HIVi ajastu puudutab ka lapsi

Minu vastas istub noor heledapäine 21aastane naine. Tundub selline õbluke ja pisut hirmunud. Terekäsi on niiske. Ta on nõus rääkima oma loo ja ma tean juba ette, et mul on raske seda kuulata.

Viis kuud tagasi sai Anna esimest korda emaks. Tilluke Jana lebab ema kõrval voodis otse päikeselaigus. Rõõmus tirts, vaatab võõrale otsa ja venitab oma pisikese suu naerule. Naeratan vastu. Anna ütleb, et ideaalne laps. Magab öö otsa hommikuni välja. Ja oodatud. Anna abiellus kaks ja pool aastat tagasi ning vastne paar oli valmis kohe beebit saama. Aga loodus tahtis teisiti, lapseootele jäi noor naine alles aasta hiljem.

Hoop tabas kolmandal raseduskuul. Rutiinse kontrolli käigus selgus ootamatult, et Anna on HIV-positiivne. “Alguses olin shokis. Elasime lihtsalt oma tavalist elu ja järsku põrkasime sellega kokku... HIV.”

Levib tavainimeste sekka

Järgnevatel aastatel võib selline valus teade tabada järjest enamaid Anna-suguseid nn tavalist elu elavaid naisi. Anna pole elu sees narkootikume tarvitanud. Tal on püsisuhe. Ja ometi avastati tal HI-viirus. Anna on üks viimasel ajal levinud suundumuse ohvreid, mille kohaselt HIV levib jõuliselt homoseksuaalide ja narkomaanide ringist väljapoole.
“Kui mõni aasta tagasi sattusid meie vaatevälja vaid padunarkomaanid, siis nüüd näeme siin ka neid, kes pole kunagi suitsetanudki,” ütleb Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskeskuse arst Kersti Kink.

Narkomaanide ringist välja levib haigus just sugulisel teel. Põhjus on lihtne. Eestis elab praegu ligi 4500 inimest, kellel on diagnoositud HIV. Umbes 80% nakatunutest on narkomaanid. Lisaks veel määramatu hulk viirusekandjaid, kes ise oma nakatumisest teadlikudki pole. Kõik need inimesed pole vahekorras ainult teiste narkomaanidega. Kaitsmata vahekordade kaudu levitavad nad surmaviirust ka teistele.

Anonüümsetes aidsi nõustamiskabinettides, kus avastatakse kolmandik nakkusjuhtudest, oli 2001. aastal vaid iga kümnes diagnoosi saanu nakatunud sugulisel teel. Mullu aga juba ligi pooled.
Mõne näitaja poolest kuulub Anna siiski elanikekihti, kus HIV on rohkem levinud. Ta elab Kohtla-Järvel ja on venelanna. Kuid ma ei usu, et see oleks ka ülemäära haruldane juhtum, kui mõni Ida-Virumaalt Tallinnasse elama või õppima tulnud (eesti) tüdruk, kes ise oma haigusest teadlikki pole, on pealinnas kondoomita vahekorras mõne nägusa Lõuna-Eesti noormehega. Sealt edasi levib nakkus juba ilma, et seda saaks seostada mõne kindla riskipiirkonna või -grupiga.

Eestis mullu registreeritud 743 uuest nakkusjuhust 61% moodustavad 15–24aastased. Seega on haigusekandjad seksuaalselt aktiivsed noored, kelle hulka kuulub järjest enam naisi. Kahjuks üha rohkem ka lapsi.

Nakkus emalt lapsele

Pärast nakkusest teadasaamist tuli Annal otsustada, mida edasi teha. Selleks, et haiguse ülekandumise riski emalt lapsele miinimumini viia, tuleb

• emal läbi teha kolmest ravimist koosnev profülaktiline kuur, mida alustatakse 14. rasedusnädalast;
• sünnitada keisrilõikega 38. rasedusnädalal;
• mitte toita last rinnaga, sest nakkus levib ka rinnapiima kaudu;
• vastsündinul teha läbi ravikuur sünnist kuni pooleteisekuuseks saamiseni.

Neist punktidest kinni pidades on nakatumise riski võimalik vähendada paari protsendini. Viimase viie aasta jooksul otsustas sünnitamise kasuks 183 HIV-positiivset naist. Pisut suurem hulk valis abordi. Anna otsustas sünnitada.

“Tegime kõike õigesti. Rohtusid võtsime korralikult, oli keisrilõige, rinnapiimaga ei toitnud, laps sai ravi,” räägib Anna. Esimene test tehakse lapsele haiglas 48 tunni jooksul pärast sünnitust. See oli negatiivne. Teine test tehti neljandal elukuul. Kahjuks oli see positiivne. Jana sai emalt HI-viiruse.

“Me ootasime väga last,” räägib Anna. Tema jutt on katkendlik ja vaikne. Ma peaaegu ei kuulegi seda. Jana siputab endiselt päikeselaigus ning koogab rõõmsalt. Pisarad voolavad mööda Anna põski ja tilguvad sülle. Naine toob taskuräti.

