Kuna laps sai aastas neli-viis antibiootikumikuuri, kümme päeva korraga, hakkas ravimite mõju vähehaaval kaduma. Pere vahetas perearsti, et too oleks Vasalemmas asuvale kodule lähemal. “Kui rääkisin uuele arstile meie loo, küsis ta kohe: kas te röntgenis pole käinud? Adenoidi pole vaadatud?”

Martin oli juba kahe ja poolene ning võidelnud kõrvapõletikega poolteist aastat, kui tehti röntgenipilt. See näitas, et adenoid, mis muidu peaks olema ninaneelus kitsa ribana, oli enda alla võtnud kaks kolmandikku neelust.

Selleks ajaks oli poiss haigustest täiesti kurnatud. Juba arsti maja nähes puhkes ta nutma ega lubanud tohtril oma kõrvu puutuda. Kogu aeg, ka suviti, kandis ta mütsi, kuid kõrvad jäid ikka haigeks.

Lapsest kahju

Kui laps oli kahe kuu jooksul võtnud 20 päeva antibiootikume, lasi arst emal valida, kas ta ravimit enam pojale annabki. “Mõtlesin, et mis mu lapsest järele jääb, kui ta saab üle nädala antibiootikume.”

Õnneks laps põletikuliste kõrvade pärast ei nutnud, tal oli vaid rahutu uni ja palavik ning ta toppis sõrmi kõrvadesse. Kui tõusis palavik, andis ema talle Ibustari siirupit, mis on põletikuvastase toimega. “Lapsest oli nii kahju, sest tundus, et ta on sellise olukorraga juba harjunud,” meenutab ema.

Kuna arst kahtlustas, et vasakus kõrvas võib tekkida kuulmislangus, tuli kiirustada operatsioonile, ja pere valis erakliiniku, kuhu sai vaid kuuajase ootamise järel.

Selle aasta märtsis opereeritigi Martinil adenoid, kuulmekiledesse tehti väikesed augud ja lasti kõrvadest mäda välja. Kõrvapõletikku pole tal rohkem olnud. “Äsja oli suurem nohu, kuid midagi muud ei tekkinud. Laps hakkas pärast operatsiooni ka palju paremini kõnelema ja sööma, magamisest rääkimata,” tõdeb Aile.

Pärilik soodumus

Tartumaal Puhjas elava Kati Parkeri (28) tütrel oli esimene kõrvapõletik juba pooleaastaselt. “Esimene kord oli päris hirmutav, kui laps terve öö lihtsalt nuttis. Ei saanud aru, mis tal viga on.”
Kuigi Marii (4) õppis varakult nuuskama ja ema lasi tal inhalaatori kaudu merevett sisse hingata, läks iga nohu ikkagi üle kõrvapõletikuks. “Nohu hakkas juba ära minema ja mõtlesime, et nüüd on kõik korras, kui öösel algas jälle äge kõrvavalu. Siis teadsime, et hommikul on perearsti juurde minek,” räägib ema.

Antibiootikumid leevendasid kohe valu, kuid paraku pidi tüdruk läbima aastas mitu kuuri, kuni juhtus sama mis Martinil: laps muutus ühe ravimi suhtes resistentseks ja see enam ei aidanud. Röntgenipilt näitas, et aastase lapse adenoid on suur.

“Ei mäletagi, mitu põletikku tal aasta jooksul oli, kolm kindlasti. See trall kestis kuni operatsioonini möödunud septembris. Lükkasin seda ikka edasi ja lootsin, et ehk saab ilma hakkama, aga lõpuks võtsime selle ette. Nüüd kulgeb nohu lihtsamalt ja ilma ühegi kõrvavaluta,” märgib ema.
Arst ütles naisele sedagi, et soodumus kõrvapõletikeks on pärilik. Katil endal olid lapsena samuti tihti kõrvad haiged, kuni tal 12aastaselt adenoid operatsiooniga eemaldati.

Kõrvapõletiku põhjused

Perearst Kristi Otsmaa nendib, et keskkõrvapõletikule eelneb tavaliselt mõni ülemiste hingamisteede haigus, näiteks nohu. Viiruse tüsistusena tekib põletik kõrvades tavaliselt haiguse 3.–7. päeval. Kõige sagedamini tekitavad aga kõrvapõletikku bakterid, enamasti pneumokokk.
Eesti tervete lasteaialaste hulgas läbi viidud uuring näitas, et pneumokokki kandis oma ninaneelus 46% lastest. Organismi vastupanuvõime langedes võivad bakterid levida ninaneelust kuulmetõri kaudu keskkõrvaruumi ja põhjustada seal põletikku.

Tavaliselt allub keskkõrvapõletik ravile hästi ja lapsed paranevad täielikult. Harvadel juhtudel võib põletik muutuda krooniliseks või põhjustada tõsisemat infektsiooni, näiteks ajukelmepõletikku.

Kurja juur – adenoid

Korduvaid keskkõrvapõletikke (vähemalt kolmel korral poole aasta jooksul või neljal korral aastas) esineb 5% lastest. Mõningatel juhtudel võib korduvate keskkõrvapõletike põhjuseks olla allergia või suurenenud adenoid. “Adenoidi kahtlusel tuleks pöörduda kõrva-nina-kurguarsti poole, sest sageli võib sellisel juhul olla näidustatud kirurgiline ravi,” ütleb perearst.

