitsmendas. Ilma karkudeta.
Ema: "Kargud olid ära kulunud, aga õige pikkusega karke polnud kuskilt saada. Siis ma ütlesingi, et võid vabalt niisama käia."

Veel haigusest

Veel enne, kui kargud lõplikult nurka visati, käis Sander arsti juues. Tohter pani ta pikali, vaatas, mõõtis ja ütles: "Kuule poiss, sul on juba üks jalg lühem."

Siis saadeti poiss Tallinnasse kompuuteruuringule. Et kui on väga halb seis, siis läheb haiglasse operatsioonile, aga kui väga hull pole, siis ei saa - aasta lõpp, rahad otsas!

Ema: "Sander oli poolteist tundi aparaadi sees. Diagnoos oli selline, et asi on halb, aga nii hull mitte, et oleks opereerida vaja. Haiglasse ei pandud. Püüdsime siis õigesti süüa, lisaks võttis ta kaltsiumi ja fosforit. Käis ujumas, et lihas ikka töötaks.

Kas enam ei valuta?
Sander: "Mhkm. Aga jalg on natuke peenem. Ja õrnalt lonkan."
Ema: "See jalg jäi ju kohe peenemaks, kui ta seda ei kasutanud. Praegu käib ta kergejõustikus, suusatab, ujub. Rohkem kui aasta on Sander normaalset elu elanud. Arstidega pole me enam absoluutselt suhelnud. Me ei räägi haigusest. Tohter ütles ka, et kasvab puberteedieas välja."

Moraal
Ema: "Miks ma seda räägin? Ma tahaksin teistele öelda, et kui mingi haigus tuleb, olge rahulikud ning ärge dramatiseerige asja üle. See ei tähenda, et tuleks leppida olukorraga, aga üle mõistuse punnitada… Mina hakkasin hirmsasti lugema: miks see meiega juhtus, miks minu lapsega? Igasugune haigus on kriis, aga see tuleb läbi elada, sellest on väljapääs."

Miks läks nii, nagu läks?

Ema: "Haigus üksi polekski ehk meid nii palju mõjutanud, aga kõik asjad langesid kokku: haigekassade süsteem tekitas masendust - laps vajab ravi, aga raha ei ole. Siis kooli suhtumine. Ma ei taha kedagi süüdistada, aga ma arvan, et me peame üksteist toetama - ka õpetajad lapsi, kes on haiged. Kindlasti oli oma osa ka sellel, et haigus ilmnes just sellises vanuses."

Kui sul praegu see juhtuks, kas võtaksid asja kergemalt?
Sander: "Ma ei käiks ikka karkudega. Ega ma nendega siis ka eriti ei käinud, käisid rohkem sõbrad."
Jutt on läbi, Sander kiirustab sõpradega suusatama.

Ortopeed Silvia Nittim Sandri haigusest

Perthese tõbi tabab aktiivselt tegutsevaid lapsi, kelle luude areng on tõelisest vanusest paari aasta jagu maas. Poisid haigestuvad neli korda sagedamini kui tüdrukud. Umbes 10%-l võib haigus haarata mõlemat puusa.

Mis juhtub?
Verevarustuse häirest tekib reieluu ülemise osa kahjustus: luustumine peatub ajutiselt, kuid kõhreline osa areneb edasi. Sel ajal ei tunne laps veel midagi. Kui reieluu kõhreline osa luustuma hakkab, on see esialgu väga õrn, mistõttu tekivad kõhresisesed murrud. Sel ajal tunneb laps valu põlves või puusas ning hakkab lonkama.

Mida teha?
• Valu perioodil tuleb piirata liikumist, käia karkudega.
• Valuvabal perioodil tuleb võidelda selle eest, et puusaliiges töötaks normaalselt, st liiguks piisavalt. Muidu muutub liiges jäigaks või tekib osaline nihestus, mis on tingitud lihaste spasmist. Selle tagajärjel jalg lüheneb.
• Deformatsiooni vältimiseks peab laps ujuma, võimlema. Puusaliigesele tehakse ka parafiinravi.
Haigusel on oma faasid, mille ta läbib. Ühel hetkel saab ta lihtsalt otsa - kas puusaliigese deformatsiooniga või ilma. Ideaalsel juhul möödub haigus ilma jälgi jätmata. Kui vaatamata kõigele deformatsioon siiski tekib, aitab operatsioon.