“Olime nii õnnelikud, kui Jana sündis,” jätkab ta. “Ja nüüd... Sattusime selle paari protsendi sisse... Ma ei tea, mis edasi saab. Võtame rohtusid. Arstid ei ütle ju, kaua ta elab. Ma arvan, et nad ise ka ei tea. Mis minust saab? Ma ei mõtle enda peale praegu. Mõtlen lapsele.”
Ka Jana on vaikseks jäänud. Istume ja ei räägi midagi. Anna surub taskurätti kõvasti pihku.

Miks Jana nakatus?

Jana on üks seitsmest beebist Eestis, kelle puhul mullu nakkus emalt lapsele kandus. Üldse sünnitas 82 HIV-positiivset naist. Samas on Anna ja Jana neist seitsmest praktiliselt ainukesed, kes kõike õigesti tegid. Ülejäänutel avastati haigus liiga hilja, mõnel juhul isegi pärast sünnitust, või siis oli narkomaanidest emadel probleeme ravimite korrapärase võtmisega.
Miks siis Jana ikkagi nakatus?

Doktor oletab, et Anna võis nakatuda umbes samal ajal, kui rasestus. Nakatunust käib see üle nagu tavaline külmetushaigus – pisike palavik, väike väsimus, mis 1–4 nädala pärast möödub. Just sellist haigust Anna raseduse esimestel kuudel põdes.

Samal ajal kinnitub HI-viirus rakkudes ja hakkab paljunema. Kui tavalised viirused tekivad ja hukkuvad, siis HIV jääb inimesse surmani.
“See viirus on kaval,” ütleb Kersti Kink. “Ta ei näita ennast alati alguses välja.” Sellepärast oli ka Jana esimene test negatiivne.

Ravi paneb proovile

Ravi on karm. Jana saab kaks korda päevas kolme erinevat rohtu, mida ta peab võtma elu lõpuni. Ravimid on kanged ja kõrvalmõjudega. Ka paljud täiskasvanud jätavad need võtmata lihtsalt sellepärast, et eriti kuuri alguses on väga paha olla. Mida laps tunneb, seda ta kirjeldada ei oska. Üks siirupilaadne rohi, mida Jana peab neelama söögi ajal, maitseb eriti vastikult. Alguses keeldus ta sellest, nüüd on juba harjunud.

Ravimid vähendavad viiruse hulka veres ja pidurdavad selle hävitavat toimet. Kuid veel pole keegi avastanud rohtu, mis suudaks viiruse organismist eemaldada. Nii hakkab HIV tasapisi hävitama ka viiekuuse Jana immuunsüsteemi. Ta haigestub kergelt ja põeb raskelt. Arsti juures tuleb HIVi kontrollimas käia esialgu iga kuu, edasi kahe kuu tagant ja kui kõik on stabiilne, siis poole aasta järel. Kui kaua need lapsed elavad, ei tea keegi. Aids on levinud maailmas kõigest paarkümmend aastat ja esimesed ravimid töötati välja alles kümmekond aastat tagasi.

Nakatunud surevad peamiselt kopsupõletikku, tuberkuloosi või mõnda teise haigusesse. Aidsi diagnoosini nad ei jõuagi. See pannakse juhul, kui viiruse hulk veres on piisavalt kõrge ja on kaasnenud kindel komplekt muid haigusi.

Eestis on viimase viie aasta jooksul sündinud 16 HIV-positiivset last, neist kaks on surnud. Noorim aidsi ohver, tüdruk, heitis hinge kaheksa kuu vanuselt. Teine, poiss, suri kuue kuu vanusena kodus äkksurma, täpsem põhjus jäigi teadmata. Üks nakatunud beebi kadus arstide vaateväljast koos emaga, tõenäoliselt pole enam ka teda. Vanim Eestis HIV-positiivsena sündinud laps on praegu viieaastane ja käib lasteaias. Ka Jana on õnneks esimestel elukuudel terve püsinud.

Kassi-hiire mäng

“Ehk nad teevad sellise rohu, mis terveks ravib,” ohkab Anna, alistunud ilmega õbluke noor ema. “Kui viie aasta jooksul, siis niikaua oleme võib-olla veel terved. Ajalehtedest loen, et 15–20 aastat võid elada rohtudega.”

Ravimeid täiustatakse ning Lääne-Euroopas peetakse HIVi juba krooniliseks haiguseks, millega võib elada ehk isegi aastakümneid.
Anna praegu ravimeid ei saa. “Ootame, kuni ema organism sünnitusest taastub,” ütleb doktor Kersti Kink. “Kui viiruse hulk on suur, hakkab ta võtma rohtusid.” Kohe HIVi avastamise järel ravi ei alustata, välja arvatud siis, kui naine on lapseootel. HIVi pärssivad ravimid nõrgestavad ka organismi enda kaitsevõimet. Lisaks räägib nakatunud täiskasvanute kohese ravimise vastu asjaolu, et viirus on ülimalt muutumisvõimeline. Tegelikult muudab ta mingit osa oma olemusest lausa iga kuue tunni järel. Arvatakse, et iga päev vahetub kolmandik viiruse koguhulgast. HIV suudab harjuda ka ravimitega, nii et need ei mõju enam. Siis tuleb ravimikombinatsiooni muuta, kuid nende valik saab ju lõpuks otsa.

