Hing ja ihu tasakaalust väljas

Helen (34) istub mu ees diivanil ja ootab, kuni diktofoni käima panen. “Küsi ka vahepeal midagi, kui mul jutujärg käest läheb,” ütleb ta naeratades.Helen töötab vastutusrikkal ametipostil, tal on tore mees, kaks tütart, rõõmsameelsed käblikud, ja väike poeg.

Naine ise näeb välja, nagu oleks ta mõne ajakirja kaanelt maha astunud. (Pange seda võrdlust järgnevas kontekstis tähele!) Helen on nõus Perele ja Kodule rääkima oma elu ühest raskemast perioodist – ehk aitab see kedagi ja paneb inimesi mõtlema.

Kuidas kõik algas

“Ma olin siis kaheksateistaastane. Õppisin ülikoolis esimesel kursusel ja elasin sõbrannaga kahekesi ühikatoas. Hakkasin suhtlema ühe poisiga, kes mulle meeldis. Tolle poisi suhted oma ekspruudiga olid ilmselt lõpetamata ja kord ütles ta mulle hindavalt: “Minu meelest oled sa paksem kui tema.”
Ma olin täiesti normaalse kehakaaluga – praegu olen pigem alakaaluline –, kuid see sõnum jäi mulle kuklasse tiksuma ja mingil põhjusel jäin seda uskuma. Otsustasin, et pean kaalust alla võtma. Tagantjärele olen mõelnud, miks ma selle sõnumi omaks võtsin. Ma olen pärit väikelinnast, ent mu sugulased elavad Tallinnas. Mu onutütred, ilusad ja saledad, kehastasid mulle kättesaamatut elustiili, ja ilmselt oli ihalus olla nendesarnane üks motivaator.

Alustuseks hakkasin rohkem rohelist kraami sööma, näiteks mäletan, et sõin kodujuustu võilillelehtedega. Et kõhtu täis saada, sõin päris palju, aga näljatunne jäi. Pärast oli suurest söömisest ebamugav ja korraga tundus hea väljapääs näpud kurku panna. Tegin seda ja sain kergendust.

See kõik oli ligi 15 aastat tagasi ja ma polnud sellisest asjast kusagilt kuulnud ega lugenud, nii et ma ei tea, kust mul see mõte tuli. Aga seda juhtus järjest tihedamini, eriti kui olin stressis. Sõin rohkem, kui oleksin vajanud, ja ajasin siis näpud kurku. Tegin seda salaja, nii et isegi mu toanaaber ei märganud midagi.

Et kindlasti saledamaks saada, läksin ka šeipingusse. Kuid näppude kurku ajamine viis ainevahetuse tasakaalust välja, nii et allavõtmise asemel hakkasin hoopiski kaalus juurde võtma ja kehakaal muutus painavaks sundmõtteks.

Kui nädalavahetustel kodus käisin, sai ema kohe aru, et midagi on minuga lahti, kuigi püüdsin oksendamist ka tema eest varjata. Õnneks oli ta väga taktitundeline ega hurjutanud mind. Mures oli ta küll.

Käisin edasi koolis, tegin eksameid, püüdsin toime tulla sellega, et mu suhted poisiga, kellesse armunud olin, luhtusid. Ent pikapeale hakkasin aru saama, et minuga on midagi lahti. Ma ei suutnud loobuda oma harjumusest pärast söömist oksendada. See arusaamine ja muud pinged tegid mind väga labiilseks. Pinge kasvades sõin… Ning oksendasin. Et oma enesetunnet parandada, läksin seepeale jooksma, ise oksendamisest kurnatud.

Ükskord, kui nädalavahetusel kodus olin, läksin endast nii hullusti välja, et mu vanemad said aru, et midagi tuleb ette võtta. Nad panid mu autosse – olin sellega nõus, sest tundsin, et vajan abi – ja sõidutasid mind psühhiaatriahaiglasse. Psühhiaater kuulas mu ära ja arvas, et asi on tõsine. Käisin veel mõne korra temaga vestlemas, kuni sai selgeks, et vajan haiglaravi.

