Viienda klassi poisi Joonasega on sama lugu. Ta ei taha olla "selline".

Milline?

"Selline." Joonas vaikib hetke. "Paks."

Punapõskne ja jutukas Joonas on täiesti terve laps, kuid väga rasvunud. Joonas on tugevas toidusõltuvuses.

Liisi ja Joonas, higipärlid laubal, sõtkuvad kõrvuti Tallinna Lastehaigla keldrikorrusel väikeses jõusaalis ratastel. Mõlemal on nutitelefonid peos. Nemad ja veel 28 last said mullu augustis võimaluse alustada ainulaadses, 12 kuud kestvas Tallinna Lastehaigla ja KÜSK Šveitsi Vabaühenduse Fondi ühisprojektis. Sinna kutsuti osalema 30 last Tallinnast ja Harjumaalt, kes kõik on kehamassi indeksi ja vööümbermõõdu järgi rasvunud.

Liisi käis psühholoogi juures

Kaks korda nädalas käivad lapsed lastehaiglas trennis. Kas jõusaalis, võimlemissaalis või korra nädalas vesivõimlemas või Mustamäe metsas kiirkõndi tegemas. Alguses ei tahtnud lapsed õue minna, kuid nüüd lähevad heameelega.

Projekti eestvedaja Inna Kramer ütleb, et idee tekkis suvelaagrist, mida toetusfond on viimasel kolmel aastal ülekaalulistele lastele korraldanud. Kümne päeva jooksul tegid lapsed laagris palju sporti, menüü oli koostanud lastehaigla dieediõde. Nõudlus oli suur, mullu toimus koguni kaks laagrit.

"Tulemused olid väga head - viimases suvelaagris kaotasid 20 last kümne päevaga kokku 88 kg oma kehakaalust. Aga olime juba varem olime täheldanud, et kojuminek rikkus paljudel saavutatu."

Seepärast oli tarvis lastega edasi tegeleda.

Täpselt sama kinnitab ka Liisi.

"Ma nutsin, kui laager lõppes," ütleb Liisi. Keegi ei pööranud seal tähelepanu tema kehale, õhkkond oli äge. Liisi võttis laagris 4,2 kilo alla, kahanes vöökohalt 10 cm. Kodus aga võttis kaks kilo juurde tagasi.

Liisit narriti juba algklassides. Tüse. Lehm. Väike Liisi käis isegi psühholoogi juures, narrimist oli valus taluda. "Kas ma tõesti olen siis nii paks? küsisin seal. Peab seda siis ütlema?" kurtis ta.

Augustis otsustas Liisi end käsile võtta. Nüüdseks on ta kaotanud kuus kilo. Kõik tema klassikaaslased on märganud muutust ja teevad komplimente. See aitab Liisit. Ta ei söö enam saia ega jäätist, ei joo karastusjooke. Kuna ka tema ema on ka ülekaaluline, leppisid nad kokku, et söövad ühe kuu jutti ainult suppi.

Möödunud neljapäeval oli Liisiga kaasas ka sõbranna Marike (15). Arstid avastasid, et tüdruku süda lööb liiga kiiresti.

"Lõpuks arst ütles mulle, et sa pead lihtsalt kaalust alla võtma," räägib Marike.

Paula (14) on üritanud korduvalt omal käel kaalust alla võtta, see pole õnnestunud. Paar nädalat tagasi sai Paula koha lastehaigla projekti, kooli medõe soovitusel. Paula loetleb hädasid, mis kehakaalu kasvuga on tekkinud: ta oli sel aastal rohkem haige, ta ei jaksa teistega kehalise kasvatuse tunnis kaasa teha. Nüüd on ta 85 kilost juba kolm kadunud.

"Tõelist motivatsiooni saab siis, kui sulle jõuab reaalsus ka kohale," lööb Paula elutarkusega.

Mis on sinu reaalsus?

"Ütleme siis nii, et kui ma tahan tulevikus teha seda, mida ma tahan, siis ma ei saa selleks, kui ma kaalun 200 kilo." Paula tahab saada näitlejaks ja lavastajaks.

Enne sõi ta kõvasti kiirtoitu, ikka paar korda nädalas.

"Kinos võtsin alati teistest suurema topsi popkorni. Krõpsu sõin. Nendest olen saanud nüüd lahti, kuid ühest asjast ei saa – kohutavalt maitseb mulle šokolaad. Hull on see, et pärast üht tükki ei taha lõpetada."

Paula lõpetab rattasõidu. Tund on nüüd läbi, ta on kergelt higine, kuid kiirustab muusikakooli. Kell on 17.00. Enesetunne reedab võidurõõmu.

