Järjest rohkem levib seisukoht, et me ei peaks lastele nii palju piima andma
Lehmapiim on meie toitumiskultuuri sama loomulik osa nagu teraviljadki. Enamik heaoluriikide inimestest ei kujuta elu ilma nendeta ettegi.Ometi on üha enam neid, kellele mõne terviseprobleemi tõttu nimetatud toiduained ei sobi. Just viimastel aastatel on ka lehmapiima kasulikkus tõusnud nii meedias kui teadusringkondades kirglike debattide objektiks. Ühtede väitel on piim hea, teiste väitel halb. Vastus võib aga peituda inimese individuaalsuses: sellele, kes on terve, kelle seedeensüümid töötavad tõhusalt
ning kes tarbib piima mõõdukalt, ei pruugi ta probleeme tekitada, kuid järjest enam on lapsi ja noori ülitundlikkuse probleemidega, kirjutavad Madleen Simson ja Egle Oja raamatus "Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele"
Ometi hoiame selle kõige valguses müütilise tervisetoote staatusesse tõusnud piimast kramplikult kinni. Joome külmetushaiguste korral kuuma piima meega, vaatamata sellele, et haigusseisundis organism peaks vältima igasugust magusat ja happelist toitu. Meil pole selliseks eneseraviks ühtegi teaduslikku alust ja ometi me järgime seda – sest nii on kombeks. Samas nõuame lihtsale loogikale põhinevalt argumendilt (looduse poolt on lehmapiim ette nähtud vaid vasika toitmiseks tema kiire kasvu faasis) teaduspõhisust! Seda vaatamata sellele, et aina enam uuringuid juhib tähelepanu, et liigne piimatoodete tarbimine võib põhjustada väikelastele (lisaks nahaprobleemidele ja astmaatilistele nähtudele) ka sagedasi kõrvapõletikke ja nohu.
Tõepoolest, piimatoodete tarbimine mitu korda päevas on Lääne ühiskonnas üsna uus nähtus. Piimatööstuste areng ja massiline piimatoodetemüük algas alles 1950ndatel. Nende tarbimise trend aina kasvab, levides üle kogu maailma. Näiteks on piimatooted omaks võtnud isegi hiinlased, kelle hulgas varasematel aegadel sellist traditsiooni polnud.
Jaapan ja Kreeta on seevastu kaks piirkonda maailmas, kus inimeste eluiga on kõige kõrgem ja suremus kardiovaskulaarhaigustesse kõige väiksem. Kreetal juuakse juba 5000 aastat lehmapiima asemel utepiima ja Jaapanis pole 7000 aastat piimatooteid tarbitud. Viimases ei ole naised põdenud osteoporoosi, rinnanäärme vähki ega menopausiga seonduvaid häireid. Tänapäevase lääneliku toitumise omaksvõtmisega on hakanud need haigused ka seal levima.
Isegi legendaarne Ameerika lastearst dr Benjamin Spock, kes oma esimestes raamatutes pidas lehmapiima rinnapiimale sobivaks alternatiiviks, jõudis oma pikaajalise karjääri jooksul selle arusaama kritiseerimiseni. Veel 90-aastase teadlasena liitus ta nende arstidega, kes väidavad, et ainult rinnapiim on lapsele parim – ei imik ega väikelaps vaja loomset piima ja sellel põhinevaid tooteid. Ta toetus hulgale uuringutele, mis muudavad küsitavaks lehmapiima toitainelise väärtuse
ja hoiatavad selle seose eest juveniilse diabeedi ja allergiatega. Oma viimases raamatus toob ta koos kaasautoriga välja, et peamised piimatalumatuse väljendused lastel on kroonilised kõrvapõletikud, hingamisprobleemid ja naha seisundi halvenemine.
Piima toksiline mõju
Piima toksiline mõju on enamasti seotud laktoositalumatuse, allergiate, lehmapiimavalgu talumatuse või opioidsete peptiidide problemaatikaga.
Laktoositalumatus on suhteliselt sageli esinev haigus, mille
põhjuseks on laktaasi nimelise ensüümi puudulikkus, mis peaks lõhustama laktoosi ehk piimasuhkrut. Eristatakse primaarset laktoositalumatust, mida põhjustab geneetiline eelsoodumus, ja sekundaarset laktoositalumatust, mis on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võivad omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel.
Lehmapiimaallergiat kohtame eriti neil lastel, kellel esineb atoopiat
või teisi ülitundlikkuse nähte (ekseemid, nõgeslööve, astma), kuna
lehmapiim võimendab neid. Atoopia puhul on tegemist geneetilise eelsoodumusega sünteesida IgE-tüüpi antikehasid. Atoopiliste dermatiitide põhjustajaks on tihti just toiduallergia. Allergoloog Malle Orn on välja toonud, et kõige sagedasemad toiduallergeenid imikutel ja väikelastel on lehmapiim, muna, kala, nisu ja soja. Abistavate uuringutena saab teha nahateste toiduallergeenidega ja määrata üksikute toiduallergeenide vastaseid antikehi veeniverest. Allergoloog on toonud välja, et nendest uuringutest ei ole abi, kui tegemist on toidutalumatusega.
Steliori praktikas on leitud seoseid lehmapiimaallergia ja/või -talumatuse ja loomakarvaallergia, allergilise nohu ja astma vahel. Kui lapse menüüst jätta välja piimatooted, hakkab tema organism ka teisi allergeene taluma.
Tartu Ülikooli arst-õppejõud Kaja Julge on kirjutanud, et „allergiahaigused on väga ilmekas näide geeni ja keskkonna vastastikusest mõjust. Allergiahaiguste sagenemine alates
1960. aastatest kogu maailmas, eriti just kõrge arengutasemega riikides nagu Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, on elukeskkonna ja toitumistavade muutumise tagajärg.“
Umbes samal ajajärgul (1960ndatel) algas ka piimatööstuse hüppeline
areng ja varasemast sagedasem piimatoodete tarbimine. Teades, et
lehmapiim on inimorganismile raskesti seeditav ja temas sisalduv kaseiin päästab tundlikel inimestel valla antikehade tootmise, võib arvata,et piim on üks taustategureid (lisaks geneetilisele eelsoodumusele,keskkondlikele teguritele jms), mis sellise laiaulatusliku allergiate leviku on põhjustanud. Ilmselt teab täna igaüks oma tutvusringkonnas kedagi, kellel allergiaprobleemid.
Lisaks võib näha ajalist seost ka Eestis – laste allergiate osakaal on suurenenud oluliselt just peale taasiseseisvumist, mis tõi kaasa uudsete piimatoodete külluse poelettidel ja ületarbimise paljudes kodudes.
Kui tegemist on toidutalumatusega, tekib veres kaseiinivalgu suhtes
tsütotoksiline reaktsioon (valgeliblede rünne) ja/või IgG immunoglobuliinid ehk antikehad. Selline pikaajaline „lahingutegevus“ kurnab nii immuunsüsteemi kui ka organismi tervikuna, mille tagajärjeks võivad olla erinevad haigused, sest iga konkreetne organism annab järele sealt, kus ta on kõige nõrgem.
Veel võivad piimaga seonduvaid terviseprobleeme põhjustada kaseiinivalgu ebanormaalse lõhustumise tagajärjel tekkivad opioidsed peptiidid ehk kasomorfiinid. Need on seotud eelkõige just käitumis- ja
psüühikahäiretega ning närvisüsteemiga üldisemalt.