Salakaval tõbi

Olin psühhiaatriahaiglas kuu aega. Mulle kirjutati ärevust leevendavaid ravimeid. Olin seal üsna vabal režiimil, sain majas ringi käia, suhtlesin palatikaaslastega ja jalutasin väljas. Kaks kursuseõde käis mind vaatamas ja rääkisin neile, mis minuga toimub. Selgus, et mõlemad ajavad vahel näpud kurku, et kehakaalu hoida. Ma ei tea, kas nemad said mingit ravi, see jutuks ei tulnud. Ent nende käikudest oli mulle abi. Sellisel perioodil on teiste inimeste toetus ülimalt tähtis.
Ka vanemad külastasid ja toetasid mind. Selle kuu aja jooksul polnud mul kordagi vajadust oksendada. Vestlesin iga päev psühhiaatriga ja analüüsisime olukorda, kuid miks just mul pinge sel moel väljendus, ei osanud temagi öelda.

Psühhiaatrilt sain oma haiguse kohta rohkem teada. Buliimia on salakaval tõbi, samasugune nagu alkoholism, nikotiini- või söömissõltuvus, mispuhul inimene haarab pingehetkel veiniklaasi, sigareti või toidu järele. See algab vaikselt ja sa eitad seda. Usud, et suudad seda kontrollida, et see on tühiasi. Ent ühel hetkel selgub, et sa ei suuda.

Kui haiglast välja sain, kontakt psühhiaatriga katkes. Ma hakkasin uuesti oksendama. Mu vanematel ei olnud rahaga laiutada, ent nad tegid kõik, mis said, et mind aidata. Nad viisid mu ühe psühholoogi juurde, hakkasin seal regulaarselt käima. Need käigud toetasid mind palju.
Siis avastasin, et mu hambad hakkavad lagunema. See oli nagu külm dušš. Ma sain aru, et kui ma haigusega tõsiselt ei võitle, kaotan tervise. Tekkisid probleemid maoga. Üliärrituvuse tõttu kahtlustati kilpnäärme­häda. Mind ähvardas oht viljatuks jääda. Olin buliimia käes vaevelnud juba kolm aastat ja valgust ei paistnud.

Muutused tulid tasapisi

Hirm pani mind tegutsema. Ühinesin kaalujälgijate programmiga. Õppisin, kuidas õiges­ti toituda ja toidu hulka reguleerida. Praegu kasutan neid teadmisi perele süüa tehes. Kaalujälgijate programm toimis ka grupiteraapiana. Osalised, kõik väga erineva kehakaaluga, rääkisid oma probleemidest avatult ja see oli abiks. Mõistsin, et on teisigi, kel on mure.

Siis sain tuttavaks oma praeguse mehega. Ma jätkasin oksendamist ka temaga koos elades, kui ta oli tööl ega võinud mind tabada, kuid ajapikku jäid oksendamishood harvemaks. Ta oli taktitundeline ja ignoreeris mu haigust, võib-olla ka seetõttu, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Ma arvan, et see oleks mulle väga piinav olnud, kui oleksin pidanud end tema ees välja vabandama ja süüdi tundma.

Elu hakkas rahulikumaks muutuma. Mu hirm, et jään viljatuks, osutuski vaid hirmuks. Kui lapsed sündisid, oli tegemist nii palju, et oksendamine ei tulnud enam meeldegi. Ühel ilusal päeval mõtlesin: ma pole enam kaks kuud oksendanud!

15 aastat hiljem

Buliimia käes ma enam ei kannata. Ent see haigus on jätnud mulle jälje. Arvan, et ma sain maorikke, sest suudan süüa ainult teatud piirini ja rohkem mitte üks raas. Pingeolukordades ma mitte ei söö liiga palju, vaid kaotan kaalu. Kui vahetasin töökohta, kadus lühikese ajaga viis kilo.
Vaatan oma tütreid ja mõtlen, kui kohutav see oleks, kui nendega midagi sarnast juhtuks. Püüan neid õpetada tasakaalustatult ja tervislikult toituma.