Enne rattalt maha astumist reedab väikese nipi: "Olen avastanud süldi – see on imehea. See oli üllatus, et see nii vähe kaloreid annab."

Liikuda on vaja!

Füsioterapeudid Margit Juudas ja Juta Lusti peavad lastel silma peal ja annavad treeningul nõu. Kedagi ei sunnita.

Nad kiidavad Joonast.

"Joonas käib alati kohal, ta ei puudu kunagi. Kui ta meile suvelaagris vaateväljale ilmus, ei viitsinud laps meetritki käia. Jalad hõõrus katki, kui pikemalt liikus. See on suur asi, et ta nüüd liigub."

Kõik lapsed ei olegi edulood. Kui detsembris tehti 23 lapsega mõõtmisi ja teste, selgus, et viiel neist pole kaal langenud ning neli on hoopis juurde võtnud. Lisaks oli ühel lapsel kehaline võimekus alla läinud ja üks ei suutnudki kehakaalu tõttu testi läbi teha. Neli last on loobunud, nende asemel on juba uued.

Ka Joonasel pole kehakaal langenud.

"Ma ei saa toidule vastu panna, see on probleem," räägib poiss. Ta lebab selili võimlemismatil ja püüab teha kõhulihaste harjutusi. Üheksa. Kümme. Joonas ohib ja ähib. Kui saab 15 korda tehtud, võtab nutitelefoni ja mängib veidi.

"Kodus on asi raske. Mu õde peab juurde võtma, ema teeb makarone… Siis ma võtan ka vahel. Siis ongi kummuli see asi."

Joonas teeb seljalihastele harjutusi. Siis lesib jälle natuke ja teeb telefonis ühe mängu.

Füsioterapeudid ei nõua Joonaselt palju. Kui ta rattal aeglaselt sõtkub, on see suur asi. Joonas peab liikuma!

"Meil pole kaalunäit eesmärk, peamine, et saame lapsed liikuma," sõnastab Juudas mõtte, mis ongi ülekaaluliste laste põhiline häda. Laias laastus peetakse ülekaalu peasüüdlaseks vale toitumist (70%) ja liikumise puudust (30%)/.

Novembris ja detsembris mõõdeti lastel sammumõõtjatega igapäevast liikumist. Selgus, et 14 lapsest kuus kõndisid keskmiselt 8000 sammu päevas. Kaheksa lapse liikumisaktiivsus jäi 3000 ja 8000 sammu vahele.

Aga ideaalne on 10 000 sammu. Umbes viis kilomeetrit.

Helena (10) on käimislindil kõndinud 15 minutit, umbes tuhat sammu. Aerutanud veerand tundi.

Kui Helena sügisel rühmaga liitus, kaalus ta 65 kilo. Nüüdseks on ta üheksa kilo kaotanud. Vanad riided on suureks jäänud. Ta ei söö magusat ega kiirtoitu. Enne maitsesid makaronid, pitsa ja hamburgerid. Ta liikus samuti vähe, kuid määrava tõuke andis kilpnäärme alatalituse diagnoos.

Helena ütleb, et teda narriti enne koolis. Paksmaoks. Tema aga ei teinud kuulmagi, kõndis lihtsalt minema.

Helena üheksa kilo on suur asi. Tüdruk kahetseb, et ta ei teinud projekti alguses endast pilti. Ei tulnud selle peale.

15aastane Alfred kahetseb lausa ise, et aasta tagasi endast pilti ei teinud.

2014. jaanuaris hakkas Alfredil koolis ninast verd jooksma. Kooliõde mõõtis Alfredil vererõhku, see oli kõrge. Alfred kaalus 100,6 kg. Liiga palju.

Perearst võttis Alfredilt vereanalüüsid ja saatis ta Tallinna Lastehaigla endokrinoloogi Ülle Einbergi juurde. Kilpnäärmega oli õnneks kõik korras, kuid dr Einberg uuris, kas Alfred ei tahaks toitumisnõustamist saada? Ja ehk tahaks ta lastehaiglas kaks korda nädalas trennis käia?

Alfred tahtis. Ta tahtis väga kaalust alla võtta. Teda oli kehakaalu pärast narritud lasteaiast saadik. See tegi haiget. Kõrini oli sellest!

Alfredi ema Pille-Riin räägib, et poisi kaal hakkas tõusma siis, kui tema Alfredi isast lahku läks. Poiss oli siis viiene. Tollal ema sellest aru ei saanud, kuid nüüd on mõistnud, et just siis hakkas Alfred palju sööma.

