“Mis haigus see on?” imestas Mairit. Ta oli mures, sest tema viieaastane tütar Liilia oli loid ja tuikus kaks päeva külmkapi, voodi ja tuale­ti vahet. Jõi korraga peaaegu liitri vett ja ruttas siis, pissirada järel, WCsse.

Järgmisel päeval läks Mairit tööle. “Mina läksin lasteaeda ja kukkusin seal kokku,” mäletab Liilia ise seda päeva.

Laps viidi ruttu haiglasse, kus aparaadid ei suutnud tema veresuhkru­taset täpselt fikseerida, sest see oli nii kõrge: üle 30 millimooli liitri kohta (normaalne on 3,6–7,8 mmol/l).

“Meile öeldi, et küsimus oli ühes päevas. Kui oleksime haiglasse sattunud järgmine päev, oleks ta, jalad ees, välja tulnud. Tundsime, et surm on lähedal,” räägib Mairit.

Šokiseisundis õppimine

Ema sai teada, et Liilial on I tüüpi diabeet, mis tähendab, et lapse kõhu­nääre ei erita insuliini hormooni. Viimane on vajalik süsivesikute lagunemisel tekkiva glükoosi ehk veresuhkru omastamiseks. Kui insuliini pole, glükoos rakkudesse ei pääse ja selle tase tõuseb veres lõpuks elu­ohtlikule tasemele.

“See pole võimalik! Mis me valesti tegime?” nuttis Mairit, kui vaatas oma pisikest kahvatut tütart voodis lamamas, tilgutid küljes.

Kuigi juhtunu polnud naisele veel kohale jõudnud, pidi ta hoolega kuulama, mida haiglaõed talle õpetasid. “Nädal aega tuupisin, seejärel saadeti meid koju, kus pidin ise hakkama saama.”

Raske esimene aasta

Kogu elu tuli nüüd Liilia haiguse järgi ümber sättida. Enne iga toidukorda tuli mõõta glükomeetriga tema veresuhkrutaset ja süstida pepusse insuliini. Mitte rohkem kui pool tundi hiljem pidi laps sööma sooja toitu. Kokku sai Liilia kolm insuliinisüsti päevas. “Süsti ei tohi ära jätta ja pärast seda peab laps kindlasti sööma. Terve päev kulgeb meil range režiimi järgi,” tõdeb Mairit.

Ent pinge ja hirm lapse elu pärast hakkasid vähehaaval emale suurt stres­si tekitama. “Ma ei suutnud öö­päev otsa magada ja olin lõpuks kuude­ viisi üleval,” meenutab ta.

Kõige rohkem kohutas Mairitit lapse reaktsioon. Liilia oli viimase kahe aasta jooksul kaotanud isapoolsed armsad vanavanemad ja tänavalt leitud kassipoja. Nüüd oli ta ise raskelt haige. Tüdruk läks pea iga õhtu nuttes magama ja ärkas öösiti­ kisades: “Keegi ei armasta mind! Mina olen kõiges süüdi!”

“Kuidas sa rahustad unesegast last? Lõpuks tundsin, et mul hakkab jõud otsa saama,” mäletab Mairit.

Paremaks ei teinud olukorda seegi, et Mairit ja Liilia isa, naise eelmine elukaaslane, teineteist lapse haiguses süüdistasid. Ega ka see, et dia­bee­di-haige tüdruk lasteaiast viisakalt välja visati. “Pange ta eralasteaeda,” öeldi napilt.

Mairit ei saanud mõeldagi, et kulutab kogu oma palga 4000kroonise kuutasu peale, vaid leidis teise munit­sipaallasteaia, kus õpetajad läksid vabatahtlikult diabeedikoolitusele.

Poolteist aastat hiljem teatas aga Liilia, et tema enam ei jaksa hommikuti kell 5.50 tõusta ja linna teise otsa lasteaeda sõita. Et ta soovib minna elama Tamsallu vanaema juurde.