See on kassi-hiire mäng, kus kaasaegne meditsiin on seni veel hiire ning HIV kavala ja saatanlikul moel lõbujanulise kassi rollis. Lõpptulemus on ette teada, võitlus käib selle nimel, kui kaua õnnestub finaali edasi lükata.

Kas suhtume põlastusega?

Mitte ainult võitlus viirusega pole see, mis nakatanu keha ja hinge närib. Nad ei julge oma haigusest ka teistele rääkida. Anna ja Jana puhul ei tea peale lapse isa haigusest keegi. Anna sõnul mees toetab. Aga viimased paar kuud on ta töötanud välismaal ja polevat veel saanud ise HIV-testi tegemas käia. Võib-olla on see tõsi.

Siiski võib arvata, et just mehelt sai Anna nakkuse, kuigi tal olid mõned vahekorrad ka enne püsisuhet. Anna ema ja isa on lahutatud ning kumbki ei ela enam Eestis. Siin on vaid tema vanaema, kes pole lapselapse HIVist midagi kuulnud.

Anna ei julge rääkida. “Seletasin vanaemale, et jäime haigeks ja peame olema haiglas. Võib-olla ütlen talle hiljem. Nagunii ta saab kunagi teada.”
Irina Moroz, kes juhib Tallinnas aidsi ennetuskeskuses HIV-positiivsete naiste tugigruppi, ütleb, et inimeste kõige suurem hirm ongi see, et teised saavad teada. See on isegi tugevam kui mure enda tervise pärast.”

Naistele teeb suurt muret ka see, kuidas leida partner. “Me paneme lehte kuulutusi, et HIV-positiivne naine soovib tutvuda mehega. Võetakse ühendust, ühtegi naisi alandavat kontakti pole olnud. Peamiseks motiiviks ongi toetamine. Nii et kuigi ühiskonnas üldiselt suhtutakse nakatunutesse negatiivselt, siis need, kel on olnud isiklikke kontakte, ei olegi nii tõrjuvad,” ütleb Irina Moroz.

Ma ei tea, kuidas see suhtumise asi täpselt on. Küsige parem iseendalt. Kuidas te reageeriksite, kui avastaksite, et Eesti ainus teadaolev HIV-positiivne laps käib teie järeltulijaga samas rühmas?
Paneb mõtlema? See on hea, sest kõige rumalam asi, mida me praegusel HIVi leviku ajastul teha saame, on seda ignoreerida. Nii riiklikul tasandil kui oma kodudes. Oma peas.

Jana muutub rahutuks, söögiaeg ligineb. Asutan minekule. Minu esimene teadlik kohtumine HIV-positiivsetega on äratanud nende suhtes kahjutunnet ja sümpaatiat. Loodan, et neil läheb hästi, kuigi – mida täpselt peaks see Anna ja Jana jaoks tähendama? Võib-olla seda, et keegi ikka mõtleb nii umbes viie aasta jooksul selle õige ravimi lõpuks välja.
Ulatan Annale lahkumiseks käe.

 
KUIDAS HIV LEVIB?

HIV on viirus, mis hävitab inimese immuunsüsteemi. HIVi tulemusena ei suuda organism enam muude nakkustega võidelda. Aids on HIVi viimane aste. Siis on inimese immuunsüsteem kaotanud vastupanuvõime. Ühelt inimeselt teisele levib HIV, mitte aids.

Kus HIV elab?

Inimese kehavedelikes. Need on:
• veri,
• menstruatsiooniveri,
• sperma,
• eelsperma,
• tupevedelikud,
• rinnapiim.
HIVi on vähesel määral ka süljes, pisarates, ninaeritises, higis ja uriinis, kuid nende kaudu nakkus ei levi.

Kuidas HIV levib?

Siis, kui HIV-positiivse inimese kehavedelikud satuvad terve inimese vereringesse suu või suguelundite limaskestade peal olevate haavandite või suurte lahtiste haavade kaudu. See võib juhtuda
• kaitsmata tupe-, suu- ja pärakuseksi ajal;
• nõelte ja süstalde ühisel kasutamisel;
• vereülekandel ja organite siirdamisel (tänapäeval on see Eestis võimatu, sest doonoriveri ja doneeritud organid kontrollitakse);
• HIV-positiivselt emalt lapsele emaihus, sünnitamise käigus või rinnapiimaga toitmisel.

Kuidas HIV ei levi?

• Kasutades samu töövahendeid.
• Kasutades sama tualettruumi või sauna.
• Kasutades samu nõusid.
• Kätlemisel, puudutamisel, kallistamisel, musitamisel. Sügav keelega suudlemine HIV-positiivsega on turvaline, kui mõlemal on igemed ja suus olev limaskest haavanditeta. HIV ei levi süljega.
• HIV-positiivsega koos sporti või trenni tehes.
• Aevastamise, köhimise, nuuskamise ega putukahammustusega.

Allikas: www.aids.ee