Neelumandel ehk adenoid on lümfoidkoe kogumik, mis saavutab oma maksimaalse suuruse 6. eluaastaks ja puberteedieas hakkab taandarenema. Adenoidi suurenemist soodustavad allergia, korduvad ülemiste hingamisteede infektsioonid ja pärilikkus.

Tavalisemateks kaebusteks suurenenud adenoidi puhul on pidev ninahingamise takistus, suuhingamine ja öine norskamine.

Sageli kaasnevad adenoidiga korduvad keskkõrvapõletikud ja nina kõrvalkoobaste põletikud. Probleem tekib, kui adenoid suleb keskkõrvaruumi ninaneeluga ühendava kuulmetõrve ava. Nii häirub keskkõrvaruumi ventilatsioon ja põletikulise vedeliku äravool sealt. Tagajärjeks on korduvad ja vahel antibiootikumravile halvasti alluvad keskkõrvapõletikud.

Antibiootikumravi

Keskkõrvapõletikku on pikki aastaid ravitud antibiootikumidega ja just selle haiguse tõttu on alla viieaastastele lastele neid ravimeid kirjutatud enim.

“Viimase aja uuringud on aga näidanud, et alati pole antibiootikumravi vajalik. Antibiootikumidest saavad kasu umbes pooled keskkõrvapõletikku põdevad lapsed,” räägib Kristi Otsmaa.
Nüüd soovitatakse võimalusel valvsa jälgimise taktikat. Kui arst diagnoosib keskkõrvapõletiku ja lapse üldseisund seda lubab, ei määrata talle kohe antibiootikumravi. Selle asemel jälgitakse last paar päeva ja kui seisund paraneb, siis antibiootikume polegi vaja. Põletik paraneb üldjuhul nädalaga.

Esineb ka olukordi, kus antibiootikumid on kindlasti vajalikud, näiteks lapse raske üldseisund, püsiv kõrge palavik, mädaeritus kõrvast. Tavaliselt soovitatakse antibiootikumravi ka siis, kui keskkõrvapõletik on tabanud alla kaheaastast last.

“Kui suurenenud adenoidi tõttu jääb keskkõrvaruumi, kus normaalsel juhul peaks olema õhk, kuudeks püsima vedelik, siis saame rääkida juba kroonilisest seisundist ehk niinimetatud limakõrvast. Siis on vajalik kirurgiline ravi,” tõdeb Kristi Otsmaa.

Põletiku vältimine

Kõrvapõletik on kahjuks väga sage haigus, koguni 75–90% lastest põeb seda esimese 7 eluaasta jooksul vähemalt korra. Kõige sagedamini haigestuvad 6 kuu kuni 2 aasta vanused lapsed.

Kuna keskkõrvapõletik tekib tavaliselt nohu tüsistusena, siis kõige paremini õnnestuks seda vältida, hoidudes nohust. Et sügistalvel on seda raske teha, peaks nohu võimalikult hästi ravima. Nina tasub loputada meresoola- või füsioloogilise lahusega ja last õpetada õigesti nuuskama: üks ninapool korraga. Kui laps veel nuusata ei oska, tuleb nina puhastamiseks kasutada ninapumpa.
Keskkõrvapõletikku soodustavad veel viibimine lastekollektiivis ja kokkupuude tubakasuitsuga. Kui lapse kodus suitsetatakse, vähendab see lapse limaskestade kaitsevõimet.

Haigestumise vältimiseks on võimalik last ka vaktsineerida kõige sagedasema keskkõrvapõletiku tekitaja, pneumokoki vastu. Nii õnnestub vähendada keskkõrvapõletikku haigestumise riski kuni kolmandiku võrra. Kuna uuringud on näidanud, et nakatumine võib toimuda juba väga varajases eas, soovitatakse vaktsineerimist alustada esimesel elupoolaastal.

Kõrvavalust priiks
• Keskkõrvapõletiku kõige tüüpilisemaks tunnuseks on kõrvavalu. Kui suuremad lapsed räägivad sellest ise, siis väiksematel võib valule viidata rahutus ja kiljuv nutt. Haigusele võivad märku anda ka kuulmislangus, kõrvast erituv mäda, palavik, isutus ja vahel pikaajaline köha. Laps võib olla loid või, vastupidi, rahutu.
• Kõige sagedamini algab kõrvavalu öösel, kui laps on pikaliasendis. Kõrvavalu vaigistamiseks tuleks anda talle siis paratsetamooli. Annust võib vajadusel 4–6 tunni pärast korrata. Tingimata tuleks hommikul võtta ühendust lapse perearstiga, kes määrab läbivaatuse aja.
• Kindlasti ei tohi enne, kui arst on kõrva üle vaadanud, sinna midagi tilgutada. Samuti ei soovitata enam teha kampriõlikompressi ega kõrva soojendada, sest soojendamisel võivad põletikunähud hoopis ägeneda. Kuulmekäiku ei tasu toppida ka vatitroppi.