Ema viis tütre südamevärinaga sinna lasteaeda ja kartis kõige hullemat, kuid teade suhkurtõvest pani õpetaja vaid õlgu kehitama: “No ja mis siis?”

Pool aastat hiljem kolis ema tütrele Lääne-Virumaale järele. Seal sündis ka pesamuna Hannaliisa (praegu 1,5 a).

Maiustada saab vahel ikka

Ajakirjanikuga kohtumiseks sõitsid Mairit ja Liilia rongiga Tartusse. Nüüd istuvad nad ülikoolilinna populaarses kohvikus Werner, söövad puuvilja-kohupiimastruudlit ja vaatavad aknast tänaval jalutavaid inimesi.

“Koogid on siin väga ahvatlevad, aga tundus, et need tõstavad liiga palju glükoositaset, ja pidime neist suud puhtaks pühkima. Aga süüa Liilia saab ega pea vesistades teisi pealt vaatama,” on ema rõõmus.

Kuigi haigestumisest on möödas mitu aastat, on alles viimasel aastal diabeet olnud nende igapäevaelu loomulik osa. Ema on harjunud lapse tervist jälgima ning laps on harjunud, et suhkruga valmistatud tooteid võib harva süüa.

“See aasta olen kaks korda šokolaadi saanud. Siis, kui vaatasin telekat, emme lihtsalt tõi mulle ja mina sõin ära,” ütleb pruunisilmne Liilia naeratades.

Diabeedihaige menüü on tervislik. Ja hea on see, et kogu pere saab sellest osa. Kui Liilia sööb hommi­kul väikse portsu täisteramüslit, nõuab seda ka pisiõde Hannaliisa. Koos nosi­vad nad multikaid vaadates kõrvit­saseemneid või närivad porgandit ja joovad marja-puuviljasmuutit.

“Ma ei saa ka lauale panna suvalist viinerit, vaid kõik peab olema kva­li­teetne ja ilma lisaaineteta. Laps peab saama korralikku sooja toitu. Toidule kulub meil päris palju raha, aga eks katsun siis enda pealt kokku hoida,” sõnab ema.

Külmkapp on neil nagu väike sahver, mis on täis taluaiast pärit marju, kodust jogurtit jmt. Jogurti, kisselli ja küpsiste magustamiseks kasutab ema suhkrulehest ehk Stevia’st valmistatud ekstrakti.

Laps on aga laps ja Mairit peab pidevalt jälgima, et Liilia midagi luba­matut suhu ei pistaks. Algul juhtus seda sagedasti ja kuigi tüdruk kodus salgas, andis kõrgenenud veresuhkur sellest emale kohe märku.

Praegu on üldjuhul nii, et kui mõni sõber õues kommi pakub, ütleb Liilia: “Aitäh, aga ma ei tohi seda süüa.”

Palju valusaid küsimusi

Miks on toitumine nii tähtis? Kui laps pärast insuliini manustamist piisavalt ei söö, jääb tema veresuhkru­tase madalaks. Ta muutub loiuks ja võib lõpuks kaotada teadvuse.

Kui laps aga sööb liialt või sellist toitu, mis sisaldab palju süsivesikuid (nt maiustused), tõuseb vere glükoosi­tase liiga kõrgele. Niisugune seisund võib lõppeda diabeetilise kooma ja surmaga. Veresuhkru kõrge tase teki­tab pikema aja jooksul organismile ka raskeid tüsistusi: neeru-, südame-, silma- ja muid kahjustusi.

I tüüpi diabeedi tekkimisel võib väikest rolli mängida pärilikkus, kuid Liilia vanemad ei leidnud oma sugu­võsast ühtegi diabeeti põdevat inimest.