"Ta sõi liiga palju valesid asju. Tal oli stress sees, ta üritas seda söömisega leevendada – ja mina ei märganud," mõistab Pille-Riin. Kilode lisandumisega kaasnes ka narrimine. Emal oli seda kõrvalt valus vaadata, kuid teha ei osanud ta midagi.

Kuni läinud aastani, mil dr Einberg tema poja tervise käsile võttis.

Poiss kaotas kohe esimese kuuga viis kilo. Arst juba kahtlustas, kas Alfred mitte ei nälgi. Millest nii järsk kaalukadu?

Pille-Riin teadis väga hästi, miks.

"Meil kadusid ära õhtused küpsised – varem oli nii hea teleka ees küpsist näksida –, jäätis, kõik magusad joogid, sealhulgas mahl," kirjeldab ta menüü muutust. Samuti hakkas ema õhtuti kodus süüa vaaritama, ei ostnud enam poolfabrikaate – pihve, viinereid, sardelle, külmutatud pitsasid. Tuli koju ja tegi päris toitu hakklihast, kanast, juurviljadest.

"Taldrikule läks pool salatit ja siis liha ja midagi veel. Tulemus tuleb siis, kui kodu asjaga kaasa läheb. See on ka mulle hästi mõjunud," muigab Pille-Riin.

Et lapsel oleks rohkem liikumist, võtsid nad viis kuud tagasi perre taksikoera.

Kaheksa kuuga kaotas Alfred 22 kilo. Augustis, ülekaaluliste laste suvelaagris näitas kaal talle 78 kilo.

Kas oli raske? Alfred raputab pead. "Ma ise soovisin seda. Mul ei paranenud ainult välimus, vaid ka enesetunne. Ma jõuan rohkem teha, ei väsi nii kiiresti, vererõhk on ka korras."
"Enam ei narri keegi Alfredit. Poiss on 180 cm pikk, suur ja tugev. Kõik mu tuttavad ütlevad, et ei tunne teda ära, mis me oleme teinud? Kõik kiidavad ja imestavad. Ka klassikaaslased," on Pille-Riin õnnelik ja tänulik lastehaigla arstidele, kes tema poega on aidanud nii olulise võiduni. Tähtis on ka see, et nad ei pea ise maksma, vaid see on nende jaoks tasuta.

Alfred tunneb, et tahaks veel viis kilo alla võtta.

"Ma ei tunne ennast veel nii-öelda tervislikuna. Kui ma suudan veel alla võtta, siis olen endale tõestanud, et ükskõik mis ette tuleb, peab olema sihikindel ja endasse uskuma."

Võimlemistunde juurde

Liisi ütleb, et tema 26 klassikaaslasest on julgelt pooled ülekaalulised. Ja praegu neil koolis kehalist kasvatust polegi. Piisab, kui neli korda kahe kuu jooksul suusatamas käia ja selle kohta õpetajale aru anda.

"See on arusaamatu," ei taha Juta Lusti oma kõrvu uskuda. Kuidas teeb kool sellise otsuse? Tervise Arengu Instituudi osalusel läbi viidud üleeuroopaline laste terviseuuring IDEFICS näitas, et Eesti laste kehalisest aktiivsusest ei piisa hea tervise säilitamiseks. Alles septembris spordikonverentsil arutati, kas kehalise kasvatuse tundide arvu peaks koolis suurendama. Eelkõige just nendel lastel, kes trennis ei käi.

"Midagi peab muutma, sest lapsed on tubased. Nõukaajal lippasid kõik õues, kuid tänapäeval enam mitte. Nüüd on autoga kooli ja koolist koju, liikumist on vähe," teab Juudas. Ta on pannud tähele, et paljud paksud lapsed otsivad oma kehakaalu tõusu põhjust "geneetikast". Pigem on see siiski eluviis, mida laps on harjunud nägema.

"Selle töö, mida meie teeme, võiks koolides ära teha," arvab Lusti. "Paksuks lähevad need, kes ei liigu."

Juudas teab, et ehkki lapsed räägivad pealtnäha muretult oma kehakaalust, siis tegelikkuses seis nii hea ei ole. "Ülekaalulisus tekitab koolis palju pingeid. Pakse lapsi narritakse. See on tõsine probleem, paljud vahetavad narrimise pärast kooli."

Margit Juudas teab last, kelle pere kolis hamburgeriputka kõrvale. Laps sõi viis burgerit päevas. Milline ta varsti oli?

Mõne lapse eesnimi on loos muudetud.