Ma tõmbun sisimas täiesti krampi, kui keegi minu juuresolekul kurdab, et ta on liiga paks. Ma ei ütle midagi, ent mõtlen: kui sa vaid teaksid, et veel paar sellist kurtmist ja sa võid olla tõsise sõltuvushaiguse lävel.

Panen kõigile südamele: mõelge, mida te räägite. Mitte iial ärge arvustage teise inimese kehakuju. Te ei tea, mis on tema kehakaalu taga, ja te ei tea ka, mida võite põhjustada ühe mõtlematu lausega. Kui mu lapsed näevad mõnd ülekaalulist last ja teda kommenteerivad, seletan neile alati, et inimene on inimene ja täisväärtuslik ühiskonnaliige sõltumata sellest, milline on tema keha või kuidas ta riides käib. Ma arvan, et Barbie-nukud teevad tüdrukute maailmapildile tõsise karuteene.
Mõistlik on õpetada lapsi maast madalast arukalt toituma ja parasjagu liigutama. Ülekaalulisele teismelisele, kes istub õhtud läbi arvuti taga või teleka ees ja nosib krõpse, on raske midagi uut õpetada ja siis peab sõnadega väga ettevaatlik olema.

Lapsed võtavad omaks meie elustiili, seega on mõistlik hoida end igas mõttes tasakaalus.”

Helen soovitab, kui su lähedasel või lapsel on buliimia:
ª ole kannatlik ja toetav, ka tagasilöökide korral;
ª otsi kindlasti abi;
ª arvesta, et paranemine on pikk protsess;
ª ära tee etteheiteid ega kontrolli liigselt;
ª hoolitse enda eest, et jaksaksid toeks olla;
ª hoolitse selle eest, et peres oleks rõõmus ja rahulik õhustik.

Mis on buliimia?

Buliimia on toitumis- ja psüühikahäire, mis algab toiduhulga piiramisest. Buliimiku mõtted keerlevad pidevalt söögi ümber. Piirangutele järgneb kontrolli kaotamine ja ülesöömine. Paari­tunnise söömasööstu jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal. Võrdluseks: 19–30aastane naine, kelle kehaline koormus pole suur, vajab päevas umbes 2050 kcal.
Ülesöömisele järgneb süütunne ja hirm kaalu tõusu ees.

Buliimik püüab selle tagajärgi kaotada, oksendades või kasutades lahtisteid.
Haige varjab oma käitumist teiste eest, kuid buliimiale vihjab see, kui:
ª inimene sööb palju, ent kaalus juurde ei võta;
ª ta eelistab süüa üksi, tihti siis, kui teised juba magavad;
ª külmkapist kaob saladuslikult palju toitu;
ª ta läheb pärast sööki tualettruumi.

Söömishooge vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enese vigastamine ja psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Okse happelisus hävitab buliimikutel järk-järgult hambaemaili. Süljenäärmete paistetuse tõttu võib neil olla nägu paisunud. Näppude kurku ajamisest ja vedelikukaost võivad olla marrastused sõrmedel.

Sagedane oksendamine, millega kaasneb toitainete puudus, võib põhjustada ka füsioloogilisi muutusi, näiteks krampe, südame rütmihäireid, elektrolüütide tasakaalu häireid jm.

Ravi võtab aega
Kui elus on positiivseid muutusi, võib buliimia mööduda ravita, kuid tavaliselt vajab haige ravi. Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, on tarvis psühhoteraapiat.

Kõigepealt õpetatakse haige normaalselt toituma ning oma söömist jälgima. Ta peab võitlema stressi vastu teisiti kui söögiga. Seejärel tehakse tööd sellega, et buliimik mõistaks, et on ka teisi väärtusi peale keha. Hästi on mõjunud grupiteraapia.
Buliimia ravi on pikaajaline. Keskmiselt paraneb 80% patsientidest, kuid enamikul jääb eluks ajaks teravnenud tähelepanu kehakaalu ja toidu vastu.

Allikas: www.toitumine.ee