Tüdruku ema loobus iseennast ja lapse isa süüdistamast, sest sai teada, et ka halb toitumine ei põhjusta I tüüpi diabeeti. Ehkki nad ei söönud varemgi ei rämpstoitu ega liigselt magusat. “Ometi tundsin,­ kuidas mulle näi­dati näpuga ja paljud sõbrad kadusid ära.”

Kõige valusam oli naisele aga see, et elukaaslane, väikse Hannaliisa isa, teda pidevalt süüdistas ja kartis, et Mairit teeb ka nende pisitütre haigeks. “Kuidas ma saan seda teha? Mina ei saa tema kõhunääret kahjustada. Lõpuks mõistsin, et sellisel inimesel pole minu kõrval kohta, ja meie teed läksid lahku.”

Kuigi Mairit ei ole leidnud vastust­ küsimusele, miks Liilial diabeet tek­kis, on ta mõistnud, et tabada või­nuks palju hullem häda. “Ka tütar on psüh­holoogi abiga aru saanud, et tege­likult on tal vedanud, sest ta saab liikuda ja rääkida.”

“Haigus ei sega mind. Vahel on küll tunne, et jään millestki ilma, aga tegelikult ei jää,” arutleb Liilia nagu väike filosoof.

Tubli õppur ja sporditüdruk

Elu väikelinnas on hea ja rahulik. Laps saab siin turvaliselt ringi joosta ja ema tal silma peal hoida. Liilia lõpetab praegu esimest klassi Tamsalu Gümnaasiumis, kus temasse suhtutakse kui tavalisse lapsesse. “Maale elama tulek on meie perele küll väga hästi mõjunud,” nendib Mairit.

Pärast kolmandat koolitundi läheb tüdruk kooliarsti juurde veresuhkrut mõõtma. Kui suhkrutase on liiga­ madal, annab arst talle kommi ja keelab kehalise kasvatuse tunnis osaleda.

Enamasti aga tüdrukul probleeme pole. Ta õpib hästi ning on saanud­ kõrgeid kohti olümpiaadidel ja spordi­võistlustel. Viimati võitis 600 m jook­su. “Nad ütlevad, et olen jooksude ja teatevõistluste alal kõige kõvem,” teatab Liilia.

Kus on kannatuste piir?

Muredest pole aga siiski pääsu. Diabeedihaige lapse haavad ei taha hästi paraneda, mistõttu tuleb vältida kukkumisi ja vigastusi. Kui glükoosi­tase on veres madal, muutub laps väsinuks ja loiuks ning tal esinevad mälulüngad. “Vahel räägib ta mulle ühte asja mitu korda või unustab ära selle, mida siiani kogu aeg teadis,” muretseb Mairit.

Suhkurtõvega lapse immuunsüsteem on nõrk ja ka väiksemad viirushaigused võivad mõjuda rängalt. Möödunud talvel põdes Liilia sagedasti ja pidi seetõttu koolist puuduma. Veebruaris aga sai ta rotaviiruse. “Ma ei söönud midagi ja oksendasin,” nendib Liilia rahulikult. Ema seda nii rahulikult tollal võtta ei saanud.

Ta kutsus kiirabi ja saatis oma ema lapsega kaasa, sest pidi ise titaga koju jääma. Auto oli saanud mõnisada meetrit sõita, kui Mairiti ema Maire helistas: “Tead, tüdruk vajus ära. Nad elustavad teda.” Tund aega oli laps eluohtlikus olukorras. “Pea veel vastu, pea veel vastu,” palusid meditsiiniõed. “Siis oli täpselt selline tunne, et tähistame nüüd ta kolmandat sündi,” meenutab Mairit.

Praegu on kõige murettekitavam see, et viimasel ajal on olnud probleeme insuliiniga. Ööseks manustatav insuliin ei taha lapse organismis hästi mõjuda, mistõttu hommikuti on Liilia veresuhkrutase väga kõrge.

“Peame järgmine nädal jälle haiglasse minema,” tõdeb Mairit. “Üksinda ma kõige sellega toime ei tuleks. Olen tänulik, et lähedased, eriti ema, mind aitavad. Praegu peamegi aru, kas seekord lähen haiglasse mina või tema.”
Seni tahab aga Liilia kindlasti koolis käia, sest soovib lõpetada klassi viitega. “Homme hakkame koos speltaküpsi­seid tegema,” lubab Mairit, ja tema hääles on nii väsimust kui ka lootust.

Maiustamine diabeeti ei põhjusta

Küsimustele vastab Ülle Einberg, Tallinna Lastehaigla endokrinoloogiateenistuse juhataja.

Miks tekib I tüüpi diabeet?

Lastel esineb enamasti I tüüpi diabeet, mille tekkes on siiani palju ebaselget. Esikohal on keskkonnatekkelised põhjused, mis tähendab, et keskkonnas on faktoreid, mis viivad immuunsüsteemi kahjustumiseni. Organism hakkab siis tootma autoantikehi, mis hävitavad kõhunäärmes beetarakud, mis toodavad insuliini. Kõige suuremat rolli neist välisteguritest mängivad viirusinfektsioonid, eriti enteroviirused.

I tüüpi diabeeti esineb kõige enam Soomes ja üks soomlaste uuring­ näitas, et kui laps saab esimestel elukuudel lehma­piima, on tal suurem risk selle tõve tekkeks. Piimavalgud tungivad läbi imiku soole limaskesta ja võivad vallandada haiguse. Uuritakse ka seda, kas D-vitamiini vaegus võib põhjustada diabeeti.

Teatud osa on ka pärilikkusel ja geenidel. Isa haiguse korral on lapsel 5% ja ema haiguse korral 2,5% risk haigestuda dia­bee­ti. Ilmselt mängivadki haiguse vallandumisel rolli eri tegurid korraga. Haigestumist võib soodustada ka suur stress.

Millised müüdid saadavad seda haigust?

Üks on see, mis puudutab magusa söömist. Ei ole leitud, et kommilembus põhjustab I tüüpi diabeeti. Üldse ei saa öelda, et mingi toit tekitab seda haigust.

Mis on diabeediravis kõige olulisem?

Diabeet tekitab palju hirme ja süüdistusi ning lööb algul kindlasti elu segi. Pered elavad üle šoki ja peavad arvestama, et ­endist elu tagasi ei saa. Oluline on teada, kuidas laps reageerib ravile, milline toit tõstab tal rohkem veresuhkrutaset ja palju on vaja insuliini annustada. Kui õpitakse tundma haigust ja last, saab jälle normaalset elu elada.

Alati on vanematele ehmatav see, et lapsele tuleb süstida insuliini. On üritatud toota insuliini tabletina ja inhalaatorina, kuid sellises vormis ei jõua see piisaval hulgal organismi.
Elu lihtsustab kindlasti insuliinipumba kasutamine. Kui süstravis peab järgima väga rangelt kellaaegu, millal süstitakse ja süüakse, siis pumpa saab reguleerida nii, et see annab iga tund väikese koguse insuliini. Vaid söögiaegadel tuleb seda rohkem annustada.

Kas pump ei sega lapsel tegutsemist?

On üllatav, kui hästi saavad lapsed sellega hakkama. Vanemad on rääkinud, et lapsed harjuvad sellega nii ära, et võtavad seda kui oma kehaosa. Nad võtavad pumba ära, kui lähevad pesema või ujuma. Naha alla jääb kanüül.

Eestis on praegu 571 last ja noorukit, kellel on I tüüpi dia­beet. Neist 200 lapsel on insuliinipump.

Kas võib tulla aeg, mil diabeedihaige saab täiesti terveks?

Mina arvan, et teadus võib selleni viia. Beetarakke on siirdatud, kuid need on mõne aasta pärast hävinud. Selles vallas tehakse katsetusi edasi.

Vt ka Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu kodulehte lastediabeet.ee.